Kuigi mure eesti kultuuri püsimajäämise pärast on terav teema paljude jaoks, ei peaks sellega ringi käima kui portselaniga, mis iga hetk kildudeks võib puruneda. Trad.Attack!-i liikmed Sandra ja Jalmar Vabarna räägivad, kuidas traditsiooni muutumine selle elujõule pigem kasuks tuleb.

Sandra ja Jalmar Vabarna ning Tõnu Tubli bändi Trad.Attack! ilmumine eesti nüüdisaegse folgi maastikule on olnud nagu seesama kooreke, mille nad Liisa Kümmeli arhiivisalvestisele toetudes võiks lubavad tampida – „lastel lõbus tantsu lüia, võid ja pehmet leiba süia”, ja samamoodi neil, keda folk seni suhteliselt külmaks on jätnud. Kuigi kolmiku muusika põhineb just vanadel arhiivisalvestistel, lisab Trad.Attack! sinna modernse noodi, millele sekundeerivad torupill, diskokerad ja lõpmatu energia. Kui nad laulavad, pilli mängivad ja laval möllavad, siis oledki ühe jalaga rohusel taluõuel, vikat taamal seinale najatatud, teisega aga tänapäevasel folgireivil, kus nutitelefonid tõrvikutena taeva poole sirutuvad. Nagu näitas sellesuvine Viljandi pärimusmuusika festival, joostakse Trad.Attack!-i kontserdile sõna otseses mõttes tormi – 2014. aastal sündinud kooslusest on saanud üks siinse pärimusmuusika superstaaridest.

Kohtun Sandra ja Jalmariga päeval, mil nad on just suundumas esimest korda Brasiiliasse, festivalile Música Mundo. Novembri alguses on neil aga kahekesi tulemas kontserdituur, mille käigus külastatakse kohti, kus nad Eestis nii tihti mängida ei saa, ja tuuakse publikuni täiesti uusi lugusid. „Kui päris lõpuni aus olla, sai idee alguse sellest, et Sandra ristiema ostis meie pulmas toimunud oksjonil meie duokontserdi,” naerab Jalmar. „Teisalt mõtlesime, et Pärnus võiks ka kunagi esineda, et ei tea, mis seal Sütevakas toimub. Järgmisel päeval oli kosmiliste lainete tõttu postkastis pakkumine Sütevaka salongiõhtule. Tundub, et universum tahtis seda.”

Eesti eksootika

Trad.Attack!-i esinemised on viinud neid juba 24 erinevasse riiki, masterplan on aga käia läbi kõik 196. Oma loomingut on jagatud kohtades, kus kultuuriliste pinnavormide erinevused niivõrd märgatavad pole, samas on kontserte antud ka Lõuna-Koreas ja Kasahstanis. „Samamoodi nagu meile on eksootilised idamaad, oleme meie eksootilised neile,” ütleb Jalmar ning toob näite hiljutisest seigast ühe india promootoriga, kes palus, et ehk nad saaksid mõningaid pille vahetada ja pisut meloodilisemaks minna. Ühtlasi oli muusikas tema jaoks liiga palju arhiivisalvestisi ja sajatusi. „Agent vastas talle seepeale, et sellepärast nad kuulsad ongi,” naerab Jalmar agendi häält imiteerides. Kuigi diil sai lõpuks sõlmitud, ongi Jalmari sõnul reaalsus see, et tegelikult sa ei pruugigi oma loominguga igale turule sobida: „Pane end eestlase konteksti – kui sa kuulad kaks tundi india muusikat (imiteerib sitari heli), siis kas sa eristad seal midagi? Tegelikult ei erista ju.”

„Arvatakse, et folgi puhul käiakse maani seelikuga või aukudega kampsun seljas, aga ma võin ju kanda ükskõik mida. Mingil ajal ei olnud folk väga cool, aga arvan, et me oleme suutnud oma põlvkonnaga seda arusaama päris kõvasti murda.”

Samas kui Vabarnad paar aastat tagasi Indias etnolaagris käisid, õpetasid nad seal osalejatele „Koorekest”. „Panime selle Michael Jacksoni rifi peale ja kõik panid hullu,” meenutab Jalmar. „Nõks aega hiljem läks Bombillaz Indiasse. Kuuldes, et nad on Eestist, hakkas üks laagri osalistest neid nähes laulma (hindi aktsendiga): „Ko-ko-ko-ko-kooreke, midadi-mädadi, männake!” Bombillaze tüüp oli täiesti hämmeldunud, et kust see nüüd tuli. See läks täiega korda.”

Mida kaugem riik, seda rohkem pööravad nad tähelepanu sellele, et publikule meie kultuurilist konteksti tutvustada ning rääkida tekstide ja lugude tagamaadest. Selle jaoks on bändil isegi memo, mis enne lavale minekut üle käiakse. Sandra toob näite Kanadast, kus folgipublik oli 50.–60. eluaastates, omad toolid kaasas, ning nautis väga jutte, mida muusikud Eesti kohta rääkisid. Venemaal pole Sandra sõnul samas inglise keelt mõtet kasutada: „Piisab paarist sõnast ja ongi juba hästi, nad on väga rõõmsad, kui me isegi natukene vene keelt räägime.”

Rohkem kui aukudega kampsun

Pole küsimustki, et Trad.Attack!-il ning mitmetes teistes kooslustes kaasa teinud Sandral ja Jalmaril on õnnestunud rahvamuusika traditsioonile tuul tiibadesse puhuda, selle juuri rohkemate ühiskonnasegmentide teadvusesse kinnistada ning hägustada nii mõningaidki antud subkultuuriga seotud stereotüüpe. „Arvatakse, et folgi puhul käiakse maani seelikuga või aukudega kampsun seljas, aga ma võin ju kanda ükskõik mida. Mingil ajal ei olnud folk väga cool, aga arvan, et me oleme suutnud oma põlvkonnaga seda arusaama päris kõvasti murda,” ütleb Sandra.

Teisalt on alati neid, kel „teisiti tegemine” hambusse hakkab, ning nii on ka Trad.Attack! enda kohta kriitikat kuulnud, et miks nad diskokerad lakke tõmbavad ja traditsioone muudavad. „See on täiesti eraldi teema, aga noorem põlvkond vaatab seda ja neile jääb sealt jälle midagi külge,” kommenteerib Sandra puhtakujulise traditsiooniga vastuvoolu ujumist, lisades, et talle on kirjutanud ka paljud lapsevanemad, kelle tütred on huvitatud torupilli õppimisest.

„Ma arvan, et selle traditsiooni jätkumiseks ei saa suhtuda nii, et las need lood olla seal arhiivis, hoiame hästi ehtsana neid. Vastupidi, elus püsimiseks need peavadki muutuma, mingitmoodi arenema.” Selle tõestuseks on ka needsamad arhiivisalvestised, millega Sandra pidevalt töötab ja mille puhul on aru saada, kui laulik on grammofoni pealt mõnd ooperi- või estraadilauljat kuulnud ja sarnase maneeri võtnud. Ometi on need lood ellu jäänud ja salvestisi ootab arhiivides veel nii palju, et kui Sandra meetodil igast loost kümme sekundit ära kuulata, läheb 200 tundi, et kogu materjaliga ühele poole jõuda, ning lugusid digitaliseeritakse üha juurde.

Kultuurijuurikas on tugev

Tulles jutuga selle juurde, kust nende enda folgipisik pärineb, ei saa üle ega ümber faktist, et Jalmari vanavanaema oli ikooni staatuses setu lauluema Anne Vabarna. „Meie perekonnas on läinud õnneks, et see traditsioon on säilinud, ja ma arvan, et siit edasi läheb samamoodi. Kuna me Sandraga oleme mõlemad muusikud, siis ehk meie lapsed end ikka muusikaga seovad – nii palju kui nad tahavad loomulikult. Kui laps otsustab, et ta soovib rikkaks ärimeheks saada, siis mul pole selle vastu midagi, keegi peab mind vanadekodus üleval pidama,” naerab ta.

Väga palju sõltub Sandra sõnul ka mitte ainult sellest, kas sul on perekonnas mõni pillimees eeskujuks, vaid sellest, mis keskkonnas üles kasvatakse. Ema sundis teda noorena plokkflööti mängima, mis tundus toona täiesti kohutav. Kultuuriakadeemias pärast tundi aega parajaks lüües kuulis ta pidevalt mängimas rahvamuusika esimese kursuse tudengeid, kelle hulgas olid sellised legendaarsed mehed nagu Ando Kiviberg ja Untsakate laulja Margus Põldsepp. „Seal ma hängisin ja minu arust olidki kõige ägedamad lood just need. Minult on küsitud, miks ma mingit teist stiili ei läinud õppima, aga see oligi minu jaoks kuidagi ainuke variant,” arutleb Sandra.

„Ma arvan, et selle traditsiooni jätkumiseks ei saa suhtuda nii, et las need lood olla seal arhiivis, hoiame hästi ehtsana neid. Vastupidi, elus püsimiseks need peavadki muutuma, mingitmoodi arenema.”

Kuigi pidevalt visatakse õhku hirmu eesti kultuuripärandi püsimajäämise pärast, võib arutleda, kui avatud peaks pärimusmuusika üldse välismaailma mõjutustele olema ning kas see antud žanris pigem tabuteema pole. „Eesti juurikas on tugev,” kostab selle peale Jalmar ning arvab, et kui tuua sisse välismaiseid sugemeid, peab see professionaalselt tehtud olema. Ta tunnistab, et ülikooli ajal tundusid eesti rahvamuusika lood meloodialt alguses primitiivsed ja kihk oli mängida pigem välismaa kraami: „Aga ikkagi suruti eesti teemat peale ja ma arvan, et see pani ka kuklasse väikse mõtte, et lõpuks jõuad ikkagi juurteni tagasi, mis juhtuski. Mina tundsin küll.”

Stockholmis tudeerinud Sandra meelest mõjub avatus pigem hästi ja ta mainib, et Rootsis omandatud teoreetiline pagas, kuidas erinevate meetodite kaudu rahvalugusid analüüsida, õpetas talle, kuidas saada ka meie pärimusmuusikast kätte see tõeline essents. „Selles mõttes on väga positiivne, kui noored käivad välismaal õppimas, kuniks nad tulevad oma juurde tagasi. See on tekitanud huvi oma pärimusmuusika vastu.” Suurt rolli omavad Sandra sõnul just Viljandi pärimusmuusika festival ja Etnolaager, kuhu tuleb kokku noori üle maailma: „See avardab noorte silmaringi ja nad näevad, et neil on mõttekaaslasi. Kui ma olin neliteist, käisin Belgias laagris. See oli minu jaoks vau-moment, et neid inimesi on nii palju, kes folki mängivad. Viljandi folgil käib aga palju rahvast ja noored näevad, et sa võidki olla superstaar, lavaesine on täis, see ongi äge ja sa saadki suurel laval mängida, välismaal käia ja reisida; et ka pärimusmuusikaga võib muusikamaailmas läbi lüüa ja silma paista.” „Ma arvan, et kõige olulisem ongi leida see oma asi. Seda räägitakse ju päevast päeva ning söögi alla ja söögi peale, aga kui sa oled eriline, siis sa loed,” ütleb Jalmar lõpetuseks.