Hiljuti Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus avatud helikunsti näituse „Sõna saab heli” raames kutsusime ankeedivaibale oma uusi teoseid eksponeerivatest Eesti helikunstnikest neli.

Kuuled „helikunst”, mõtled…?

Ei mõtle eriti. Helikunsti suur pluss ja laiapõhjaline kasutuspotentsiaal selles seisnebki, et ei pea üle mõtlema, sõnastuslikke tähendusi otsima ega tuvastama viiteid väljapoole. Ammugi mitte seda „päris” muusikaga võrdlema. Seda kõike on võimalik otse ja vahendamata subjektiivselt tajuda. Aga selleni jõudmine võtab veidi aega. Paanilisest tähenduste otsimisest/omistamisest ja sõnastuslikust toest loobumine ei ole lihtne.

Esimesed kokkupuuted helikunstiga?

Hirmutavad. Tõenäoliselt seotud mu praeguste sõprade ja koostööpartneritega, keda nägin palju-palju aastaid tagasi süntesaatorite nuppe kruttimas ja mingit jubedat müra tegemas. Läks hulgaliselt aastaid, enne kui hakkasin selles esteetikat tuvastama.

Meeldejäävaimad helikunstilised hetked, näitused, sündmused?

Pigem jäävad meelde heliliselt laetud hetked elust enesest. Tavaliselt seotud mingi erroriga, nihkega harjumuspärase suhtes. Selget rütmi „mängiv” eskalaator, „häälest ära” lind puu otsas, musitseeriv külmutuskapp jne.

Sinu eeskujud, inspiratsioon?

Küsimustele eeskujude kohta olen vastanud varemgi, et tõelist hingesugulust tunnen hoopiski 19. sajandil elanud erihariduseta leiutajate suhtes, kes kuskil katusekambris lennumasinat ehitasid, ja kui see siis valmis sai, selgus, et see ei mahu uksest välja ja selle peab õue viimiseks laiali lammutama, aga pärast ei osatud seda enam kokku tagasi panna.

Viimane hea kaasaegse kunsti elamus?

Berliinis tegutsev The Ultimate Bruital Orchestra. Hardcore müraansambel, mis ei hooli kõrva topitud sõrmedest. Lööb isegi luuüdi korralikult vahule.

Millest saad aru, millest ei saa aru (kunstis või elus üldse)?

Kunstist „arusaamise” müüdiga peab nüüd küll süvendatult töötama. Diskussioon toimub vist pahatihti üsna valedel alustel. Mulle tundub, et paljud kunstist veidi eemal seisvad inimesed arvavad, et olemas on mingi fast-food-formaadis, üheselt sõnastatav algoritm, mis lahendab hetkega kõik kaasaegse kunstiga seotud arusaamatused, aga kunstnikud ei nõustu seda millegipärast avaldama. Ja siis proovib ka kunstiskeene aeg-ajalt kampaania korras stiilis „kunst selgeks kahe minutiga” lihtlauseid kokku klopsida. Vaatamata pingutustele ei taha see aga kohe kuidagi õnnestuda. Väidan, et teadlikuks kaasaegse kunsti vaatajaks/kuulajaks kasvamine ei ole märgatavalt lihtsam kui kunstnikuks kujunemine. Kardetavasti ei eksisteeri siin salajasi otseteid. Tee on lineaarne ja peab lihtsalt samm sammu järel mööda seda kõndima. Kogema, kaasa mõtlema ja analüüsima. Ja seda pidevalt, mitte kord viie aasta tagant. Selles ju ei kahelda, et teadus, mis on teinud läbi pika arengu, ei ole mahutatav ühte lihtlausesse. Kunstiga on samamoodi. See, mis praegu toimub, ei ole mingi käputäie psühhopaatide hetkeline hallutsinatsioon, vaid samuti aastatuhandetepikkune areng, mille tulemuseks on keeruline risoom, kus on koos kõikide sellega kunagi tegelenute kogemus ja panus. Seega ei ole mõtet ajada jalgu harki ja nõuda kunstnikelt, et „tehke mulle nüüd selgeks, mida see kõik tähendama peab!”.

Mis käskluse annaksid AI-mootorile, kui kasutaksid seda kunsti tegemiseks?

Eksi, ole ebatäpne, tee valesti!

Maksimaalselt 10 sõnaga: mis on helikunst? 

Igasugused kuuldavad mustrid, mille puhul on tuvastatav minimaalnegi sihipärane korrastatus.