Objektiivi ja Uute Uudiste infoväljas ekseldes tekib paratamatult iiveldus. Sellega harjub küll lõpuks ära, kuid soovitud empaatilist ühenduspunkti äärmusparempoolsete portaalide sihipärane kriitiline lugemine ei võimalda.

Kui praegu sellele kogemusele tagasi vaadata, siis on raske mõista seda Sannat, kes pidas ülesannet neli kuud Uusi Uudiseid ja Objektiivi lugeda erutavaks ning eksootiliseks. Mu peas oli nägemus uurimistööst kui käigust loomaaeda, kus on võimalik näha igasuguseid huvitavaid monstrumeid ja veidraid satikaid. Lootsin mõttes sherlocklikult kulmu kortsutada, luubiga sõrmejälgi otsida, harilikuga pisikesse vihikusse märkmeid teha, veidi pihku itsitada ning selle veidra tripi lõppedes koju tagasi minna ning kamraadidega õlapatsutuste saatel oma kogemusi jagada. Reaalsus meenutas aga pigem kuudepikkust üksinda koroonatingimustes suletud loomaaias ekslemist. Loomad tundusid aina näljasemaks muutuvat, papagoide esialgu ebamaisena kõlanud territoriaalsed kriisked kostusid juulis juba rünnakuna kuulmise enese pihta ning veidrad satikad osutusid parasiitideks, keda on ilma medikamentideta soolikatest raske väljutada.

Neli kuud Uusi Uudiseid (UU) ja Objektiivi (OB). Neli kuud artiklite lugemist, vestlussaadete vaatamist ja taskuhäälingute kuulamist. Sadu artikleid, kümneid ja kümneid tunde. Mu infovälja moodustasid ühtäkki sellised autorid nagu Malle Pärn, Karol Kallas ja Jaanus Vogelberg ning seda väga tormilisel ajal: koroonakriis oli täies hoos, uurimuse teisel nädalal algasid üle maailma Black Lives Matteri protestid ning Eestis võrsusid viirusepuhangu kattevarjus erinevad võõravihast kantud seadusemuudatused.

Esiteks, rahvas leeridesse

Paberilt pikslisse liikunud meediaväljaanded võitlevad praegu agressiivselt oma tõsiseltvõetavuse eest. Ehkki toimetustes tehakse tööd oma lugejate informeerituse ja ühiskondliku õigluse nimel, tunneb globaalselt ainult 51% inimestest, et meedia aitab neil uudiseid mõista, ning 42%, et ajakirjandus saab rikaste ja võimsate vastutusele võtmisega hästi hakkama. Aktiivselt on tõusmas uudiseid vältivate inimeste hulk (32%) ning positiivne side ajakirjanduse tarbimise ja haridustaseme vahel on tugevnemas. Euroopa Liidus tajub 71% kodanikest ebatäpseid või tegelikkust moonutavaid uudiseid probleemina.

Eestis peab võltsuudiseid probleemiks 42% inimestest, mis on Euroopa Liidu keskmisest 30 protsendipunkti madalam.[1] Siinne vähene teadlikkus võib tähendada kas keskmisest palju paremat olukorda meie väljaannetes või siis vähest arusaama seoses valeuudiste leviku, äratundmise ja kahjulikkusega. Kui vaadata aga, kui edukalt on antud artikli fookuses olevad väljaanded reaalsusega manipuleerinud, saame kinnitust pigem teisele põhjendusele. Võrreldes 2015. aastaga on Eesti inimeste usaldus meedia vastu kukkunud – viis aastat tagasi oli neid, kes trükimeediat usaldasid, kümnendiku võrra rohkem.

Muutused usalduses langevad ajaliselt kokku nii OB kui ka UU asutamisega. Mõlemad väljaanded loodi 2015. aastal Euroopa põgenikekriisi ja kooseluseaduse arutluste haripunktis. Sidudes Lähis-Ida pagulaste vastuvõtmise meie kultuuri, keele ja rahva kadumisega, külvati kollektiivset paanikat. Selleks õhutasid EKRE liidrid ja SAPTKi asjapulgad võõraviha, süvendasid liialdustega euroskepsist ning sidusid eesti kultuuri kristluse, klassikalise Euroopa kõrgkultuuri, ohustatud heteroperekonna ning valge nahavärviga. EKRE võitis 2015. aasta valimistel riigikogus seitse kohta ning SAPTKi massikampaaniad tõid sihtasutuse Eesti inimeste teadvusesse. Hirmu õhutamine ja valed kandsid vilja. Soola sisse ei saa aga seemneid külvata – inimesi, kes mõlema organisatsiooni sõnumitega sidet tunneksid, pidi selleks juba leiduma. Viis aastat tagasi sisenesid need sõnumid värske enesekindlusega lihtsalt peavoolu.

Praegu on UU ning OB uudiste, intervjuude ja arvamusartiklite avaldamisel väga aktiivsed, postitades enamasti rohkem kui kaheksa artiklit päevas. Teksti tootmise kõrval annavad mõlemad välja ka videosaateid ja taskuhäälinguid ning on toimekad sotsiaalmeedias. Kahe väljaande teemaderingil on palju kattuvusi, aga kui UU lähtekoht on lihtsakoelisem konservatiivne rahvuslus, siis OB oma on vandenõuteoreetiliste sugemetega fringe-katoliiklus.

Dehumaniseeriva ja pilava kõnepruugi, negatiivse fookuse ning sarnase narratiiviga portreede ja juhtumite jagamise tõttu tekib lugejas tunne, nagu iga vähemusgruppi kuuluv inimene oleks normaalsesse ühiskonda olemuslikult sobimatu.

Teiseks, näita kangelasi ja antikangelasi

Kuna UU eesmärk on EKRE valijate moka peale mett määrida, on esilehe artiklitest sageli lausa pool pühendatud nende saavutustele, mõtetele ja arvamustele. Reportaažid Jaak Madisoni kategoorilistest sõnavõttudest Brüsselis, Helmede tõe jalule seadmised meedias avaldatud väidete korrigeerimiseks ning üldisemad enda võimu kehtestamised või kinnitamised, muu hulgas Martin Helmest kui „lahedast sellist ja hoolitsevast isast” rääkiv artikkel ja kutse vaadata videomosaiiki „EKRE nullist valitsusse juhtinud Mart Helme sõnavõttudest”.

SAPTKi eestvedajate Markus Järvi ja Varro Vooglaiu näolapid figureerivad OB avamisel samuti enamasti mitmes kohas ning loomulikult oma tõsises lipsustatuses. Kolmandas isikus ilmub neist artikleid minimaalselt, kuid nii Järvi kui ka Vooglaid võtavad ise regulaarselt sõna nii Eestis kui ka välismaal toimuva kohta, esitledes end kui aatepõhiseid, enesekindlaid ja kahe jalaga maa peal olevaid härrasmehi.

Teine kangelastüüp on need üksikud vabadusvõitlejad üle ilma, kes julgevad peavoolu survest hoolimata tegutseda või arvamust avaldada, olgu selleks siis rootslanna, kes liberaalsest rõhumisest hoolimata oma Facebooki lehel rahvusriiki kuulutab, või riigipöördeohust rääkida julgev endine Trumpi administratsiooni liige. Sääraseid karjast eemaldunud hunte õilistatakse lugeja silmis, sisendamaks üksinduses vaevlevatele konservatiividele, et nende päev on tulemas. Kuigi praegu ollakse vähemuses, siis kõikjal maailmas on piisavalt signaale, mis seda painet leevendavad.

Üksiku hundi figuuri kõrval kohtame ka haavatud või solvunud konservatiive. Liberaalses keskkonnas vääriti koheldud inimeste lugusid leidub maailmas hulgaliselt ning nii OB kui ka UU armastavad neid kajastada. EKRE liiget nimetati Kroonika ja Delfi veergudel pahatahtlikult netitrolliks. President ei tunnustanud OBd meediaväljaandena. Madison langes Euroopa Parlamendis tsensuuri ohvriks. Sellised artiklid süvendavad lugejas ebaõiglustunnet, näitlikustavad tänapäevase poliitiliselt korrektse neomarksistliku süvariigi ohtusid ning portreteerivad maailma kahe poole vahelise sõjatandrina. Ohvri olemasolu võimaldab lugejal samastuda nii tollega (Ka minu suud on püütud sulgeda!) kui ka kangelastega, kes ebaõiglusele vastu astuvad (Enam ma ei allu!).

Nende kahe kangelastüübi emotsionaalse laetuse on võtnud hästi kokku Umberto Eco oma 1995. aasta essees fašismi joontest: „Retoorilise fookuse pideval nihutamisel on vaenlased pidevalt samal ajal liiga tugevad ja liiga nõrgad.”

Antikangelasi leiab UU ja OB veergudel mitmesuguseid. Neid kummitavad peamiselt kaks pahet: talupojamõistuse puudumine ja ahnus. Oma võimu kasutamine enda roosalilla maailmavaate kurkutoppimiseks on selge ahnuse sümptom. Olgu tegu Sorose Avatud Eesti Fondi, Eesti LGBT Ühingu hasartmängumaksu rahast majandamise või Kaljulaiu Euroopa Kontrollikojast saadud suure lahkumishüvitisega – UU ja OB maalivad pilte europatakaid käes hoidvatest ideoloogilistest töötajatest, kes saavad maailma valitsevalt eliidilt käskusid, kaagutavad kaasa nende ideoloogiaga ning võivad seeläbi konformsuse hüvesid nautida. OB veergudel kajastati näiteks uudist sellest, kuidas Saksa katoliku piiskoppide konverentsil tehti avaldus, milles öeldi, et homoseksuaalsus on sama normaalne kui heteroseksuaalsus. Toimetaja ühendab piiskoppide avalduse neile valitsuse eraldatava viiemiljardilise rahapatakaga (ahned!) ning vahendab viimasel real hoiatussõnu avaldust kritiseerivalt kardinal Brandmüllerilt: „Kindel tee lõpliku allakäiguni.” Lugu moraalitusest ja ahnusest – konstrueeritud.

Ja kelle eest need niiditõmbajad, munadeta organisatsioonid ja pseudosallijad siis võitlevad? Üllatus-üllatus, sellest lõikavad kasu normaalsusega, „meie” ühiskonnaga sideme kaotanud oportunistid. Olgu ta omavalitsuselt toetust saanud homoaktivist, pere Eestisse tirida tahtev nigeeria üliõpilane, valelik vägistajast pagulane või politseivastast sõnumit levitav mustanahaline Eesti elanik – OB ja UU kajastused loovad juhtumitest selge pildi. Dehumaniseeriva ja pilava kõnepruugi, negatiivse fookuse ning sarnase narratiiviga portreede ja juhtumite jagamise tõttu tekib lugejas tunne, nagu iga vähemusgruppi kuuluv inimene oleks normaalsesse ühiskonda olemuslikult sobimatu. Kuna oht ühtsusele on nii suur, on iga võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise vältimise üleskutse ohtlik valgetele etnilistele heteroeestlastele. Nende agentsus ohustab kõigi tulevikku. Nad võtaksid ju meie ühiskonna üle!

Objektiivi eesmärk on luua sobiv foon revolutsiooniks meie ümber toimuva kultuurimarksistliku pöörde vastu.

Kolmandaks, vali lood, mis tekitavad afekti

Ehkki UUs ja OBs lehepinda saavad tegelased ja nende suhted on laias plaanis kattuvad, on portaalide teemavalikus ja tonaalsuses teatud lahknevusi. Seda selgitab väljaannete erinev suhtumine võimu. UU peamine funktsioon on müüa EKREt kui parimat lahendust Eesti poliitmaastiku probleemidele ning sellest tulenevalt moodustavad kopsaka osa UU igapäevastest artiklitest erakonna poliitikute sõnavõtud, selgitused, ülevaated ja intervjuud. Sellega käib loomulikult kokku opositsioonierakondade poliitikute, ametnike ja presidendi isiklik ning ametialane kriitika.

OB eesmärk on aga luua sobiv foon revolutsiooniks meie ümber toimuva kultuurimarksistliku pöörde vastu. Valides hoolikalt uudiseid, visuaale ja narratiive, maalivad OB toimetajad pildi äärmusvasakpoolsetest suundumustest meil ja mujal, kaasates selleks hulgaliselt välisallikaid ning sobivalt meelestatud kolumniste. Uudiseid vahendatakse konservatiivsetest ja fašistlike ilmingutega väljaannetest, nagu Breitbart News, LifeSite või Remix News. Välisuudiseid kajastatakse umbes kaks korda enam kui siseuudiseid. Nagu UUs, jagatakse uudiseid põgenikega kaasnevatest probleemidest, vasakdiktatuurist ning katastroofist nimega LKGB õigused (sic!). Vasturevolutsioon tundub lugejale seda vajalikum, mida selgem on niiditõmbajate, inimõiguslaste ja oportunistide võimuiha, ning hirmutav tundub tulevik, mille nende võit meie õuele tooks.

Lugejas hoolikalt raamistatud piltide näitamisega õuduse õhutamine on strateegia, mis on sama vana kui keel ise. UU ja OB jätavad järelduste tegemise tihti lugeja enda kanda, kuid valivad lugusid hoolikalt, et maalida ehmatav pilt nüüdisaegse maailma allakäigutendentsidest. Eestikeelsete doktorantide osakaal Eesti ülikoolides aina langeb, Inglismaa soovahetuskliinikus avastati tõsiseid protseduuriprobleeme, homoaktivistidele „kühveldati” rohkem kui miljon eurot ja 90% Belgia rahvastiku kasvust andis immigratsioon. Kui juurde mitte uurida ja suhtuda pealkirjadesse mittekriitiliselt, kõlavad need väga hirmutavalt. Aga alati, kui õudusttekitavast pealkirjast kaugemale vaatasin, lisaks lugesin ning teadlaste ja ekspertide hinnanguid juurde uurisin, sain aru, et meie äärmuskonservatiivid on kesksed jupid rääkimata jätnud, oluliste poolte motivatsioone või mõtteid mitte kaasanud või keskendunud normist kõrvale kaldunud kaasusele, et ümbritseda kogu teema risuhaisuga. „Kodumaale naasnud belglased moodustasid suurima osa riiki sisse rännanutest” ei ole lihtsalt nii kõva pealkiri, kuigi tegemist on tõega.

LGBT-rahva õigused on äärmuskonservatiivsete suleseppade raamistamistehnikate uurimiseks ilmekas valdkond. OB on suutnud toota viie aastaga üle 1400 homoteemalise artikli, UU üle 700. Võrdluseks on ERRi uudisteportaal avaldanud sellesisulisi artikleid sama perioodi vältel 500 ringis. Teemat järjepidevalt sensatsiooniliselt ning kallutatult kajastades süvendatakse lugejas taju, nagu tegu oleks kohest tähelepanu vajava ohuallikaga.

Seks, libtardid ja migratsioon on äärmuskonservatiivide püha kolmainsus. Ja ainult murena. Kui mure oleks konstrueerimata, ei saaks SAPTK ja EKRE pakkuda lahendusena ennast. Tänu ligipääsule USA ja Euroopa konservatiivsetele saitidele saavad Varrod ja Espenbergid kajastada oma lehtedel pidevalt järjekordseid lookesi igast maailmanurgast, kus LGBTQIA+ inimesed ja nende liitlased kas koguvad toetust (vaadake, kui tugevaks nad saanud on, õudne!), marsivad või protestivad oma õiguste eest (jälle suruvad enda vikerkaarelippu meile näkku!) või lihtsalt elavad oma elu avalikkuses (homokunst? propaganda ikka!).

LGBT-teemat järjepidevalt sensatsiooniliselt ning kallutatult kajastades süvendatakse lugejas taju, nagu tegu oleks kohest tähelepanu vajava ohuallikaga.

Neljandaks, pakenda „tõde” usutavasse kostüümi

Praegu tõmbaks mõnda Tartu baari sissejalutamine ning seal „Heil Hitler!” karjumine ühele riigikogu liikmele liiga palju negatiivset tähelepanu. Äärmuskonservatiivsed jõud on seetõttu sunnitud oma argood pidevalt arendama – nad astuvad oma keelega sammu edasi kohe, kui nende varasem koodistik on avalikustunud. Nad kasvatavad keelele ja argumentatsioonile peale kihte, intellektualiseerivad mürgist alanud mõtteid, kaasavad endile sobivaid teaduslikke uuringuid ilma konteksti arvestamata ning jagavad anekdoote, mis haakuvad sobivalt meelestatud lugeja jaoks hästi tema eelarvamustega.

Nimetused arenevad samamoodi. Enam ei nimetata end natsionaalsotsialistiks, vaid antiglobalistiks. Meeste õiguste eest võitleja ei nimeta end meninist’iks, vaid meeste vabastamise aktivistiks. Enda uhkelt rassistiks kutsumine on passé, 21. sajandil kannab see rassirealismi kuube.

Säärane afekti intellektualiseerimise tendents on imbunud paljudesse UU ja OB lemmikteemadesse, kuid just Black Lives Matteri protestide ajal avaldatud artiklite juures märkasin seda väga valusalt. Kuigi kumbki väljaanne ei armasta kasutada oma artiklites andmeid ega uuringuid, leidsid mõlemad mahti paremäärmuslikest ja konservatiivsetest allikatest vahendatud „teadust” tsiteerida. Näiteks viitab kolumnist Jüri Toomepuu mustanahaliste kuritegelikust taustast rääkides 1980. aasta uuringule, mis paneb selle madala IQ arvele. Nimetatud uuringu problemaatilist ja küsitavat metodoloogiat ega käesolevas millenniumis tehtud teadustöid artiklis aga ei käsitleta.

Ehkki artikkel kasutab loo jutustamiseks enam sõnu, on selle taga olev emotsioon sama: mustanahalised on valgetest rumalamad, laisemad ja vägivaldsemad. Tekst annab seda lihtsalt nutikamalt edasi, süvendades narratiivi, mille sisuks on allakäiva maailma kalduvus eelistada aususele ja sõnavabadusele mustanahaliste hellitamist. Käsi laiutav ja võlts teaduslik toon süvendab viha mustanahaliste ja nende vabastamise eest võitlejate vastu, tehes seda mitte üleskutse, vaid loojutustamise ja halvasti informeeritud ratsionaalsuse kaudu.

Viiendaks, küta tuba sõnavalikuga kuumaks

Keelekasutuselt on OB anaalselt korrektsuse ja tõsiseltvõetavuse poole püüdlev. UU läheneb keelele (uudisväärtuslikkuse ja argumentatsiooni kõrval) samas palju rahulikumalt ning toetub enam hüüatustele, sarkastilistele jutumärkidele ning värvikale sõnakasutusele, meenutades stilistiliselt aeg-ajalt Nelli Teataja ja Elu24 ristsugutist.

UU ja OB keelekasutus teenib nende poliitilisi eesmärke ning selle nimel täpsuse, objektiivsuse või teaduspõhisuse ohverdamine on nende igapäevane praktika. Ehkki saitide erinevused järgivad varem kirjeldatud jooni – OB on puuderdatud ninaga brokaati riietatud pastor ning UU jutluse ajal salaja õlut timmiv kodanlane –, siis sõnakasutuses on piisavalt ühist, et kirjeldada neid mustritena ja tuua välja mõned külmavärinaid tekitavad näited.

Vähemusi, olgu need etnilised või seksuaalvähemused, kirjeldatakse dehumaniseerivalt, neile ebasoovitavaid omadusi omistades ning neid samal ajal privilegeeritutena esitades. Vahendades uudiseid tohutute põlengute ohvriks langenud Moria põgenikelaagrist Kreekas, kajastab UU, et laagrites on paljud naised „ilusad ja hoolitsetud, juuksepikenduste ja pikkade küüntega” ning et poistel on „moodne mobiiltelefon ja sageli stiilsed riided”. Selle fookuse taga tundub olevat mõte, et õigel hädalisel sellistele ressurssidele ligipääsu pole. Ühe vabatahtliku lugudest saab solidaarsuse asemel kasvupinnas ebaõiglustundele. Inimene loeb ega tunne mingit vajadust põgenikke aidata, kuna nende olukord on niigi hea. Pikad küüned ja mobiiltelefon on ju kõik, mida eluks vaja.

OB autorid järgivad sama põhimõtet. Selleks et põgenikest rääkivas artiklis neid võimalikult vähe inimestena kirjeldada, kasutatakse pilavaid ja negatiivse konnotatsiooniga sõnu: „ründavad sisserändajad”, „sisserändehuviline”, „Euroopasse tungijad”.

Black Lives Matteri protestid avasid UUs ja OBs loomulikult ka rassismi sirgjoonelisema tallermaa. Kui pagulaste vastu võitlevad konservatiivid-traditsionalistid argumendina eesti kultuuri säilimist ning kväärrahva vastu Eesti laste süütuse säilimist kasutades, siis mustanahaliste vabadusliikumine USAs ei ole otseselt seotud kummagagi ning võimaldab sestap näha isegi selgemalt ratsionaliseerimiste taga olevaid hirmupilte.

UU ja OB käsitlevad rassi kui esmast bioloogilist reaalsust, millel on otsene mõju inimese võimekusele eri aladel. Inimeste teisejärgulisust rassi või etnilise päritolu tõttu saab tõlgendada äärmuskonservatiivsete autorite kajastustes sageli dehumaniseeriva, emotsionaalse ja reaktiivse loomalikkusena. Olgu selleks Järvi ja Vooglaiu kirjeldatud „uusmetslase sünd” ja „loomastunud kurjategijad”, julgeolekuohuks muutuvad mustanahalised Eestis või kõhus olevat last tulistama valmis narkosõltlane – lugejas hüperboolsete kujundite või valikulise info kajastamise kaudu hirmu külvamine on suurepärane kuuluvustunde tekitamise ja rassistliku mõtlemise õigustamise taktika.

Äärmuskonservatiivsed jõud on sunnitud oma argood pidevalt arendama – nad astuvad oma keelega sammu edasi kohe, kui nende varasem koodistik on avalikustunud.

Sooküsimuste puhul valitsevad samasugused suundumused. Pilavad hüperboolid („täna naine, homme mees, ülehomme puu või mineraal”), inimlikkust minetavad terminid („muutsoolised libanaised”) ja kommunismilõhnalise karjamentaliteediga kõrvutamised (liberaalid kui „punaste kaasajooksikute taaskehastused”).

Naisliberaalidele suunatud kriitikas oli märgata teatud spetsiifilist trendi. UU ja OB kirjeldavad Sveta Grigorjevat, VWSEKi gruppi, Kaja Kallast, Kaljulaidu, LGBT ühingut jt sageli ühiskonda lõhestavatena. Säärane retoorika sisaldab kahte huvitavat elementi. Esiteks on selge, et lõhestamine on palju hullem, kui tegu on naisega. Meie loomuses on ju sidumine, embamine, õmblemine ja muul moel aukude kinnilappimine. Lõhestamine seevastu on ebaloomulik, värdjalik. Iiveldus tekib sellele mõeldes.

Taoline sõnavalik on omamoodi gaasikeeramine (ingl gaslighting). Kui liberaalid kritiseerivad konservatiivseid jõude, viitavad nad sageli homofoobia, ksenofoobia jne ühiskonda lõhestavale ja inimesi otseselt haavavale mõjule. Sedasama lõhestamise ideed kohandades käsitlevad UU ja OB sallijate võitlust sallimatuse vastu viha külvamisena, lõhestamisena. Õnneks on Karl Popper juba avanud sallivuse paradoksi: tolerantse ühiskonna säilitamiseks peavad ühiskonnaliikmed ebatolerantsust mitte sallima ning kaitsma end lõhestajate eest.

Paljud etnilise päritolu, soo- või rassiküsimusi käsitlevad artiklid nii UUs kui ka OBs sobituvad vaenukõne definitsiooni alla.[2] See kahjustab reaalselt inimeste elusid. Uuringud näitavad, et vaenukõne ohvrid tunnevad selle tõttu valu ja raskust, mis muutub tihti eksistentsiaalseks ja kõike läbivaks. Nad tajuvad kartust, mis ujutab üle terve nende kogukonna. Inimesed ju räägivad ning ühe ohvri lugu tekitab hirmu ja kurbust terves kogukonnas. See hirm takistab institutsioonide poole pöördumast või ise sellele vastu astumast. Vaenukõne vaigistab kogukondi ning raskendab eneseväljendust laiemalt. Rassistlikku vihakõnet kogetakse kumulatiivselt, mis tähendab, et kellegi ajajoonel jagatud rassistlik artikkel, R-kioskis loetud vihane pealkiri ja valge tüdruksõbra ema rassistlik nali süvendavad ning raskendavad üksteise mõju, luues tiheda rassismivõrgu, millest on keeruline välja rapsida[3].

Lugejas hüperboolsete kujundite või valikulise info kajastamise kaudu hirmu külvamine on suurepärane kuuluvustunde tekitamise ja rassistliku mõtlemise õigustamise taktika.

Kuuendaks, lase visuaalil oma lugu jutustada

UU visuaalne keel on sinimustvalge, selgelt amatöörlik ning kannab endas teatud minnalaskmist, mis viitab toimetuse tajule, et nende auditooriumi hooletu disain ei häiri. Hiljutist toimetuse vastust tsensuurisüüdistustele kommentaariumis illustreerib autori (telefoniga? digikaga? ühekordse analoogkaameraga?) tehtud foto ekraanist, millel on avatud UU leht. Mitte ekraanitõmmis. Foto kuvarist. Jah, üks nendest, mida su tehnoloogiakauge vanaisa saadab sulle oma Internet Exploreri aknast.

UU kasutab artikli päisefotona tihti sisuga seostumatut pilti, näiteks Aapo Ilvese pilapildist rääkivat uudist illustreerib foto Trump Toweri ees toimunud protestist, mille keskel on karjuv valge naine. Või näiteks lugu Oscari parima filmi auhinna muutunud tingimustest illustreerib foto Dumbledore’ist, kes istub Sigatüüka kooli trepil. Palgal on ka pilapiltnik Erki Evestus, kelle joonistusi pildistatakse telefoni või digikaga ning laetakse siis veebi – tema hoogsad teosed saavutavad oma grotesksuse tipu loomulikult just opositsioonipoliitikute, liberastide või presidendi kujutamisel.

OB on seevastu tunduvalt professionaalsem. Saidi visuaalne keel on puhas, stuudio võistleb oma kõrgtehnoloogilisuses ETV omaga ning lehe ülesehitus on loogiline ja minimalistlik. Vooglaid ja tema taga seisev rahvusvaheline vasturevolutsiooniline katoliiklik võrgustik on hoolitsenud kõige eest, et jätta organisatsioonist rikas ja mõjukas mulje. Säärase stuudio, ülikondade ja veebisaidiga mehed kuuluvad loomulikult nende laudade taha, kus tehakse otsuseid.

Lõpuks, naudi psühhotroopset toimet

See mitmekihiline paranoia, mida UU ja OB tekstides aina ja pidevalt kohata võib, hakkas mulle sügavalt ja ebameeldivalt pähe. Samal ajal OBd ja fabritseeritud suhtedraamadest pungil „The Real Housewives of New York Cityt” tarbides tajun, kuidas igapäevaelu hakkab ühtäkki tunduma palju dramaatilisema ja õudsemana. Korterikaaslane vastab mu küsimusele külmalt ja eemalolevalt… Hmm, mõtlen ma. Kellega ta hiljuti suhelnud on? Ehk kuulis ta minust mingeid valesid, jäi neid uskuma ning ei soovi nüüd enam minuga koos elada? Süvenev ja isiklik ohustatuse taju on seotud selgelt liiga suurte UU ja OB doosidega. Omal nahal kogetud kinnisidee vandenõust.

Ka eespool mainitud gaasikeeramisel oli oma toime. UU ja OB lehtedel pidevalt välja toodud sõnavabaduse ja sallivusega seotud topeltstandard tekitas juba pärast esimest kuud minus segadust. Tahtsin kutsuda enda ümber rassismi ja seksismi vastu võitlevaid sõpru korrale. Märkasin, kuidas hoidsin iseend vaidlemast tagasi. Ühtäkki mõtlesin, et ehk peaksin seksistlikke vaateid väljendavad inimesed siiski lihtsalt… ära kuulama. Hea tüdruk minus tahtis rohkem naeratada ja juuksed blondiks värvida, lootes, et siis ehk Varro lubab mind ka suvelaagrisse. Ja head tüdrukud väga suud ei paota, eriti konservatiivsetes ringkondades.

Oma teekonda alustades kartsin, et ehk tunnen poole peal, et mu rassismi, seksismi, ksenofoobiat ja islamofoobiat kritiseeriv hoiak oli kogu see aeg lihtsalt ajupesu tulemus ning et regulaarselt konservatiivseid autoreid tarbides mõistan, et ka neil on omad väga arusaadavad põhjused – kartsin lolliks jääda. Jah, reis UU ja OB loomaaeda süvendas minus enesekriitilisust ja aitas osalt mõtestada lahti mu enda hinnanguid ja arvamusi, märgata, kus liberaalide retoorika ei toimi ning mis küsimusi see ei adresseeri, aga nüüd, neli kuud hiljem võin ausalt öelda, et äärmuskonservatiivid ei veennud mind. Üldse mitte. Mõistsin hoopis, et mida lähemalt vaadata, seda totram, teadmistekaugem ja vägivaldsem on konservatiivsus nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Milline kergendus on seda mõista ning milline suurepärane ohkamapanev ja rõõmustav moment on need 24 UU ja OB vahelehte nüüd sulgeda.

[1] Avalik arvamus Euroopa Liidus: rahvuslik aruanne. – Euroopa Komisjoni kommunikatsiooni peadirektoraat, 2018.
[2] Parekh, B. 2012. Is There a Case for Banning Hate Speech? – The Content and Context of Hate Speech: Rethinking Regulation and Responses.
[3] Gelber, K.; McNamara, L. 2016. Evidencing the harms of hate speech. – Social Identities, nr 3 (22) lk 324–341.

Sanna Kartau on luuletaja, ajakirjanik ja blogija, kelle huviorbiiti kuulub mustmiljon teemat spermast meigimaailmani, taimedest muusikani. Ta korraldab Berliinis loovkirjutamise töötubasid ja toimetab praegu enda esimest luulekogu.

* * * * * *

EKRE ja SAPTKi hirmutamistaktikad ajakirjanduse ohjamiseks

Henri Kõiv

Sopalaotaja, hungveiping, meediatšekist, raisakull, verekaan, poliitkomissar. Need on vaid mõned nimetused, mida on kasutatud Uute Uudiste ja Objektiivi portaalis ajakirjanike mustamiseks. Sõda traditsiooniliste meediaväljaannete vastu on üks Uute Uudiste ja Objektiivi keskseid teemaliine. Ajakirjanike pihta pillutakse tuld ja tõrva, et osutada nende väidetavale kallutatusele, ründavale küsimismaneerile või suisa lausvaledele. Salvavast retoorikast kasvavad omakorda välja koordineeritud infooperatsioonid, mis hõlmavad näiteks ajakirjanike või väljaannete boikoteerimist, massilisi kaebekirju, tööandja survestamist ning „probleemsetele” ajakirjanikele tehtud eraviisilisi ähvardusi. EKRE on saanud seejuures inspiratsiooni kahtlemata Donald Trumpilt, kelle ristisõda vaba meedia vastu on muutnud ajakirjaniku elukutse Ameerikas järjest eluohtlikumaks.

Ühe sellise koordineeritud rünnaku ohvriks langes EKRE tõrvikurongkäigust tehtud reportaaži järel Kanal 2 uudistetoimetuse reporter Marian Võsumets, kes läks Vabaduse väljakule enda sõnul uurima, kas inimesed teavad, mis erakonna üritusega on tegu või miks marsitakse just tõrvikutega. Tema kaamera ette sattusid teiste hulgas kaks purjus noormeest. Just see ajas nii EKRE kui ka SAPTKi juhtidel harja punaseks. Kuhu jäid lastega pered ja heatujulised noored, küsis Varro Vooglaid. Kuhu jäi sõbralike inimestega kogetud küünarnukitunne, küsis Uute Uudiste kolumnist Aarne Mäe. Mõlemad soovisid ajakirjanikele punkti pealt ette kirjutada, kuidas ja kelle silme läbi peab sellist sündmust lugejatele tutvustama.

Kriitika ei piirdunud paraku ainult viisakalt allikavaliku põhjendatuse üle arutlemisega. Kohtame Vooglaiu ja Mäe artiklites Uutele Uudistele ja Objektiivile tüüpilisi isiklikke rünnakuid: Võsumetsast saab Võsapets, teda nimetatakse „ajakirjanikuks maskeerunud ideoloogiliseks aktivistiks”. Paar päeva hiljem lajatab Martin Helme sotsiaalmeedias veelgi vängemate süüdistustega, võrdsustades Võsumetsa Sputniku töötajaga. Helme lubab Võsumetsa edaspidi ajakirjanikuna boikoteerima hakata ning samuti jätta Kanal 2 ja Postimehe reporterid läheneval valimispeol ukse taha. Esimese ähvarduse viib ta täide, valimispeole õnnestub Kanal 2-l oma kaameraga siiski pääseda.

Need sõnavõtud olid aga üksnes avaakordiks palju laiemale laimu- ja hirmutamiskampaaniale. EKRE toetajaid koondavates ühismeedia gruppides jagati Võsumetsa aadressi ja telefoninumbrit. Paari järgneva nädala jooksul sai ta kümneid ähvardavaid kõnesid tundmatutelt numbritelt. „Oli ka selliseid kõnesid, kus sissejuhatuseks loeti ette mu aadress ja öeldi, et järgmine tõrvikurongkäik toimub seal,” meenutab Võsumets perioodi, mida ta ise nimetab „väga-väga hirmutavaks”. Lisaks Helmedelt kuuldud verbaalsele sõimule toimetas kulisside taga Vooglaid, kes helistas läbi Kanal 2 töötajaid ning nõudis Võsumetsa tööandjalt tema töösuhte ülevaatamist. Peagi muutiski Võsumets – küll omal soovil – juba eetrisse läinud saatelõiku. Esimest ja seni viimast korda oma karjääri jooksul. „Pigem oli see trollide töövõit, kui et oleksin ise arvanud, et saatelõigu muutmine on vajalik,” ütleb ta praegu.

Selles näites on esindatud kogu EKRE ja SAPTKi meediasuunalise mõjutustegevuse palett, kuigi väiksemas mahus on võetud pihtide vahele ka teisi tõrvikurongkäiku mittesoosivalt kajastanud reportereid. Võsumets oli ilmselt esimene ajakirjanik (ja Postimees väljaanne), keda EKRE poliitikud teadlikult ja demonstratiivselt mõnda aega eirasid. Boikott sai läbi sama äkki, kui see algas. Nüüdseks on vaikusemüür püstitatud hoopis Ekspress Meedia ümber, mille ajakirjanike küsimusi EKRE ministrid süstemaatiliselt valitsuse pressikonverentsidel eiravad, sest tegemist olevat libauudiseid tootva portaaliga. Miskipärast pole aga EKRE pöördunud Ekspress Meedias ilmunud nn valeväidete ümberlükkamiseks viimase kahe aasta jooksul kordagi vastava instantsi ehk pressinõukogu poole.

Vooglaid on omakorda lihvinud tööandjate survestamise tehnikat. Näiteks algatas ta ühe arvamusartikli pärast Eesti Päevalehe (EPL) arvamustoimetaja Krister Parise ametikohalt kangutamiseks kampaania (tühistamiskultuur, anyone?), pannes Objektiivi veebilehele üles Päevalehe tellimisest ja lugemisest loobuma kutsuva kirja malli soovitusega saata see EPLi peatoimetajale Urmo Soonvaldile. Soonvaldi sõnutsi laekus tema postkasti toona tohutul hulgal Vooglaiu koostatud kirju, millele mitmed autorid olid omalt poolt vürtsi lisanud. „Selle raames ähvardati nii mind kui ka mu perekonda,” meenutab Soonvald. Sarnaselt koostas Vooglaid ERRi survestamiseks petitsiooni, milles ta väitis, et nii raadios kui ka televisioonis juhivad poliitikasaateid liberaalsete vaadetega ajakirjanikud, mis ei lähe kokku rahvusringhäälingu seaduse tasakaalustatuse punktiga.

Tartu Ülikooli semiootika vanemteadur Andreas Ventsel leiab, et selliste rünnakute eesmärk on õõnestada ajakirjanduse kui institutsiooni autoriteeti. „Oma agenda maksmapanekuks on üks võimalus mainstream küsitavaks muuta. Nii surutakse teised teemad maha ning neist jääb kirjutamata,” ütleb Ventsel. Siinkohal tasub vaid meenutada Martin Helme ettekannet Suurbritannias, kus ta selgitas EKRE kommunikatsioonistrateegiat järgmiste sõnadega: „Kontrollime agendat klassikalisel viisil: provotseerides, eskaleerides, improviseerides.”

Samas pole antud juhul probleemiks ainult osavate spin’ide kaudu tähelepanu keskpunktis püsimine. Võsumetsa sõnul lõi ebaproportsionaalne reaktsioon, mille reportaaž põhjustas, ta nädalateks rivist välja. Sellest alates on ta olnud EKRE poliitikutega suheldes lakoonilisem ja võimalusel seda üldse vältinud. EPLi reporter Joosep Tiks kirjeldab meediaboikoti mõju sarnaselt: „Äkki oligi midagi valesti? Äkki ei peaks nii kriitiline olema? Ikka ketrad oma peas selliseid küsimusi, kui mingi inimene ei räägi sinuga.” Võsumets on veendunud, et selliste rünnakute kaudu saavutab EKRE jõupositsiooni, mida neil tegelikult ajakirjanduse üle olla ei tohiks.