Müürilehe hiljutises Puuluubi intervjuus leidis kasutust mõiste „neofolk”, kirjeldamaks muusikat, mis põhineb küll pärimusmuusikal, aga on enamjaolt siiski algupärane autorilooming ja/või toob sisse elemente mujalt popmuusikast. Taoline määratlus peegeldab hästi juba aastaid toimuvat muutust neofolgi žanrinimetuse tähenduses, kus mõiste uuem (ja pigem peavooluline) kasutus võtab vaikselt üle selle vanemat subkultuurilist tähendust.

Selles uuemas mõttes on neofolgi määratlust kasutanud sellised indie-sugemetega folkartistid nagu Devendra Banhart või Joanna Newsom, samas kui varasemalt on see viidanud sootuks teistsuguse esteetikaga artistidele nagu Death in June, Sol Invictus või Current 93 – bändid, mis tekkisid 80ndate briti avangardistliku (ning algselt eelkõige industriaalmuusikaga eksperimenteeriva) liikumise taustal. Viimasel on pahatihti võrdlemisi vähe pistmist traditsioonilise pärimusmuusikaga, kus sarnasus piirdub kohati ainult sellega, et mõlemal juhul kasutatakse valdavalt akustilisi instrumente. Teisalt võib neofolgil just selles 80ndate briti kontekstis olla omanäoline suhe inglise rahvapärimusega ning taaselustada 19. sajandi rahva- ja kirikulaule ootamatult äärmuslikus ja sünges kontekstis.

Tegelikult on ka sellel vanemal ja kitsamal neofolgi tähendusel mitu kihistust, mis katavad kahte omavahel vaid kaudselt seotud trendi. Algselt leidis neofolk tõepoolest kasutust 80ndate keskpaigas seoses Death in June’i ja sellega seotud artistide [1] muusikaga, mida kirjeldab osalt punk-esteetikast ning industriaalmuusikast inspireeritud primitivism, teisalt aga akustilised instrumendid ning kahemõtteline flirt totalitaarsete režiimide sümbolite ja retoorikaga. Kokkupuude industriaalmuusikaga ilmneb eelkõige läbi selliste eksperimenteerijate nagu Coil, Nurse With Wound või Psychic TV, ning osalevate artistide seltskond sagedasti ka kattub. Eelnev on iseloomulik eelkõige neofolgile UK ja 80ndate keskpaiga kontekstis, kuigi seotud muusikute ring ulatub saareriigist ka kaugemale, USA-sse, Islandile ja mujalegi. Hiljem on sarnase esteetikaga bände tekkinud ka mujalt maailmast, seda militaarpopilikumas/tantsulisemas (Dernière Volonté Prantsusmaalt, Ordo Rosarius Equlibrio Rootsist), folk-akustilisemas (Backworld USA-st) kui ka industriaalsemas võtmes (Rome Luksemburgist). Seos nende ja eelmainitud gruppide esteetika vahel on selge, isegi kui otsene kokkupuude on kaugem. Heaks näiteks neofolgi interaktsioonist pärimuskultuuriga on folklorist Andrew Kingi muusikaline tegevus, kes tõlgendab minimalistlikus orelivõtmes 19. sajandi inglise rahva- ja kirikulaule („The Amfortas Wound”) ning on samas teinud koostööd prantsuse dark ambient’i artistiga Les Sentiers Conflictuels, et taaselustada 19. sajandi Londoni mõrtsuka Rappija Jacki sisemaailm.

„Teiseks” kihistuseks võiks pidada neofolki metal-muusika kontekstis, mille alguseks loetakse norra grupi Ulveri teist albumit „Kveldssanger” (1996). Kui bändi eelnev looming asus pigem eksperimentaalsemat sorti black metal’i žanris, siis „Kveldssangeri” akustilistel instrumentidel põhinev ja kohtati pseudoklassikaline kõlapilt tähistas bändi esimest suurt stiilimuutust. Kuigi Ulveri enda loomingu kontekstis jääb „Kveldssanger” eelkõige kurioosumiks (hiljem on bändi katsetused olnud pigem elektroonilise muusika suunas), sätestab see album siiski teatud stiililised iseärasused, mis eristuvad selgelt Death in June’i-stiilis neofolgist, ja jäävad püsima ka hilisemates näidetes. Märksa suurem rõhuasetus on klassikalisest muusikast inspireeritud instrumentatsioonil ja ideoloogiline taustsüsteem põhineb eelkõige introspektsioonil, inimese-looduse omavahelisel suhtel ja paganlusel. Peaaegu täielikult puuduvad industriaalsed või militaarpopilikud mõjutused ning mängimine totalitaarse sümboolikaga. Ilmselt kõige stiilipuhtama näitena neofolgist metal-kontekstis võiks tuua saksa doom metal’i bändi Empyrium 2002. aasta albumi „Weiland”, samas kui žanri populariseerijaks Ulveri kõrval on ameerika black metal’i bändi Agalloch akustilisemad katsetused. Agallochi mõjutuste hulka kuulub nii Ulveri „Kveldssanger” kui ka varasem Death in June’i vaimus neofolk [2].

Eelnevate näidete puhul on akustiline neofolk eelkõige metal’i-bändide stilistiline eksperimenteerimine, mis erineb märkimisväärselt Ulveri, Empyriumi või Agallochi tüüpilisest kõlapildist. Siiski esineb ka läbinisti akustilisi neofolgi näiteid, mis on samas ilmselgelt seotud metal-muusika subkultuuriga, nagu Neun Welten või October Rust. See suund on valdavalt leivinud Skandinaavias ja mujal Põhja-Euroopas, aga esineb ka eksootilisemaid erandeid, nagu Uaral Tšiilist. Võib-olla vähem kantud Ulveri „Kveldnassangerist” on need näited, kus neofolk suhestub otse paganliku pärimusega, nagu Wardruna Norrast või Tenhi Soomest.

Neofolk hõlmab seega lisaks folkmuusikale[3] elemente ka pungist, industriaalist, militaarpopist, ekstreem-metal’ist jt. alternatiivsematest žanritest. Žanri piirile jäävad mitmed ülemaailmselt tunnustatud ja kommertslikus mõttes edukad artistid – näiteks Current 93 koostöö Nick Cave’i ja Björkiga – ning ühtlasi on mitmed neofolgiga tihedamalt seotud artistid hiljem pälvinud ka peavoolulisemat edu (Antony and the Johnsons, Bill Fay). Sellest hoolimata jääb neofolk pigem moodsa muusika äärealadele, mis on ühest küljest tingitud žanri enda arbitraarsest määratlusest [4] aga ehk veel rohkemgi žanri ebamäärsest suhtest paremäärmusliku ja fašistliku ideoloogiaga. Death in June, mille sümboolikasse kuulub khakivärvi militaarrõivastus, SS-i embleemikas kasutatud Totenkopf ja provotseeriv sõnamäng holokausti teemal, on korduvalt pidanud tühistama kontserte kohalike fašismivastaste organisatsioonide vastuseisu tõttu; Sol Invictuse Tony Wakefordile heidetakse ette osalemist paremäärmusliku Briti Rahvusrinde partei tegevustes (mis päädis 2007. aastal Wakefordi avaliku pöördumisega, kus ta seda osalemist kahetses); Boyd Rice on andnud intervjuu USA white supremacy telekanalile jne… Näiteid jätkub küllaga ja see, kas tegemist on otseste fašismiilmingutega või hoopis peenekoelise satiiriga, sõltub paljuski arvajatest endist.

Teisest küljest mingit süstemaatilist ideoloogiat ei ole ja pigem moodustab totalitarismisümboolika või süüvimine Natsi-Saksamaa mütoloogiasse osa suuremast omavahel vastukäivate provokatsioonide virvarrist. Kui võtta artistide muusikasse kätketud vaateid sõnasõnalt, leiame nad sageli vastandlikelt positsioonidelt. See ilmneb hästi näiteks suhtumisest kristlusesse või religiooni üldiselt, kus Death in June või Sol Invictus on pigem küünilised, samas kui Current 93 või Backworld asuvad sügaval kristlikus kultuuritaustas. Mitmed hiljem tegevust alustanud artistid nagu Sieben ja Rome [5] eemalduvad eksplitsiitselt totalitarismiklišeest ning pigem võib neilt kuulda vasakule kalduvat autoriteedivastast retoorikat. Selle ilmekaks näiteks on Siebeni lugu „Rite Against the Right”, mis heidab ette, et teatud natsismikalduvusega neofolgi bändid kasutavad symbols to shock, cause their music is cock, mis pole aga takistanud Siebeni vedajal Matt Howdenil tegemast muuhulgas koostööd Sol Invictusega, seda hoolimata Tony Wakefordi eelmainitud seosest Briti Rahvusrindega. Sõltumata konkreetsetest poliitilistest alatoonidest või suhtumistest ühte või teisse ühiskonnaküsimusse, ühendab kõiki neofolgiprojekte teatav misantroopne individualism ja – üldjuhul minoorses võtmes – vastandumine peavoolukultuurile. Meie moodne läänemaine kultuur (või maailm laiemalt) on käimas alla, olgu selle põhjuseks globalismi võimukäik, senise kultuuriidentiteedi lagunemine (but what ends when symbols shatter?), enamuse tahtejõuetus massimeedia suhtes või kõige otsesemas mõttes Jumala põhjustatud apokalüpsis.

Väga ilmeka näite stereotüüpsest neofolgi „maailmapildist” annab 60ndate lõpus tegutsenud folkduo Changes. Changes on selle poolest erandlik, et neofolgi määratlus on talle omistatud vaid tagasiulatuvalt, kuna bändi tegevusaeg jääb mitu aastakümmend ülejäänud liikumisest varasemaks ja asub kontekstuaalselt pigem toonases folkliikumises. Kuid erinevalt Bob Dylani [6] või Simon & Garfunkeli üldsotsiaalsest sõnumist on Changes’i muusika mõtestatud läbi paganliku introspektsiooniprisma, mis ammutab inspiratsiooni nii ameerika rahvafolkloorist kui ka skandinaavia ning vanakreeka mütoloogiast, segades seda 20nda sajandi alguse modernismiga. Changes’i spenglerlik „Twilight of the West” võtab kokku kõik moodsa kultuuri „pahed”, mille hulka kuuluvad näiteks naiste mäss oma traditsioonilise emarolli vastu (and your women feeling equal to the men who fill their lives // Disdain the age old titles of „motherhood” and „wife”), kiriku- ja haridussüsteemi kommertsialiseerumine (your churches all are classrooms of humanistic thought // Who preach of economics and salvation which is bought), moodsa kunsti sisutühjus (iconoclastic artists, with little left to say // Spawn their works of chaos, with such thought-provoking names) jne… Võrreldes Death in June’i küünilise ebamäärasusega, on Changes’i retoorika kordades otsekohesem ning jätab vähe ruumi tõlgenduseks. Samas juhtub seda harva, et neofolgi artist seostaks end otseselt mõne poliitilise liikumisega või mõni taoline liikumine end omakorda neofolgiga. Vastuolud ideoloogilises kuvandis muutuvad ainult suuremaks, kui pidada silmas ka artisti loominguväliseid autobiograafilisi fakte. Avalikult oma homoseksuaalsust tunnistanud ja ka Iisrealis kontsertturneel käinud Douglas Pearce on ise selle kõige kujukam näide.

Neofolk žanrinimetusena on seega väga laetud sõna. Samas on see žanrikasutus praeguseks pigem kadumas, põhjuseks seesama teatud poliitiliste vaadetega seotuse stigma ning subkultuuri enda suletus (kui taolist subkultuuri üldse eksisteerib). Jérôme Reuter on öelnud, et algselt ei soovinud ta Rome’i neofolgi žanrinimetusega seostada, kuid leppis olukorraga hiljem, kui bändi fännid seda ikka tegema hakkasid. Paralleelselt eksisteerib ka mitmeid alternatiivseid žanrinimetusi nagu „dark folk” või „apocalpytic folk”, mille tähendusväljas puudub selge eristus neofolgist või siis žanrinimetusi, mis annavad kitsamalt edasi bändi stiili („cabaret”, „dark ambient”, „chanson” jne…)[7].

Kuidas on aga lugu neofolgiga Eestis? Peab nentima, et ennast otseselt neofolk grupeeringuna seostuvat gruppi Eestis veel olnud pole, vähemalt mitte sellist, mis oleks jõudnud kaugemale magamistoaprojekti haprast olekust ning laiema kuulajaskonna teadvusesse. Eesti metal-skeenes on küll mitmeid artiste, kes on otsesemas või kaudsemas vormis neofolgi mõju teadvustanud, ilma et see bändi muusikas domineeriks. Heaks näiteks on black metal’i bändi Loits militaristlik sümboolika, temaatiline seos Eesti ajalooga ja ka kohatine klassikaliste- või folkinstrumentide kasutamine, mis on samas piisavalt üldised ja ka black metal’ile omased stiilitunnused, et seos neofolgiga on pigem meelevaldne. Elektroonilise muusika poole pealt on üksikuks kurioosumiks Forgotten Sunrise’i „Sõjajala õis” ja akustilise tumemuusika hulka kuulub kindlasti Mauno Meesiti uuem soololooming, aga otseselt neofolgi žanriga need artistid end määratlenud pole. Kui vaadata Eestis toimunud kontserttegevust, siis on meil külas käinud mitmed eelmainitud žanrinäited nagu Death in June, Ordo Rosarius Equilibrio, Sieben ja Jérôme Reuter. Paljuski on see talviti Rakveres toimuva Darkland Fire’i töö vili, mida saab pidada neofolgifestivaliks ka nime poolest. Mitu aastat ilmus Raadio 2-s ka saade Röntgen, kus industriaalse ja elektroonilise tumemuusika kõrval võis samuti leida neofolki selle kitsas tähenduses.