See oli kuskil eelmise kümnendi keskpaiku, kui Anti Aaver laadis oma SoundCloudi lehele portsu uusi Neuronphase’i träkke, mis üllatasid oma autsaiderliku lähenemisega house-muusikale paljusid tema jälgijaid.

★★★★☆

Ümbersündinud sooloprojekt oli omanäoline ja küpsem kui kunagi varem ning tõi võrdlusi Pépé Bradocki loominguga. Kadunud oli varajaste vana kooli katsetuste, nagu „Nuppnik” ja „Ascension”, minimalism, samuti ei olnud enam kuulda retrohõngulisi äraleierdatud garage’i-saunde.

Uus album jätkab samal, nüüdisaegse underground-klubimuusika rajal. Sissejuhatav „Lose It” paneb kohe alguses paika teost läbiva helipildi, mida võiks kirjeldada kui tahumatut, kummituslikku ja emotsiooniküllast. Ilmselgelt on siinne sahisev ja krõbisev „prügine” lo-fi-heli muutunud tänapäeva artistide jaoks pigem esteetiliseks valikuks. Seda tehakse teadlikult, et vältida peavoolule omast üleprodutseeritud produkti ning saavutada iseloomulik žanri klassikutele kummardust tegev kõlapilt.

Kuulda on palju kajaefektidesse maetud helisid, virvendavaid sündikihte ja manipuleeritud mikrosämpleid. Theo Parrish või Huerco S. jagaksid sellistele värvikirevatele heliskulptuuridele kindlasti oma kiidusõnu.

Võiks väita, et uus album ei kujuta võrreldes debüüdiga autori enda jaoks olulist edasiminekut ning kõlab muusikaliste ideede poolest ehk liiga tuttavlikult, kuid kui mõelda sarnase käekirjaga artistide peale, ei jää teos varju. Tegemist on meeliköitva tantsupõrandakraamiga – mitte liiga lihtne ega liiga keerukas.

Eelkuula plaati siit.