Meelis Oidsalu kirjutab värskes Vikerkaares palju poleemikat tekitanud Nihilis.fm-ist, mida võib käsitleda nii ebaõnnestunud start-up’ina kui ka silmapaistva alternatiivmeedia või mõjuka vastukultuuri fenomenina, ilma et üks käsitus teist välistaks.

Aastal 2014 loodud portaal nihilist.fm ei olnud vähemalt algselt kavatsetud kujul pelgalt ajakirjandus- või vastukultuuriprojekt. Portaali eestvedaja Kaur Kenderi kinnitusel oli esimene plaan luua „tekstide youtube“, mille sisu tuleks kasutajatelt ja kuhu saaks müüa reklaami. Kavas oli teha kasutajatega app store’i laadne leping, mille puhul 70% tuludest saanuks autor ja 30% jäänuks keskkonnale. Plaanid ei realiseerunud, seega võib Nihilisti käsitleda nii ebaõnnestunud start-up’ina kui ka silmapaistva alternatiivmeedia või mõjuka vastukultuuri fenomenina, ilma et üks käsitus teist välistaks. Projekti ärilised eesmärgid jäid vähemalt osalt saavutamata põhirahastaja Kenderi suhtes alustatud lapsporno tootmise kriminaalasja tõttu, mille osalisel on mõistetavatel põhjustel keeruline netikeskkonnas laieneda.

Rahastamisküsimus vajab Nihilisti puhul rõhutamist ainuüksi seepärast, et just kultuuriinstitutsiooni rahastamismudel on olnud Kenderi enda kultuurikriitika raskuspunkt. Erakonnapoliitika kriitikaga silma paistnud Teater NO99-gi saab Nihilistilt sakutada just riiklikust rahastamisest sõltumise tõttu. Nihilist vastustab riiklikult rahastatud kultuuri, sest „riigikultuur triivib alati totalitarismi“ ning „meeletu raha tasalülitab igasuguse alternatiivse vaate, tühistab tohutult võimalikke maailmu“. See on provokatiivne, aga vastuoluline väide. Eesti ülepaisutatud ja ajast-arust riigiteatrite süsteem on ka vähem vihasele kriitikule kerge saak, ent just kultuurimeedias leiab edulugusid, kus riiklikult rahastatud väljaanded (Vikerkaar, Müürileht) rahastamismudelist hoolimata poliitilist arutelu- ja mõtteruumi süsteemselt alternatiivsete opositsiooniliste käsitlustega rikastavad.

Aga Nihilisti kavatsetud ärimudel vajab teadvustamist kas või tõdemaks, et end lokaalse vastukultuuri väljaandena identifitseerival ettevõtmisel võivad olla mh globaalsed ärilised eesmärgid, mis väljaande toimetuspoliitikat või tegevuse kestlikkust mõjutavad. Nihilisti asutamine ei olnud pelgalt Eesti-keskne üritus. Selle tehniline platvorm loodi algselt ingliskeelsena, idee oli leida lähiriikidest mõttekaaslased, kes asuksid oma riigis n-ö top editor’ideks, kelle all omakorda hakkaksid tööle sub-editor’id. Põhimõtteliselt oli plaan kasutada sama mudelit, mida rakendatakse Ameerika Ühendriikides kolledžiõpilaste loodud start-up’i theodysseyonline.com puhul, mille kandev idee oli julgustada kohalikke kogukondi ja subkultuure viljelema omaalgatuslikus korras ajakirjandust, kasutades selleks keskset tehnilist platvormi. Globaalne analoog Nihilistile tundub olevat Twitteri kaasasutaja Evan Williamsi 2012. aastal loodud igamehe-ajakirjanduse portaal medium.com, mis on küll selgelt vähem mässumeelne ja enam korporatiivne.

Nihilistis on vastukultuur poleemiliselt põimunud kommertsialiseerunud subkultuuriga. Vastukultuur on selle mõiste maksimalistliku käsituse kohaselt hegemooniat lõhkuv, revolutsiooniline nähtus, subkultuur näkitseb seda ainult nurgast, eeldab aga õitsenguks toimivat hegemooniat, millele vastandumise pealt raha või eluõigust teenida. Räppmuusika, mida Nihilist propageerib (tuntumate nimedena Beebilõust, Eminem) on sageli sama tarbijalik kui poliitiline nähtus. Räpp on hegemooniline kultuurivorm, sellega ei tehta alati revolutsiooni, vaid ka hullult pappi, mendiviha õhutav räppar reeglina ei nälgi nagu luuletaja. Tõsi, USA kontekstis, millega Nihilist otseselt suhestub, on räppkultuuril selge revolutsiooniline taust, eeskätt rassisuhete osas (mida Nihilist kannab edasi „apartheidiriigi“ ja vähemuste ekspluateerimise vastu võideldes).

Sellegipoolest võib Eminemi hingestatud fännamine enam kui kümnend pärast tema hiilgeaegu mõjuda naeruväärsena. Samas osutab kogu Nihilisti tõsiseltvõetavam pool just nimelt Eesti ühiskonnakriitilise mõtte vaimsele tardumusele, mahajäämusele, mille taustal ka räpi tutvustamine tänasele kultuuriavalikkusele ei pruugi olla sugugi ajakohatu tegu, eriti arvestades portaalis propageeritud Beebilõusta (kes kunagi küll vanglatrellide tagant juba ka Vikerkaarde luuletusi kirjutanud) tõsiseltvõetavust nii luuletaja kui räpparina.

Nihilisti liberaalse toimetamispoliitika juurde ongi kogu aeg käinud programmiline agressiivsus ja interneti subkultuurile omane ideoloogiliste vastaste trollimine. Pätimentaliteet, roppuste ja isiklike solvangute, valenimede all artiklite avaldamine, kinnise kohtuistungi („Untitled 12“ protsessi) materjalide ja kolmandate isikute (Hans H. Luik) e-kirjavahetuse nõusolekuta tiražeerimine. Nihilist on ka kõndinud identiteedivarguse piiril: Mikk Pärnitsa libaarvustus postituses „Pärnitsa semiootiline pimedus ehk habemega nali“ avaldati Mihkel Kunnuse nime all, kusjuures liba-Kunnuse kriitika Pärnitsa aadressil karikeerib Mihkel Kunnuse koolipapalikku stiili.

Pärnitsa provokatsiooni tuleb ilmselt lugeda kõrvu Nihilistis ilmunud Mark Amesi tõlkeartikliga „Tsensuuri ja satiiri geomeetria“, kus autor kirjeldab putinliku Venemaa tsensuuri jõuetust kõrvu Läänes levinud n-ö horisontaalse tsensuuriga, mille üks vorme on ka satiiri tsenseerimine näiteks süüdistuste abil identiteedivarguses või muus kõlblusvastasuses: „ülevalt alla mõjuva türanliku jõu asemel viiakse meie tsensuuri läbi horisontaalselt, kolleegide ja kaaslaste ja „ühiskonna“ vahel; läbi avaliku ja kaaslaste surve; läbi moraalipolitsei; ja läbi iseenese, mure karjääri pärast ja hirmude, mida pole kohati võimalik väljendadagi, hirmude, mis tunduvad pigem loomulike kui välistena. Vertikaalse tsensuuri all tead sa täpselt, keda sa kardad, ning seega ka keda või mida sa väldid, mille ümber sa hiilid ja mille vastu sa oled. Aga horisontaalne tsensuur tundub nagu ta tuleks igaühelt ja kõikjalt, jättes tsenseeritu märtristaatusest ilma. Dorenko teooria järgi teeb see meie „horisontaalse“ tsensuuri Kremli tah[u]matust „vertikaalsest“ lähenemisest paljuski efektiivsemaks ja võimsamaks“ (tlk Martin Luiga).

Amesi kirjeldatud horisontaalse tsensuuri all näib kannatavat ka Kender ise, „Untitled 12“ protsessi kirjeldused moodustavad Nihilisti postituste ühe uudisväärtuslikuma osa. Just vastuseis Amesi kirjeldatud horisontaalsele tsensuurile ning seismine absoluutse sõna-, käitumis- ja mõttevabaduse eest näib olevat Nihilisti keskne väärtus.

Kui osaliselt kinniseks kuulutatud „Untitled 12“ kohtuprotsessi, aga ka kriminaalsüüdistuse saanud „Untitled 12“ teksti enda avaldamine portaalis on Nihilisti ühe põhiväärtuse – tingimatu sõnavabaduse – teenistuses, siis meediaärimees Hans H. Luige e-kirjavahetuse nõusolekuta tiražeerimine (10.06.2016, „Nihileaks – with full respect“) tundub olevat pigem Kenderi isiklike suhete klaarimine Luigega. Kusjuures Luik on siiani ainuke, kel on õnnestunud sundida väljaannet eemaldama tema kirjavahetust tsiteerivat postitust, milles antakse lugejale võimalus heita pilk meediaärimehe kulissidetagustele suunistele konkreetsete inimeste tegevuste kajastamisel. Kenderi isiklikest antipaatiatest motiveeritud postitused ei lisa portaalile ideoloogilist representatiivsust; üleüldse kipub Nihilist kohati liialt tegelema vahetult Kenderit ennast puudutavate sündmuste kajastamisega. Seetõttu on kohati raske aru saada, kas tegemist on Kenderi blogi või laiapinnalisema väljaandega – Kenderilt pärineb küll vaid 2,5% umbes 4500-st portaalis avaldatud loost, ent tema postituste enamik on seotud ta isiklike eluliste antipaatiate ja afääridega. Tõsi, ilmselt ei oleks temast (ja sealhulgas ka tema rahaasjadest) Nihilistis kaugeltki nii palju juttu, kui poleks „Untitled 12“ kohtuasja.

Ühelt poolt võib Nihilisti väljendusliku agressiivsuse taandada portaali alternatiivsele enesekuvandile: agressiivsus on sotsiaalse hüljatuse (olgu pealesunnitud või vabatahtliku marginaalsuse) üks rõhutamise viise (mille teisendus on ka seesama kiindumus räppmuusikasse). Teisalt võib säärast läbivat agressiivsust käsitada performatiivse aktina, mh ka viitena sofistlikule või antiiksele nihilistlikule traditsioonile (Gorgias), kus kindla stiliseeritud retoorilise väljenduslaadi valik oli esmakordselt teadlikult ja vahetult seotud kõneleja hoiakutega. Kolmandaks on väljendusvabaduse piiramise piiritu eitus kultuuri riikliku rahastamise vastasuse ja sellega seotud rahvuslusevastasuse kõrval kolmas kõige selgem ideoloogiline komponent Nihilisti sisulisest ühiskonnakriitilisest platvormist.

Nihilist õhutab mendiviha, teisalt aga ollakse teadlik sellest, et needsamad narkomendid loevad Nihilisti narkoteemalisi postitusi. Portaali postitustest alguse saanud ja välja kasvanud raamat „Kuidas minust sai HAPKOMAH“, mis esmakordselt avas laiale lugejaskonnale fentanüülisõltlase maailma, oli vaieldamatu edulugu. Ometi on Nihilisti kui alternatiivmeedia väljaande üks suuremaid probleeme see, et ta väga süsteemselt ei jõusta ühtki vähemusgruppi, kui välja arvata fentanüülisõltlase kogemuste õnnestunud publitseerimine portaalis ja sellele järgnenud populaarse teose üllitamine. Narkomaanide eest kostmine ei ole aga sama, mis nende esindamine, „küüruorjad“ vaevalt et Nihilisti narkopoliitika kujundamisse aktiivselt panustavad. Küll aga on portaalis massiivselt esindatud olnud kanepi legaliseerimist pooldav programmiline teavitustegevus.

Kas Nihilist esindab kohalikke venelasi? Ka seda mitte, sest venelastest autorite hulk on marginaalne ja nemadki väljendavad end peamiselt inglise keeles. Yana Toom on tõlkinud mõned Nihilisti tekstid vene keelde, aga suurt rohkemat pole keskkonnal vähemusrahvuste poliitilise võimustamisega asja. Ka rahvusvähemuste küsimuses on tegemist pigem eestkoste ja mitte vähemusgruppe aktiivselt võimustava alternatiivmeedia projektiga. Kui HAPKOMAH-i raamatu üllitamisega kaasnenud edulugu õnnestuks korrata ka kohalike venelaste puhul, tuua esile nende autentne hääl ning seda keskkonnas, kus aktiivselt ja mõlemas keeles osalevad nii vene kui eesti rahvusest inimesed, võiks rääkida väljaande laiemast ühiskondlikust mõjust. Potentsiaali selleks on. Seni on see mõju suunatud peamiselt represseeriva enamuse hoiakute nõrgestamisele eestikeelses ruumis, mis samuti pole iseenesest väheoluline vastukultuuriline akt. Samas võib harva kohata sellist maskuliinsusest rõkkavat kõneviisi kui Abominatsiooni Jüngri nime all postitava homoseksuaali tekstides („Pedepereelu“, „Peded ei varasta“, „Pede suures linnas“…). Nende alltoonist võib välja lugeda, et geid võivad vabalt olla sama kõvad mehed kui heterod. Üks vähemusgrupp, kelle õiguste eest Nihilist seisab ja kelle häält pretsedenditult kuuldavale toob, on vangid. Nihilisti vahendusel viljelevad omalaadset vanglaajakirjandust Tallinna vanglas karistust kandev Janar Kõva, samuti tema vanglakaaslane – keegi „Aednik“ – ning narkokuriteo eest Tartu vanglas istuv Martin Villems.

Vähemuste häälekandja staatusele vaatamata ei hoia Nihilist väljaandena ranget ideoloogilist joont nagu näiteks Kenderi enda soovitatud 2010. aastal New Yorkis asutatud sotsialistlik häälekandja Jacobin Magazine (paljud Jacobin Magazine’i lugejad ilmselt aplodeeriksid mitmetele poliitikatele, mida Kender riigitotalitarismiks nimetab). Ühtse ideoloogilise telje puudumise tingib ühelt poolt juba avaldamispoliitika, mille tulemusena võib portaalist leida nii „natsikütet“ (vt Apollyoni-nimelise autori postitusi) kui ka konservatiiv Hardo Pajula ja liberaalsema Ahto Lobjaka kooseluseaduse-teemalise mõttevahetuse. Kontseptuaalselt näibki Nihilist väärtustavat pigem arvamuse autentsust kui selle taga peituvat identiteeti. See, et toimetusel monoliitne ideoloogiline platvorm puudub, ei tähenda samas, nagu Nihilist ideoloogilisust ei väärtustakski. Otse vastupidi, isiklikkus, poolevalik, hoiakute äärmuseni teravalt (ka emotsionaalne) argumenteerimine on väljaande põhieetos. Objektiivsusetaotlusest pole siin jälgegi, kirg maksab Nihilistis sama palju kui mõistus.

Kuigi Nihilisti loomise impulss pärines Sirbi kaaperdamise ebaõnnestumisest, rahuldab Nihilist ise vaid osa Sirbi visioonidokumendi meediaprogrammilistest seisukohtadest. Poliitikute ja „teiste kirjaoskajate“ teineteisele lähendamise märke Nihilistist ei leia, pigem instinktiivset võimu- ja jõupõlgu. Meenutagem, et Sirbi visioonidokumendi kohaselt „teised lehed pakuvad vaid sensatsioone“, samas kui (uus) Sirp „pakuks rahu, see on: tsiviliseeritud aktiivsust, vastandina hüsteerilisele paigaltrampimisele“. Veel täheldati Sirbi visioonidokumendis, et „praeguses poliitikakriitilises diskursuses on märgata, et poliitikutesse suhtutakse dehumaniseerivalt ja kriitikud tegelevad põhiliselt oma imago ehitamisega, mis on paratamatult ka poliitikud üpris tõrksasse meeleollu viinud“. Samasuguse suhtumise jätku praeguses Nihilistis märgata ei ole. Küll aga panustab Nihilistki huumorile „elu orgaanilise osana“, suhtub „ajakirjandusse … nagu tegu oleks loova ülesandega, mis pürgib mundaansetest eesmärkidest kõrgemale“ ning teenib „eesti kultuuri huve laiemalt, kui vaid nende huve, kes juba Eestis kultuuri teevad“.

Portaali tõlkeartiklite valik on olnud selgelt vasakpoolne, on püütud kajastada Kreeka skandaalset rahandusministrit ja majandusteadlast Giannis Varoufakist, Slavoj Žižekit, neokonservatiive aktiivselt kritiseerivat Mark Amesi, samuti John Grayd, Adam Curtist, Nicole Aschoffi, aga ka artikleid Jacobin Magazine’ist. Nihilisti vasakpoolset valgustuslikku suunitlust arvestades oleks tõlkeartiklite arv ilmselt märksa suurem, kui vaid ressurssi jaguks. Nihilistis on seni ilmunud ka ehk ainus eestikeelne taasiseseisvusaegne tekst, kus käsitletakse stalinismi kui reaalseid ühiskondlikke probleeme lahendavat tsivilisatsiooni: pean silmas Hardo Pajula referaati Stephen Kotkini teosest „Magnetic Mountain“.[1] Siin juba tsiteeritud Mark Amesi Lääne neokonservide Putini-vastasuse moraalset silmakirjalikkust paljastavad tõlketekstid pakuvad aga rikastavat vaheldust Toomas Hendrik Ilvese, Eerik-Niiles Krossi või mõne muu kohaliku arvamusliidri Vene-kriitilisusele.

Narkopoliitika on siiski jäänud ainsaks suuremaks teemaks, mille peavoolumeedia (eelkõige Allar Tankleri juhitud Eesti Ekspress) Nihilisti tuules on üles korjanud. Tõsi, Nihilist on andnud võimaluse mh ka rahvusringhäälingu portaalile (kultuur.err.ee) tiražeerida seal avaldatud tekste ning seeläbi avalikku arutelu- ja kultuuriruumi temaatiliselt ja stiililiselt avardada. Peavoolumeedia ja alternatiivmeedia vaheline sisuline ja vormiline ainevahetus on tänapäeval üha tavalisem ning see teeb nende eristamise mingite formaalsete tunnuste alusel (omanikud ja rahastamismudel, ideoloogiline motivatsioon, ühiskondlik mõju, töötajaskonna professionaalsus) üha keerulisemaks. Tallinna TV, poliitika.guru, Müürileht, Objektiiv, Nihilist või ka ühe kurioossema nähtusena Nelli Teataja kui Eesti fiktiivajakirjanduse lipulaev esindavad kõik erinevaid kombinatsioone nimetatud muutujatest. Peavoolumeedia võtab digitehnoloogia arenedes üha rohkem üle alternatiivmeedia praktikaid. Näiteks tüüpilisele alternatiivmeediale omase lubaduse jõustada marginaalseid poliitilisi huvigruppe on Delfi portaal (nii kommentaariumi kui rahvaajakirjanduse näol) edukalt kaaperdanud, tegelikult ühtki marginaalset ühiskonnarühma jõustamata. Tõsi, Nihilisti puhul on portaali eestvedaja Kaur Kenderi isiklik tüli peavoolumeedia magnaadi Hans H. Luigega ja sage kriitika Postimehe rahvuskonservatismi vastu arvatavasti tsiteeritavust omajagu pärssinud – nende väljaannete jaoks (nagu ka kultuurilehe Sirp jaoks) ei näi seda keskkonda eksisteerivat.

Ka Nihilisti liberaalne keeletoimetamispoliitika (õigemini keeletoimetuse teadlik puudumine) pole tänases meediapildis kuigi alternatiivne. Kirjavigadega ehitud kehvasti toimetatud tekstidega oleme elektroonilises meediapildis harjunud, nagu ka kommentaariumide sõna- ja seisukohaläbuga. Nihilisti teadlik otsus loobuda igasugusest keeletoimetamisest on ometi selge vastukultuuriline akt, millel on keele- ja rahvuspoliitiline ulatus. Inglise keel pole levinud ja elujõuline mitte seepärast, et kusagil Londonis tegutseks võimas keeleinspektsioon. Inglise keel on elujõuline ja levinud, sest et igaüks saab seda rääkida nii, nagu jumal juhatab, ilma seepärast häbi tundmata. Washington Postis ja New York Timesis hiljuti ilmunud teated selle kohta, et punkt on ingliskeelsete lausete lõpust kadumas, tooks Eestis kaasa ilmselt keeleinspektsiooni avaliku reaktsiooni. Ometi pole Nihilisti suhtumine eesti keelde eitav või läbustav, Nihilist pakub välja lihtsalt teistsuguse strateegia keele kestlikkuse tagamiseks, mis näeb keele ja ka laiemalt ühiskonna elujõulisuse allikana selle valmidust kriise läbides pidevalt uueneda, traditsioonide rikkumist ja lõhkumist.

Nihilisti visuaalne formaat (väljaande on kujundanud Randel Uibo) on loodud piisavalt atraktiivne, et ka see n-ö vigane keel visuaalselt vääristuks või ülenduks. Ainuüksi selline visuaalne estetism võiks avaldada autoritele survet oma tekst enne avaldamist põhjalikumalt läbi mõtelda. Tõsi, see võib mõjuda ka vastupidiselt: sõnaläbu, mis muidu ilmuks lihtsavormilises kommentaariumis, saab visuaalselt vääristatud illustreeriva materjali ja imposantse päisega. Viimast arvestades on Nihilist võrdlemisi kasutamata jätnud visuaalmeedia ja kujutava kunsti propageerimise võimalusi. Erandiks on näiteks Lilian Marie Merila fotod, kus figureerib ka allilmategelane Imre Arakas Pelgulinnas, Steven Tooli art house film „Visiting“ ning veel kümmekond kujutavat kunsti tutvustavat postitust.

Sotsiaalmeedia arengukõverasse surutuna on Nihilist muuhulgas järg bloginduse surmale. Kõrvu arenenud mõtlejatega avaldavad keskkonnas (milles on publitseerinud ligi 2000 autorit) oma tundlusi ka teismelised emod. Kui varem avas iga selline teismeline oma blogi, mis pärast paarikümmet postitust hangus, siis nüüd saab ka noorema põlve hingeelust aimu ühest kesksest portaalist. Selline avaldamispoliitika lahjendab oluliselt tekstisupi tummisust (mis sest, et lugejal on võimalik valida ka toimetatud vaade artiklite loendile), ent suurendab eeldatavasti poliitiliste tekstide loetavust just noorema põlvkonna seas. Eesti noorte vähest meediatarbimist ja poliitikahuvi arvestades on see Nihilisti üks kaalukamaid panuseid Eesti meediapilti.

[1] Vt S. Kotkin, Magnetic Mountain: Stalinism as a Civilization. Berkeley, 1997.

Artikkel ilmus esialgselt Vikerkaares 7-8/2016.