Ahjusoe sõnaalbum platvormist, mida nii mõnigi loeb, aga salgab. Pane klapid pähe ja saad teada, kuidas, kes ja miks Nihilisti teeb.

Track #1 – Intro

Nihilist on see tüüp, kes roomab, tõrvik käes, mööda rentslit. Teate küll seda kujundit kanaarilinnust kaevanduses. Nihilist ongi see kanaarilind, aga kaevanduse asemel eksleb ta sõnnikuhunnikus. Kõik on graafilisem. Postimehes mõtestatud maailm puruneb kildudeks.

Nihilist on see tüüp, kes ei jää vait. Pidev sõnamulin on tema sisse kodeeritud: panus on kvantiteedil, mitte kvaliteedil. Nihilist on nagu laps, kes ei lõpeta küsimist isegi siis, kui vastus kõigile teistele ülimalt loogiline tundub. Miks ikkagi Savisaar Kremli käepikendus on? Mis mõttes on GTA koolitulistamises kaudselt süüdi? Miks Stalinis midagi positiivset ei või näha? Miks? Miks? Nagu meeleheitel lapsevanem hoiad peast kinni, aga tagantjärele hakkad ka ise küsima, aga miks nii? Seal ilmuvad tekstid, mida isegi jagaks, kui Kender selline jobu ei oleks või kui seal nii palju roppusi ei lendaks.

Nihilist on see tüüp, kelle jaoks suguelundid ja kehavedelikud on eneseväljenduseks ammendamatu varasalv. Nihika pidžinis on tegu sidesõnadega. Ja kui eesti keel veab alt, otsitakse abi inglise või vene keelest. Elavat keelt käivad nad kogumas tänavatelt, kus fentanüüli nimetatakse kord küüruks, kord fantaks. Nihilistiga peaks kaasas käima eraldi sõnastik, sest parimad lood võivad ilma selleta rookie’de jaoks enigmaatiliseks jääda.

Nihilist on see tüüp, kes kuseb avalikus kohas, tsiteerides mendile Kanti. Hiljem, kui ta on jõustruktuuride esindajad politseibussis persse saatnud, masterdades selleks Eminemi lugu „The Real Slim Shady”, tuleb politseil luua toimunu hindamiseks erikomisjon. Ka selline miiniväljadel tantsimine kuulub Nihilisti DNAsse. Neile meeldib asju õhku lasta. Sõnadega. Virtuaalruumis verbaalseid püromaanitrikke sooritades sünnivad uued maailmad. Vähemasti meeldib neile mõelda endast kui ühiskonna avangardist.

Track #2 – Kuннus ja bemm

Juuni 15 pärastlõuna restoranis Chakra. Nurgalauas istuvad kultuskirjanik Kaur Kender ja Jüri-Franciscus Lotman. Koos on tehtud blogi ZA/UM, millest Kenderil on saanud vaikselt villand. Ta ei saa teha kõike, mida sooviks. Äsja on ülejäänud kultuurirühmituse liikmed pannud käe ette ideele avaldada blogis Olavi Ruitlase šovinistlik tekst. Radikaalse liberaalina on Kender nördinud.

Kirjaniku peas on küpsemas plaan luua täiesti oma platvorm, mis oleks igasugustest piirangutest vaba. Sobiv nimigi on välja mõeldud – Nihilist.ee. Ta tutvustab õhinaga Lotmanile oma ideed. Lotman kirtsutab nina: „See on munane nimi. Paneme Nihilist.fm.” Ja nii ongi uus portaal ristitud.

Veel samal õhtul võtab Kender ühendust tuttava veebiarendaja Randel Uiboga, kes paneb püsti algelise lehe, mida hostitakse ühes Suurbritannia serveris. Stardiraha selleks tuleb Uibo isa krediitkaardilt. Uibost saab hiljem Nihilisti behind the scenes patsiga poiss. Kenderil kulub ideest teostuseni pool päeva.

Juuni keskel avatud portaal esialgu suurte lugejanumbritega ei hiilga. Kirjutajadki on peamiselt Kenderi lähikondsed. Esimene katse rohkem tähelepanu pälvida tehakse enne, kui kõik jaanituled on jõudnud kustuda. 24. juunil ilmunud „Pärnitsa semiootiline pimedus, ehk habemega nali” on arvustuse paroodia, mille autoriks on märgitud keegi Mihkel Kuннus, kes annab hävitava hinnangu Mikk Pärnitsa teosele „Symboolne Eesti pimedus”. Teksti levitatakse koos avaliku kirjaga, milles tehakse ettepanek eesti kirjandusmaastikku pahaloomulise moega trendide eest kaitsva kirjanduskomisjoni loomiseks. Alla on kirjutanud Mihkel Kunnus.

Identiteedivarguse ohvriks langenud kirjanduskriitik Mihkel Kunnus tunneb ennast solvatuna. Ta süüdistab oma avalikus vastulauses Kenderit ja Pärnitsat suurusehullustuses, enesetähtsustuses ja megalomaanias. Politseisse pöördumist ta kõigele vaatamata ei kaalu: „Mingi lapsepeksmise maik on man.”

Kender keeldub nimetamast seda Nihilisti avaprovokatsiooniks või identiteedivarguseks. Tema jaoks oli tegu paroodiažanris kirjutatud tekstiga, milles Pärnitsal avanes võimalus „värdja vanainimesena” käitunud Kunnusele raamatuarvustuse eest „pauk ära panna”. Nihilisti jaoks oli meediakünnis ületatud, juhtum jõudis „Aktuaalse kaamera” kaudu kõigi eestimaalaste kodudesse.

Esimesed rahvamassid saabusid Nihilisti siiski alles juuli alguses, kui Kender muutis Nihilisti hetkeks oksjonikeskkonnaks, mille ainus müügiartikkel oli tema BMW 728 alghinnaga üks euro. Transformatsioon kujunes edukaks – müügikuulutust on vaadatud nüüdseks rohkem kui 18 000 korda.

Fast forward 10 kuud: Nihilisti külastab parematel nädalatel kuni 150 000 lugejat.

Track #3 – Nats

Mikk Pärnits on pettunud. Pettunud eesti kirjanduses. „Riigil on kirjanikest suva – sa pead roomama ja pugema. Mingi normaalsem ja inimlikum süsteem võiks olla,” kostub etteheide. Pärnits moodustab ühemehelise rügemendi, mis astub vastu kirjandusilma heerostele. Nihilist on ratsu, mille seljas ta lahingusse sööstab. Esimene nool tabab Kunnust, kuid Pärnits ei kohku tagasi kellegi ees, jagades hoope Jan Kausile, Jürgen Roostele, Sirbile, Müürilehele, kultuurkapitalile, isegi sõbrad ZA/UMist ei jää puutumata.

Kes arvab, et Pärnitsa säärane suhtumine on tingitud isiklikust vimmast, see eksib. Tema tekstid hakkasid stabiilselt ilmuma juba Värske Rõhu teisest numbrist 2005. aastal ning samal aastal jõudis poelettidele ka esimene jutukogu. Pärnitsale teeb tuska üldine kriitikavaba suhtumine. Kui ta julges Mihkel Samarüütli blogis ühte Värske Rõhu numbrit kritiseerida, kargas tollane peatoimetaja Pärnitsale kuklasse: „Kuidas sa julged seda teha meile, kes me oleme andnud sulle korduvalt avaldamisvõimalusi?” Kultuuriväljaannetele omane pehme, hall ja turvaline atmosfäär ajas Pärnitsal harja punaseks.

Sirbi skandaal osutus Pärnitsa jaoks sütikuks. Tulid inimesed, kes tahtsid kopitunud toimetusi tuulutada, kuid kinniteibitud suudega ennasttäis riigikultuuri kandjad lõid nad minema. Pärnits on poolteist aastat tagasi toimunud skandaalist endiselt silmanähtavalt häiritud. Seni eesti kultuuri kõrvaltvaataja pilguga seiranud, avaldas ta seepeale oma erablogis mitu iroonilist postitust, mis pälvisid ka Kenderi tähelepanu.

Pärnits on sündinud ja kasvanud tänavuste valimiste ajal EKRE kantsiks osutunud Pärnumaal. Marurahvuslikke vaateid Pärnits siiski ei toeta, kuigi hängib aeg-ajalt Sinise Äratuse liikmetega. Ta ei viitsi eriti poliitiline olla. Pärnits vaatleb ühiskonda distantsilt, seda nii otseses kui kaudses tähenduses. Elades Pärnumaa metsade vahel Laadi külas satub Pärnits „tsivilisatsiooni” harva. Lohutust pakub talle rikkalik sisemaailm, mis on võõrutanud teda ühiskonna traditsioonilistest väärtustest. Ja mündid! Vahel võib Pärnits pool päeva oma mündikogu seltsis veeta või õues metallidetektoriga kogu täiendamisele aega kulutada.

Nihilistis on Pärnits võtnud julgelt omaks provokaatori rolli. Jürgen Rooste on ähvardanud seepärast temalt elu võtta, Pärnits ise on ähvardanud Delfi toimetusse süütepudeli visata. Viimane väljaütlemine viis Pärnitsa politseisse tunnistusi andma. Ometi ei reeda Pärnitsa vagur olek sugugi, nagu oleks tegu inimesega, kes heidaks virtuaalruumis esimese kivi. Nagu rahustite peal punkar.

Pärnits on self-made man igas mõttes. Filoloogiaõpingud Tallinna Ülikoolis jäid tal kolme kuu möödudes katki, kirjanduses ta eeskujusid ei tunnista, kuigi möönab, et täielikult mõjudest vaba olla pole ka võimalik. Kui talle mõni kirjanik meeldib, siis isiksusena. Üldiselt ihaleb Pärnits maailma, kus kirjandustoimetajate suva asemel valitseks karm ja tekstipõhine objektiivsus. Toimetajaid Pärnits ei usalda, sest need kipuvad ohutut joont hoidma.

Umbusule vaatamata on Pärnits ikka oma tekste Värskesse Rõhku ja Vikerkaarde saatnud. See on tekstide kullaproov: „Kui nemad võtsid vastu, siis ma vaatasin, et ju on enam-vähem pädevad tekstid, kui nad seal viitsivad avaldada.” See oli varasem praktika. Nüüd on Pärnitsal enda sõnutsi oks nii laiali, et saadab mustandi ülelugemiseks ainult Ruitlasele. Aga kui Vikerkaare toimetaja Kajar Pruul raamatu „Külmad on nende nimed” kohta paar tunnustavat sõna ütles, tundis Pärnits end kõrvust tõstetuna.

Kes on süüdi, et kultuur on igav? Pärnits kellelegi konkreetselt näpuga osutada ei soovi. Lihtsam on kritiseerida süsteemi kui tervikut, sest kirjanikud on seotud kultuuriväljaannetega ja need omakorda kultuurkapitaliga, mille nõukogus istuvad ja jagavad raha tihti needsamad kirjanikud või nende tuttavad. Nõukogu on omandanud Pärnitsa jaoks müstilise mõõtme. Mõni taotleja on kirjutanud nõukogu liikme teose kohta negatiivse arvustuse – jätame toetuseta! Keegi on kritiseerinud liiga palju riiklikku kultuuripoliitikat – toetame, siis äkki jääb vait! Kultuuritegelased hakkavad moodustama ühisrinnet – paneme nad raha üle kraaklema!

Kord öösel helises Pärnitsa telefon. Teisel pool toru otsas oli purjakil kirjanik Peeter Sauter: „Mikk, sa ei saa aru, et kultuurkapitalis pole nii, nagu sa seal kirjutad. Kõik on aus. Nõukogus inimesed vahetuvad ja uued näod tulevad peale.” Unine Pärnits ei jätnud jonni: „Kust need uued inimesed tulevad?” Sauteri selgitus, et vanad liikmed määravad nad sinna, üksnes kinnitas Pärnitsale, et ta ei näe hallutsinatsioone. Pärnits tahaks teada tõde. Tema soov on, et keegi vandenõuteooria ümber lükkaks, aga sellist inimest Pärnits silmapiiril ei näe. Kõik eesti kultuuriinimesed, kes on milleski suures osalised, sõltuvad riigi rahastamisest elik nad pole Pärnitsa jaoks usaldusväärsed.

Kirjanikuelu pole Pärnitsa jaoks meelakkumine. Raha on vähe. ERRi kultuuriportaalist kostab suhtumine, et põhimõtteliselt võiksid tasuta kirjutada. Kultuurkapitali bürokraatiaga ei jaksa Pärnits tegeleda. Ta ei taha kerjata ega ennast neljaks rabeleda. Antisotsiaalse loomuse tõttu ei kuulu tutvuste sobitamine, õigel ajal naeratamine ja Kristiina Ehini käe surumine tema ampluaasse. „Ma tunnen, et riigil ei ole mind vaja.”

Ta astuks kirjanike liitu, kuid ei näe seal endale mingeid hüvesid. Ta kaaluks provokatsioonide lõpetamist, kui selle eest hästi makstaks. Kender vähemalt avaldab ta teoseid, mis aga ei tähenda, et Pärnits Nihilisti kriitikavabalt suhtub. Vastupidi, Pärnits, kes muidu toimetajaid ei usalda, tänitab Kenderit pidevalt karmima toimetuspoliitika ja pikaajalise visiooni puudumise pärast. Kender kutsub Pärnitsat seepärast natsiks.

Track #4 – Sõbrad

Kui Kender ärkaks ühel hommikul üles ja avastaks, et on ostnud kogemata ära Ekspress Grupi (esiteks, sellises hommikus ta ärgata ei tahaks), üritaks ta sellest kõigepealt kohe poole maha müüa. Päevalehte tahaks, Ekspressi ja Delfi võiks Luik rulli keerata ja… Aga Päevalehes on isegi mõni ajakirjanik, keda Kender fännab, näiteks Krister Paris, kes jagab rahvusvahelist teemat ja teeb mõnusa fiiliga urban-ajakirjandust. Sellist tahaks küll oma lehte.

Päevalehest võiks saada nii kõva leht, et innustaks ka Postimeest end kokku võtma (niimoodi nagu Müürilehest Kenderi sõnul tänu Nihilistile juba asja hakkab saama). Selleks annaks Kender Päevalehe ajakirjanikele paremad tingimused. Sest praegu kuluvat suurem osa nende energiast megatoimetuse idiootsete ideede tõrjumisele. Kender käis ükskord ka ise avatud toimetuses füüsiliselt kohal ja on veendunud, et ajakirjanikel ei ole seal hea. Sellessamas ruumis, kuhu Mikk Pärnits oma kirjatükis tahtis süütepudeli visata – sest Delfi toimetus on ühtlasi Päevalehe toimetus. Ja Ekspressi toimetus.

Ekspress, muidugi, võttis süütepudeliloo Charlie Hebdo ajal üles: „Ka Eestis kirjutati toimetusse süütepudeli viskamisest „for real””. Toimetuse suhtumist Nihilisti näitas loo viimane lõik, mis pidi ignorantsemale lugejale lühidalt seletama, mis on Nihilist: „Nihilist.fm on internetilehekülg, mis avaldab moodsa ühiskonnakorraldusega rahulolematuid artikleid. Kriitika täpsem mõte jääb mõnikord arusaamatuks, kuna mattub ameerika slängi ja suguelundite nimetustesse.” Ekspress jättis targu mainimata, et Pärnitsa vihapurse oli reaktsioon meedia klikijanule koolitulistamise kajastamisel.

Nihilistis omakorda maalib Kaur Kender Ekspressi vastutavast väljaandjast Hans H. Luigest elava pildi, kuidas Luik kui inkassokurat võlglastelt nende lapsi endale nõuab. Ja Tõnis Haavel muu hulgas sellest, kuidas Luik tegelikult kõik Ekspressi lood ise kirjutab. Toimetuses siis vaadatakse, kelle nimi tuleks seekord alla panna. Haavel ja Kender on sõbrad. Ka Luik ja Kender olid ükskord sõbrad, aga enam ei ole. Tüli on väljaannetest lopsakam. Mikk Pärnits arvab, et mine sa tea, võib-olla on tema ja Kender kümne aasta pärast samamoodi nugade peal ja materdavad teineteist oma blogides.

Track #5 – Ideoloog

Kohtume Martin Luigaga Nihilisti füüsilises staabis Maakri tänaval, kohe Eesti Meedia kontori kõrval. See on ekshibitsionistidele meelepärane ruum: suured maast laeni aknad, palju valgust ja vähe mööblit. Juhuslikud möödakäijad piilumas sisse, kas tegu pole mõne firmapoe või kunstigaleriiga. Ei, siin toimuvad Nihilisti luule- ja aruteluõhtud.

Avastan Luiga põrandalt kõhulihaste harjutusi tegemas. Ei tea, kui palju ta Pulleritsu kõva mehe testis skooriks? Flanellsärk ja barett kindlasti langetaksid punktisummat, aga tõeline veelahe Pulleritsu ja Luiga vahel ei jookse mitte sportlike saavutuste või moevoolude eelistamise pinnalt. Ilmselt pole poliitilist küsimust, milles Luiga ja Pullerits jõuaksid üksmeelele.

Luiga on oma noorusele vaatamata Eesti üks sõnakaimaid vasakpoolseid intellektuaale. Vanaema on tal kommunist. Seesugune, kes jäi kommuks ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui komparteist sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. Luiga räägib sellest isegi kerge uhkusenoodiga. Partei polnud just edumeelne, aga vanaema jäi. Luiga isa, pigem parempoolne ja kultuuri poole kaldu, mässas režiimi vastu. Ei uskunud, et Balti ketist mingit erilist kasu võib olla, aga osa võttis ometigi. Haaras kaasa ka toona kolmeaastase Martini, kes sai sealt oma esimese poliitilise mälestuse. Jäi meelde, et kohale tuleb minna isegi juhul, kui sellest midagi ei saa.

Luiga on olnud pikka aega poliitiline kaasajõlkuja. Ta on koos antiglobalistidega McDonald’si ees seisnud. Kui punkar Striit (kodanikunimega Sven Tarto) 2001. aastal ühelt politseinikult surmava maksahaagi sai, käis Luiga politseivägivalla vastu meelt avaldamas. Hiljem „passis kaasa” algatuse „Aitab valelikust poliitikast” Tallinna töögrupis, mille kõneisik oli tema ema.

Oma poliitaktivisti karjääri algust dateerib Luiga 2009. aastaga, kui loodi ZA/UMi veebileht. Aktiivseid kirjutajaid oli toona kümmekond, kuid Luigast sai ZA/UMi nägu ja tegu. Facebookis tituleerib ta ennast ZA/UMi sekretäriks, mis põhimõtteliselt tähendab inimest, kes viitsib kõige rohkem tõmmelda. Suuresti tänu Luiga eestvedamisele tajusid lugejad ZA/UMi vasakpoolse häälekandjana. Nüüdseks on poliitilise sisuga tekstid kolinud Nihilisti.

Luiga põhjendab oma vasakpoolseid vaateid normaalse vastureaktsioonina neoliberaalse reaalsuse ebakohtadele. Protesti juured pärinevad koolisüsteemist. Kodu oli Luiga jaoks tõsiseltvõetavam koht kui kool. Õpetajaid asendasid vestlused sõpradega, eelkõige Robert Kurvitza ja Argo Tuulikuga. Mõtlemisest sai harjumus, kahtlemisest elustiil ja raamatutest teejuhid.

Luiga on veendunud, et raamatud võivad panna ühiskonnas kergesti pettuma. Kirjandus on alati etteheide, sest päriselu ei ole kunagi nii korrapärane. Kuigi Luiga hilisemaid vaateid on aidanud kujundada nii nõukogude lastekirjandus kui romaan „Morten Punane”, on see kõik olnud üksnes ettevalmistus Slavoj Žižekiks.

Luiga usub, et Žižek valis ta välja enne, kui ta tema teostega üldse tutvuda jõudis. Esimesel lugemisel ei saanud ta „Ideoloogia ülevast objektist” ülepea eriti aru. Aga tunne, et tegu on millegi suure ja olulisega, tekkis juba siis. Seitse aastat hiljem õnnestus tal Žižekiga Cincinnatis silmast silma kohtuda. „Vana Žižeki”, nagu Luiga oma lemmikfilosoofi hellitavalt armastab kutsuda, Eestisse meelitamine oli ülesanne, millega teised tsaa-ummlased Luiga teele saatsid.

Õpipoisi rännak õpetaja juurde. Maailmakirjanduse aegumatust leitmotiivist kirjutas Luiga oma variatsiooni Nihilisti. Kokkuvõttes loobuti „rahvusvahelise kütte” tegemisest. ZA/UMi sekretär jõudis Cincinnatis Žižekiga kõigest mõned repliigid vahetada. Žižek palus endale kirjutada. Seda pole Luiga rohkem kui aasta möödudes siiski teinud, kuigi algselt oli tal kiri „päänupus” isegi valmis.

See ei olnud sugugi esimene kord, kui Luiga sattus suurejooneliselt kavandatud, kuid poolikult teostatud projekti keskmesse. Tema CVd kaunistab üürike periood Kenderi Sirbi toimetuses, mille tähelepanuväärseimaks tulemiks oli uue moesõna „revüü” populariseerimine. Ka Silvergate’i ajal lasi AVP ja Harta tuumik käest võimaluse luua midagi tõeliselt progressiivset, kuigi tol ajal oli õhus ka näiteks Ahto Lobjaka partei. Süüdi ta ennast isiklikult seepärast ei tunne. „Ma ei tea, kas on hullult mõtet ennast süüdistada selles, et ma ei ole väga hea Realpolitik.” Pigem defineerib ta ennast aktivistina, kes propageerib vasakpoolseid ideid. Nihilistis eelkõige Keskerakonda ja Syrizat.

Kuni 2011. aastani valis Luiga sotse. Sellest ajast alates on tema valijakompass lähenenud üha rohkem Keskerakonnale. Oma süü on siin nii sotside vähesel ambitsioonikusel, Keskerakonna selgemal pahempoolsusel kui ka Oudekki Loonel. Luiga ei teinud Loonele reklaami mitte üksnes Nihilisti keskkonnas. Ta proovis kätt ka poliitagitaatorina kaubanduskeskustes.

Keskerakonna liikmeks astumist on Luiga sõprade keelitustele vaatamata samuti kaalunud. Liisk on siiski langenud toetajaliikme positsioonile. Luiga teab, et ega ta niikuinii partei poliitilises töös väga ei osaleks. Parteipilet tooks praeguse rolliga võrreldes kaasa ainult esteetilise muutuse.

Aga korruptsioon? Tallinna TV? Idaraha skandaal? Luigat need süüdistused ei kohuta, sest „korrukas” ei ole ainult Keskerakonna probleem. Keskerakonna tegelik probleem on Luiga väitel hoopis saamatu PR. „Keskerakonnal on kogu aeg selline nägu peas, et jah, teen küll korrukat, mis siis?” Pealegi on tegu tehnilise probleemiga, mida saaks efektiivsema seadusandlusega hõlpsalt vältida. Luiga soovitab ajakirjanikel loobuda vahelduseks lihtsama vastupanu teed minemisest – Tallinna TV ja korruptsiooni kõrval on veel miljon muud võimalust raha tuulde laskmiseks ja valesti majandamiseks.

Practice what you preach. Preach what you practice. Luigal on suuri teeneid selles, et kunagi Ferrariga ringi kihutanud ning Mõisale ja Paltsule kõnesid vorpinud Kenderist on saanud nüüd fullcore riiginihilist ja Keskerakonna toetaja. Kender ise ütleb, et ta läheks kõhkluseta sinna, kus Luiga plakatiga ees seisab.

Track #6 – Kaur

„Ma ei tea, kas Kaur teeks Nihilisti siis, kui ta ei oleks meiega (ZA/UM – toim.) kohtunud.” – Luiga

„Kaur on sõber. Ma nüüd seda ei ütle, et nihhuijaa, Kaur Kender on täiuslik, aga mingil määral eeskuju ikka. Mitte kirjanikuna, ei, aga inimesena. Tema lahendused asjadele töötavad. Pohhuism töötab.” – Kosmos

„Sisuliselt ta päästis mu elu. Mismoodi täpselt, las see jääb.” – Narkomaan

„Ta on vahel naiivse lapse moodi ja ta ütles, et ma meenutan talle tema kadunud ema selle virisemisega. Ta vahepeal reaalsust ei taju või on liiga kaugel sellest, siis ma nagu torgin teda.” – Pärnits

„Mina olin lihtsalt nagu instrument. Ma olen alati see, et kui on vaja mingi sitt enda peale võtta, siis ma astun alati sammu ette.” – Kender

Track #7 – #JeSuisYanaToom

Edgar Savisaare ainus e-hääl pärineb Kaur Kenderilt. Nii kirjutas Imre Kaas Twitteris, ja Kenderit ajab see muhelema. Enne valimisi muutus muidu peamiselt noorte ilukirjanduslikke katsetusi avaldanud Nihilist Kesknädala noortepäraseks ja tsenseerimata veebiversiooniks. Reformierakonnale said kõik soovijad paugu ära panna. Ühtäkki oli Keskerakonna toetamine mässumeelne ja trendikas. Isegi Taavi Rõivas jälgis valimiste ajal pingsalt, mida Kender Nihilistis kirjutab. Valimisjärgselt ristis Kender toimunu kajakakisaks, sest midagi ju ei muutunud.

Enda sõnutsi Kender Keskerakonna valimisvõitu siiralt ei uskunudki. Kuna vastaspool hirmutas sõjaga, teadis ta ette, et Nihilist on nõrgemate poolel. Luiga nii pessimistlik polnud. Tema läks politiseerudes võidu peale välja, kuigi iga suurem toetusavaldus nõudis eneseületust. Kirglikku valimisheitlusesse sekkumine tekitas palavikulise ja hasartse meeleolu. „See oli psühh!”

Nihilisti võimukriitikas ei olnud demokraatia läbipaistmatus ja ebapiisav kaasamine kõige tähtsamad teemad. Neid küll puudutati, aga suurema kirega kirjutati sellest, kuidas liberaalidest on saanud mikrofašistid, kes suukorvistavad vajadusel võimukriitikuid. Nihilist muutus Eesti Charlie Hebdoks, sõnavabaduse viimaseks kantsiks, mis langes vaigistava poliitterrori ohvriks.

Mingit selget strateegiat Nihilistil valimiste eel polnud. Oli hägune plaan ja tunne, et midagi peab tegema. Parteikassast uutele fännidele promokampaania eest raha ei laekunud ja ega sellest Kenderi arvates head nahka poleks tulnud. Nad toetaks niikuinii neid inimesi, kes nende meelest head poliitikat teevad.

Tema vaieldamatu lemmik Keskerakonnast on Yana Toom. Selle tõestuseks vahetas Kender vahetult enne valimisi Twitteris oma kasutajanime #JeSuisYanaToomiks ning käis @TaaviRoivase, @ligijyrgeni ja @rosimannuse kontodel „pomme panemas”. Oli Twitteri avangardi kuldaeg. Toom on Kenderile sümpatiseerinud alates kunagisest kirjandusalasest intervjuust. „Siiamaani üks parimaid, mis minuga tehtud!” Toom on ühtlasi tõlkinud Nihilisti tekste vene keelde. Niisama. Vabatahtlikult. Sest Brüsselis pole õhtuti midagi teha.

Kender jääb siiski hingelt liberaaliks. Talle meeldib Kristen Michal kui Reformierakonna kehastus. Mees, kes on poliitika pärast palju kannatanud. Aga reformierakondlik Eesti ei ole Kenderi jaoks normaalne riik. Riigivõimu võrdleb ta kord krüptofašismi, kord kvaasinatsismi, kord hübriidkvaasidiktatuuri, kord mikro-Hiina mudeliga.

Ja seepärast tuleb isegi liberaalradikaalidel toetada vasakpoolseid. Kenderist palju vasakpoolsemate vaadetega Luiga nõustub, et Keskerakond pole sui generis mingi kohutavalt hea ja püss erakond. See on hea erakond võrdluses ülejäänute ning sellega, mida sellest üldiselt arvatakse.

Luiga poliitikute edetabelis trooniksid ilmselt järgmised nimed: Alexis Tsipras, Yanis Varoufakis. Syriza võit aasta alguses toimunud Kreeka üldvalimistel andis Nihilistile veel ühe kaardi, mida Reformierakonna vastu lauale käia. Kasinuspoliitikale lüüakse hingekella. Keinsism on tegemas comeback’i. Luiga vaatab iga päev, mida kirjutavad Kreeka poliitikale keskendunud blogid, nagu Analyze Greece ja Times of Change.

Vasakpoolsuse renessanssi Luiga siiski ei usu. „Asi, mida me saame teha, on see, et me teeme kapitalismi nagu kind of korda.” See oleks kompromissivõimeline süsteem, mis aktsepteeriks, et tema lahendused on poolikud. Mitte capitalism with a human face, vaid capitalism with a radical element. Viimane hoiab süsteemi mandumast. Aga Luiga on valmis ka tunnistama, et võib-olla näitab Syriza meile hoopis, et demokraatlikud vahendid on muutuste elluviimiseks ebatõhusad.

Eesti oma Syriza vastu poleks Luigal midagi. Ta usub, et uue vasakpoolse populistliku erakonna tekkimine on lähema viie aasta küsimus. Kasvanud on üles põlvkond, keda ei traumeeri postsotsialistlik taak. Isegi kunagine kultuuriminister Rein Lang ütles oma lahkumiskõnes riigikogu kõnepuldist, et Eestis on palju noori inimesi, kes loovad vasakpoolset kultuuri. Sinise Äratuse sarnast liikumist vasakpoolsetel veel ette näidata pole. Luiga hinnangul võiks hard left’ina identifitseerivaid inimesi olla Eestis paarkümmend, sest kohalikus poliitilises kontekstis pole see hullult kasulik asi, mida teha.

Nii peaks ka uus vasakpoolne erakond olema midagi enamat kui lihtsalt asi, mis skandeerib: „Vasak! Vasak! Vasak!” Luiga näeb seda ühise kollektiivse pingutusena. Kui Nihilist oleks erakond, siis ta ilmselt olekski midagi sellist.

Track #8 – Narkomaan

Luiga ei teadnud enne Nihilisti üldse, et fentanüül olemas on. Siim Sinamäe, kes Nihilistis lugusid üles paneb ja ise ka kirjutab, kuulis esimest korda fentanüülist kuskil aastal 2010, kui BBC tegi dokumentaali Tallinna sõltlastest. Oli hämmastunud, et me oma narkosurmadest ise ei kirjuta. Kender leiab, et Eesti meedia on meid narkokäsitluses alt vedanud. Eesti Ekspress kirjutavat sel teemal 15 aastat sama lugu: narkomaan, võta end kokku. Nihilistis luuakse uusi šabloone: on Hardo Pajula põhjalikud kaunis keeles tekstid narkopoliitikast (ka rahvusvahelisest madinast oopiumi ümber), kanepidebatid ja nende lood, kes kirjutavad elust koos narkootikumidega. Neist populaarseim on Narkomaan.

Ühel päeval kirjutas Narkomaan Kenderile Facebookis, et Nihilist on küll kõva leht, aga igasugust jama ei ole vaja üles panna. Narkomaan oli lugenud „Pätiplika pihtimusi”, kus noor neiu teinud kuskil klubivetsus kokaiini ja heroiini. Heroiin ei ole Eestis juba 13 aastat saadaval. Kender küsis hulga küsimusi ja järgmisel päeval sõitis Narkomaanile koduukse ette, et paar tundi juttu rääkida. Narkomaan oli üsna hämmastunud, et kirjanik kohe kohtuda tahtis, aga mõtles, et võib ju kah temaga natuke suitsu teha. Tuli välja, et Kender oli kutsutud „Kolmeraudsesse” narkopoliitikast rääkima ja tahtis olla võimalikult pädev. Kui Kender minekule asutas, ärgitas ta veel, et kirjutagu oma elust Nihilisti.

Kirjutaski. Iga kord kui kirjutas, oli fentanüülijoobes, nii et raske öelda, kaua selleks aega läks. Vahel oli aju lukus ja korraga sai ainult paarsada sõna kirja, aga mõnikord talveöö haudvaikuses tagus klahve nii, et tuli paar tuhat sõna järjest. Sellest, kuidas temast sai fentanüülisõltlane. Metadooniravi õudustest. Kirjutades jälgis alati, et ei oleks mingit enesehaletsust ega „kusehaisu juures”. Et oleks lihtsalt nii, nagu on. Kui tekst valmis, tundus talle alati, et see on räige sitt. Siis oli vaja seda Kenderile näidata, et ta ütleks: ei, ei, see on kõva tekst, pane üles!

Narkomaani lugude kommentaaridest paistab, et lugejatel tekib kumaar (võõrutusnähud – toim.), kui mõnda aega uut postitust ei tule. Ise arvab Narkomaan, et asi ei ole tema kirjutamisoskuses, vaid pigem selles, et ta kirjutab elust, millest inimesed tegelikult ei tea. Pole ju kõigil võtta seda narkomaanist sõpra, kes neist teemadest räägiks. On onud ja tädid koolis, kes ütlevad, et kui kanepit suitsetad, siis järgmiseks süstid end surnuks.

Narkomaan murdis stereotüübi, et fentanüülisõltlane on keegi umbkeelne dressides indiviid Kopli liinidel. Narkomaan seda mõõtu välja ei anna. Eestikeelne inimene, aastaid töötas sõltuvuse kõrvalt IT-valdkonnas. Ta on kirjutanud muusikat. Vahel istub kodus ja loeb tundide kaupa Vikipeediat. Eriti huvitavad teda sõjalised konfliktid, poliitika, lennukid. Niisama ilukirjandus eriti ei meeldi, kuigi võõrutusravil luges kõike, mis kätte sattus.

Narkomaan leiab, et narkosurmade kõrgest arvust on seni mööda vaadatud just selle kujutluse pärast: see on meie vähemusrahvuse probleem, mingi asotsiaalide probleem. Kindlasti mitte meie asi. Ta kirjutab osalt ka sellepärast, et narkomaanide (sh eesti rahvusest) järelkasv on tohutu. Tema jaoks ei ole nad lihtsalt statistika – vähemalt mitte need 15, kes tal endal hauas on. Muidugi, kõiki neist ei saa sõpradeks kutsuda. Mõned on lihtsalt kaassõltlased. Narkomaan tõmbab piiri sinna: see ei ole sõber, kes sulle bajaani (süstal – toim.) valmis paneb, kui sa parajasti puhas oled.

Track #9 – Untitled

Sõna- ja loominguvabaduseta oleks elu talumatu. Need on Kenderi sõnad. Nihilist on tema kui sõnavabaduse apologeedi ideede kehastus. Ei mingeid korrektuure ega toimetamist. Üdini vaba. Verine. Noort verd juua Kenderile meeldib.

Luiga arvates on Nihilist oma loojaga ühte nägu. Nihilist on ideede kohtumispaik ja Kender selleks hea agent, sest tal on kokkupuuteid väga erinevate ringkondadega. Nii ilmuvad Nihilistis kõrvuti narkomaanide pihtimused ning Pajula ja Lobjaka avalik kirjavahetus kooseluseadusest. Beebilõusta plaadiarvustuse kõrvalt vaatab vastu Adam Curtise intervjuu. Kuigi nii mõnigi asi sobiks olemuslikult rohkem ZA/UMi või Akadeemiasse, pälvivad need tekstid Nihilistis avaldatuna rohkem tähelepanu.

Tekstimassiiv on katalogiseeritud, aga seda teevad autorid ise. Nii on loodud erinevad kategooriad, nagu street nihilism, 50 halli varju, snap jne. Igaühe juures veebilehel ka seletavad ingliskeelsed kirjeldused, mis kõlavad Kenderi mahlakas eesti keeles veel paremini. „Snap on pauk, mis tuleb pähe ja paneb kohe ära.” Toimetajad saavad Nihilisti nägu kujundada minimaalselt. Selleks on loodud staff picks.

Toimetamistöö puudulikkus on üks peamistest Nihilistile suunatud etteheidetest. Kui te sisu ega lausestruktuuri muuta ei viitsi, siis parandage vähemalt komaveadki ära. Aga see on osake Nihilisti identiteedist, nagu ka anglotürapidžin. Kuna ülejäänud eestikeelne universum on verevaba, siis vähemalt saab see Nihilistis voolata.

Vastupidiselt kiibitsejatele ja kriitikutele leiab Kender, et Nihilisti on raskem kirjutada kui näiteks Vikerkaarde, sest stiiliga epateerides pole võimalik sisutühjust varjata. Pealegi olevat keel niikuinii sinna suunda arenemas. Luiga võrdleb Nihilisti stiili hiphopi esteetikaga, mis on justkui alati mõeldud suuliselt esitamiseks.

Pärnits lubab ennast mitte tsenseerima hakata, isegi kui fekaalide pillerkaar muudab teksti lugeja jaoks tõkkejooksuks. „Kui mul on selline aju, siis mis ma teha saan?” Pealegi jõutakse tabusõnadest kiiresti tabuteemadeni. Üheks selliseks, nagu Pärnits on avastanud, on Nihilisti lugemine. Pärnits teab rääkida juhtumist, kus Nihilisti artikli jagamine tõi ühele moodsa tantsu õpetajale sekeldusi tööpostil. Teda ennast on kiidetud eraviisiliselt koridoris, sest virtuaalruumis ju inimesed näevad.

Pärnitsale on püütud viisakalt märku anda, et Nihilisti näol on tegu narkomaanide, pättide ja liberaalidega. Ka see viimane on muutunud tänapäeval sõimusõnaks! Pärnits taandab kõik need süüdistused lõpuks Kenderi isikule. Tema arvates häiris isegi „Untitled 12” puhul inimesi pornograafilisest sisust rohkem selle autor. Isikliku viha tõttu oldi valmis Kender tuleriidale saatma. „See on selline tunne, nagu vanasti oli küüditamise ajal: naabrile näidati näpuga, sest ta ei meeldinud lihtsalt,” räägib Pärnits.

Nüüdseks on „Untitled 12” veebilehelt eemaldatud. Kui Kender selle enne jõule avaldas, oleks ta pakkunud, et lugejaid on 2000–3000. Nihilisti kohta minimaalselt. Provotseerimiseks või tähelepanu võitmiseks Kender seda ei kirjutanud. Ta arvab, et politsei sekkumiseta oleks see tekst praeguseks kaugele unustusehõlma vajunud. Nüüd on pornokomisjon Kenderi aga süüdi mõistnud. Prohvet on risti löödud.

Ristilöödud prohvet ei lähe ära paradiisi, vaid jätkab veendumusega, et kõiki ideid peab saama avaldada ja arutada. Klassikalist vihaõhutamist stiilis „juudid ahju” Kender ei pelga. Tema jaoks on paremradikaalidega Nihilistis madistamine juba meeldivaks harjumuseks kujunenud. Selleks puhuks on tal oma taktika. Koos Luigaga lennatakse kommentaariumis „natsidele” peale ja asutakse „lammutama”. Siis tehakse „asjad selgeks” ja muudetakse autori seisukohti. Nihilistliku valgustuse osaks saanud autori järgmistest lugudest olevat juba näha, et need on kirjutanud muutunud inimene. Luiga siiski ei arva, et hardline EKRE tüüpide seisukohti oleks võimalik rahvavalgustusliku misjonitööga kommentaariumis muuta, kuid sõnavabaduse eelduseks on usk sellesse, et õigemad ideed jäävad peale.

Track #10 – Kosmos

Siim Sinamäe ehk Kosmos (90ndate vene maffiaseebika „Brigaad” ühe tegelase järgi) on üks Nihilisti tähtsaimaid taustajõude. Tema paneb üles suurema osa Nihilisti saabuvatest tekstidest. Ja päris õige ei ole, et ta neid üldse ei toimeta. Loo ülesriputamiseks kulub WordPressile ülesehitatud lihtsas veebikeskkonnas tõesti ainult paar klõpsu, aga enamasti teeb Kosmos paar tükki veel. Kõige rohkem häirib, kui koma ees on tühik. Selle parandab Kosmos igal juhul ära. Üldiselt kehtib aga põhimõte, et mida rohkem vaeva on autor oma tekstiga näinud, seda rohkem näeb sellega vaeva Kosmos. Kui tuleb järsku väga kõva tekst, siis võib terve teksti üle käia ja väiksed vead ära parandada.

Kuigi vahel viskavad „süda murdus miljoniks killuks” stiilis tekstid väga üle, ei jaga Kosmos Pärnitsa arvamust, et nõrgemaid tekste ei tuleks üldse üles panna. Ütleb, et need on need inimesed, kes meil kirjutavad. Rohkem meil neid ei ole. Neil on ju ka vaja kusagil oma asju avaldada. Temal endal oli ka vaja. Kui ta Martin Luigale esimest korda ZA/UMi teksti saatis, siis Luiga seda üles ei pannud. Vastas midagi umbes sellist, et jäi sellega hiljaks, aga põhimõtteliselt lihtsalt ei võtnud vastu. Kosmos saab aru küll, see oli halb tekst. Aga küsis Luigalt nõu ja nad jäid kirjutama.

Nihilistis läks avaldamine hõlpsamalt. Kender pani tema teksti kohe üles. Edasine on juba ajalugu. Kosmos hakkas regulaarselt postitama – enamasti uut materjali, mitte piinlikku sahtlikraami. Kõige piinlikumad tekstid, muidugi, on vanematekodus diivani all peidus. Praegu on Kosmosel Nihilistis mitu populaarset lugu, ja ta mõtiskleb vahel, et peaks kuidagi välja selgitama, kes siis ikkagi on tema suurim fänn. Peaks ehk poksimatši korraldama või midagi.

Nihilist on muutnud Kosmose elu näiteks nii palju, et enam ta ei joo. Kosmos on Kohilast – väikesest kohast. Tähendab, alustas kõigega vara. Nüüd ei joo enam muidugi ka sellepärast, et nii on tervislikum, aga veel tähtsam on, et saab rohkem kirjutada. Ei oska ise täpselt öelda, mis žanris ta kirjutab, sest ei tea žanre nii täpselt ja alles avastab neid. Ei nimeta veel ennast kirjanikuks ka. Kui taipab, et vestluskaaslane on tema luuletusi lugenud, hakkab häbelikult itsitama.

Aga kirjutab Nihilistis päris seinast seina. Rohkem tahaks kirjutada armastusest kui narkost, aga vahel peab ikka narkost ka. Näiteks avastas Novaatorist ühe teadlase teksti, kes kasutas muu hulgas sõltuvushaigete kohta sõna „narkar”, ja vihastas nii, et võttis padja, heitis kõhuli maha ja kirjutas viis tundi järjest. Suitsupausidega, muidugi. Mõni tema kirjatükk jälle algab päris sentimentaalselt, aga lõpeb kenderliku veresaunaga, kus noored teineteisele akutrelliga auke reitesse puurivad. Kosmos tunnistab, et tema teksti õõv on tõepoolest Kenderi moodi, aga selle servale saab ikkagi ehitada miskit, mis on tema enda oma.

Stiililt on Kosmos vahel päris hiphop. Mõnikord ehitab oma loo üles track’idena, nagu Müürilehe väikesed vanainimesed selles numbris katsetavad, ja vahel tuleb puhas Eminemi remix. Ükskord oli Kosmos just mingi tõsisema teksti kirjutamise lõpetanud, kui kangesti kummitas üks Eminemi laul. Pani selle biidi siis kordama, kirjutas esimese salmi üllitisele „Kosmose kirjad Taavi Rõivasele”. Magas natuke, siis kirjutas ülejäänu ka valmis. Tulemuse üle on nüüd päris uhke. Laivis räppimiseks ei ole tekst päris rütmis, aga isegi Robert Kurvitz ütles, et tal oli seal paar kompetentset nalja.

Kender ja Luiga käivad Kosmosele peale, et ta kirjutaks oma endisest tööst kõrghoonete aknapesijana. Et võiks olla rohkem sellist ausat lihtsa inimese tööhorrorit. Kosmosel on plaanis kirjutada küll, aga ta ei taha kirjutada ainult omaenda kogemusest, vaid soovib anda loole laiema vaatenurga. Tal on nimelt ajakirjanduslikud kalduvused ka. Nihilistis on Kosmose töötiitel Kärbikreporter. See on sama mis püstolreporter, aga nihilisti keeles ja ägedam. Kosmosele meeldib inimestega tutvuda ja neilt asju küsida. Ta tahab teada. Enne valimisi tegi intervjuu Rene Toomsega, kes kandideeris Keskerakonna nimekirjas.

Intervjuu kukkus Kosmose meelest päris hästi välja. Aga ööl enne intervjuud oli närv sees küll. „Sest et noh… poliitika! Ma olen ju põhimõtteliselt gümnaasiumiharidusega nolk, oleme ausad,” ütleb Kosmos. Tõepoolest, ülikoolist tal mingit kraadi praegu ei ole. Aasta õppis inglise filoloogiat, siis kaks ja pool aastat (peaaegu ju kolm!) filosoofiat. Siis läksid kursakaaslased välismaale õppima, Kosmos vaatas loengus aknast välja ja mõtles: ma saan ju alati tagasi minna. Võttis akadeemilise. Praegu tunneb, et on leidnud midagi, mis meeldib ja mis õnnestub ka. Aknaid enam ei pese, aga teeb muid juhutöid, kirjutab ja toimetab. Unerežiim kisub sinnakanti, et ta magab kella kuuest hommikul kaheni päeval.

Track #11 – Will work for coffee

Ühes podcast’is Pärnitsaga viskas Kender nalja, et Nihilisti peamine tulu tuleb narkootikumide product placement’ist. Et iga loo eest, milles figureerib mõni mõnuaine, toetab keegi narkotööstuse asjapulk kohe kopsaka summaga. Kui aga tõsiselt rääkida, siis tegelikult on kõik palju igavam. Nihilist lihtsalt ei vaja erilist rahalist sisendit. Portaali ülalhoidmiseks läheb endiselt maha mõnisada eurot Randel Uibo isa krediitkaardilt, aga muid jooksvaid kulutusi ei ole.

Kõik asjaosalised teenivad raha päristööd tehes. Kaasautoritele ei maksta. Tasulisi lugusid pole, kuid iga autor võib lisada oma loo lõppu PayPali nupu, et lugejad saaksid talle kohvi osta. Üks kohv maksab viis eurot. Narkomaanil näiteks kohvinupp on ja kohvi on talle ostetud korda mitu, aga Kosmosel seda nuppu ei ole. Miskipärast lihtsalt ei taha. Ei ütle, et nupp oleks kuidagi halb või ebastiilne, aga kui mõni lugeja küsib, et miks tal seda pole, siis soovitab parem Kenderile kohv osta. Sest Kender on talle mitu kohvi ostnud, päriskohvi.

Kenderil näib raha Nihilisti autoritele kohvi ostmiseks jaguvat, kuigi tema viimatine pikem intervjuu katkes ootamatult kohas, kus jutuks tulid Kenderi rahaasjad. Nihilisti rahastamismudelist rääkides Kender põgenema ei pea, sest midagi sellist ei eksisteeri. Kuigi. Veel paar kuud tagasi mõlkus meeles mõte muuta Nihilist iTunes’i-sarnaseks lugude platvormiks. Aga seda ideed pole ta viitsinud edasi mõelda. On lasknud Nihilistil lihtsalt tiksuda.

Parteirahadega polevat võimalik Nihilisti üle võtta. Palgalisteks parteisõduriteks hakkamiseks on tegu liiga radikaalprogressiivse seltskonnaga. Kender võtaks talle antud miljonid küll kahe käega vastu, kuid midagi erakonnale kasulikku ta selle summaga teha ei oskaks. Ilmselt kirjutaks rahvale, et sai „ilge pleki”, mis nüüd?

Üldise fooni muutmiseks võivad poliitikud ise oma erakonda soosivaid tekste üles panna. Kõigil on ju see võimalus. Muidugi, võimalus Nihilisti anonüümselt postitada võib tähendada, et see protsess parajasti juba toimib. Varjunime alt postitava autori puhul ei saa tegelikult teada, kes talle postituste eest meelehead teeb. Kenderit selline võimalus ainult rõõmustab. Talle meeldiks, kui kõik autorid oleksid äraostetud, kõik maksaksid kõigile ja kõik erakonnad peaksid oma debatte varjunimede alt Nihilistis. „Ma usun ideede konkurentsi ja usun avatud platvormi, avatud kaklusesse. Kui keegi kasutab palgalisi kaklejaid, mul jumala pohhui, ma võin kõigiga kakelda.”

Bonus Track – Eide ila

Mikk Pärnits on masendunud. Masendunud, sest Nihilist käib alla. Kui ta saaks, siis ta kustutaks 75 protsenti lugudest ära. Ei, tegelikult ta ei võtaks neid vastugi. Heade tekstide defitsiidi tõttu on kadunud motivatsioon teha seda vähestki toimetajatööd, mida Nihilist nõuab.

Kui Pärnits oma postkasti vaatab, leiab ta sealt peamiselt 16-aastaste noorte armuvalust nõretavad tekstid, mille jaoks on Nihilistis spetsiaalne kategooriagi loodud – eide ila. Tase sarnaneb Rate.ee päevikutele. Avatud platvormi võlud. Nihilisti populaarsus noorte seas – Google’i andmetel on 85% lugejatest alla 34-aastased – on tinginud olukorra, kus tekstide avaldamine konverteerub noorte jaoks automaatselt street cred’iks ja Rate.ee-s feimiks.

Pärnits kirjeldab, kuidas tema tuttavad on kuulnud noorte praalimist Hesburgeri järjekorras: „Ma olen kirjanik. Ma olen Nihilistis ilmunud!” Talle on kirjutanud noormees, kes soovis, et Nihilisti tegijad annaksid talle uue teema. Oli korra kirjutanud, tähelepanu meeldis, tahtis seda uuesti kogeda, kuid ei osanud millestki rohkem kirjutada.

Kellel teemat ei ole, hakkab teisi matkima. Ühele heale loole võib järgneda kümme sarnast klooni. On ka tehtud katset varem ilmunud lugusid täiesti identsel kujul taasesitada. Nii on tekkinud ajapikku äratuntav nihilistlik kõnemaneer ning mõni kirjandusteadlane võib ilmselt defineerida Nihilisti teksti kui žanri. Martin Luiga usub, et üks kirjutamisviis ei saa Nihilistis igavesti domineerida ja ühel hetkel tuleb peale midagi uut.

Kuidas eide ila vähem oleks, selles on nihilistid eri meelt. Kosmos usub, et avatud platvormi tuleks igal juhul säilitada, sest kõige paremad maasikad kasvavad metsas. Vingumise asemel tuleb eelkõige ise parem olla ja paati teises suunas kõigutada. Pärnits ihaleb aga professionaalset toimetust, tugevamat kvaliteedikontrolli ja platvormi selgemat kujundamist ning suunamist.

Kender lubab, et toimetusepoliitikat ei tule Nihilistis mitte kunagi. Nagu ka konkreetset äriplaani, ideed ega sihtgruppi. Nihilist on olnud algusest peale tunne. Mitte midagi enamat. Seepärast ei imestaks Pärnits sugugi, kui ta ühel hommikul ärgates avastaks, et Nihilisti enam pole. Kenderil sai villand, tunne sai otsa.