Aastal 2002 ilmus noore autori Urmas Vadi eelmine – kui pidada 2010. aastal ilmunud „Kirju tädi Annele” romaaniks – lühiproosakogu „Unetute ralli”. Nüüd, 12 aastat hiljem on poodides tema uus novellikogu „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”, mis sisaldab kaheksat lühilugu.

Urmas Vadi
„Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”
Tuum, 2014
231 lk

Vadi stiil on rahulikult humoorikas – mõni lugu kasvab järjest vinti juurde keerates, teine virutab lugejale masendava jutu järel hirm-muheda puändiga. Kõige pentsikum on tema novellide juures ent see, et tegelikult pole ju millegi üle naerda. Kõik on halvasti, kõik on kurvad. Ometi suudab Vadi oma lood ära rääkida mõnusa huumoriga ja teha seda tüünelt, ilma liigse teravmeelitsemise ja killurebimiseta. Iseenesest tänuväärt oskus, kurbadest asjadest naljakalt kirjutada.

Jutukogu jätkab autori varasemast loomingust tuttavat tegelikkuse ja fiktsiooni piiride mängulist hajutamist. Jutustajaks on kirjanik Urmas Vadi, ometi jääb autori nime kandev kirjanik-minategelane teiste tegelaste suhtes valdavalt tagaplaanile, lastes tegelikul lool toimida. Teistpidi võib jutustaja-Vadi tõusta loo keskmesse ning olla sellisena ka hädavajalik – näiteks käib niminovellis (mis pälvis 2011. aastal Tuglase novelliauhinna) jutt just peategelase Vadi komplekside ümber. Siiski võiks küsida, et kas mõnes loos oleks võinud kirjanik-minategelane ka täiesti välja jääda – näiteks „Isa surmas” on jutustaja-Vadi põhiliseks tegevuseks kohvikus istumine ja tegeliku peategelase ärakuulamine, mistõttu mõjub tema kohalolu lihtsalt üleliigsena.

Kõigest hoolimata on Vadi novellide stiil ja ülesehitus meisterlik. Esimese poole raamatust moodustavad lühemad jutud, mis sisaldavad naljakat puänti ning ongi ülesehituselt justkui lõpus asetseva nalja suunas kulgevad teekonnad. Teine osa koosneb kolmest pikemast loost, mida võiks nimetada ka „Rudolf Allaberdi triloogiaks”. Neis novellides figureerib võtmetegelasena Vadi surnud õpetaja, kes teda vahetevahel kummitama tuleb. Või noh, kas nüüd just kummitama – pigem vorsti sööma ja viina jooma. Tema tegelikuks missiooniks on ent Vadi nii-öelda tagasi õigele teele aitamine. Näiteks räägib teine lugu „Korrektuur” sellest, kuidas Allabert ilmub elavate ilma, kuna pole rahul sellele eelneva jutuga „Rudolf Allaberdi viimane osa”, ning nõuab, et Vadi uue teksti kirjutaks. Keskse teemana ongi niisiis esil kõikvõimalikud kriisid, olgu need siis seotud loomingu, alkoholi, leina või surmaga. Eks see elu olegi üksainus ühest kriisist teise kulgemine.