Kuidas suhestuda üleseksualiseeritud maailmaga, kui seksuaalsus ei huvita või huvitab ainult teatud juhtudel? Tutvume aseksuaalsuse ja selle mitmete varjunditega.

Tere! Mina olen Helina. Olen paiksooline naine. Ma olen äss (ingliskeelsest aseksuaalsuse lühendist ace, mille mõned on eesti keeleski kasutusele võtnud). Täpsemalt demiseksuaalne. Tihtipeale ei viitsi ma seda mõistet lahti seletada, sest paljudele tundub see liiga keeruline või seda ei taheta mõista. Ent selles artiklis paluti mul teha just seda, niisiis võtangi selle hea meelega põhjalikult ette. Kuna aseksuaalsust on kahjuks võimatu selgitada „normile” vastandumata, alustan hoopis sõnast…

alloseksuaalne – see on keegi, kes pole aseksuaalne (nagu paiksooline on keegi, kes pole transsooline). Hästi lihtne!

Aseksuaalne – keegi, kes ei koge seksuaalset külgetõmmet või kogeb seda nii harva, nõrgalt ja/või eritingimustel, et ei samastu alloseksuaalse kogemusega. „Aseksuaalne” võib olla eraldiseisev identiteet või katustermin spektrile, mille sees on levinuimad määratlused „hall aseksuaalsus” ja „demiseksuaalsus”. See võib olla omamoodi kõrvaline identiteet, sest neil, kes kogevad seksuaalset külgetõmmet, võivad joonistuda välja mustrid, kelle suhtes neil see tekib (ehk siis võid olla korraga äss ja lesbi/bi/gei/pan/hetero jne).

Hall aseksuaalne – keegi, kes kogeb seksuaalset külgetõmmet nii harva, nõrgalt ja/või eritingimustel, et ei suhestu alloseksuaalsusega. Võib samuti olla nii eraldiseisev määratlus kui ka katustermin, mille alla kuulub ka demiseksuaalsus.

Thirst trap’i tüüpi sisu nii reklaamides kui ka ühismeedias on olnud mu jaoks alati lihtsalt arusaamatu, kui mitte naerma ajav, porno ajab öökima.

Demiseksuaalne – keegi, kellel võib tekkida seksuaalne külgetõmme sügava emotsionaalse läheduse tõttu (garantiid pole!). Ise ütlen, et olen demi, sest 99,99% ajast olen äss mis äss – mind ei huvita seksuaalsus (välja arvatud teoreetiliselt) ega inimesed sellisel moel üldse (thirst trap’i tüüpi sisu nii reklaamides kui ka ühismeedias on olnud mu jaoks alati lihtsalt arusaamatu, kui mitte naerma ajav, porno ajab öökima). Mingit tõmmet olen vist kunagi tundnud, ilmselt olin väga armunud. Vist ja ilmselt on rõhuga, sest mul, nagu paljudel teistel ässadel, on vähese ja järjepidetu kogemuse tõttu raskusi seksuaalse tõmbe äratundmise (see on isegi omamoodi inside joke) või isegi selle mäletamisega, sest see on olnud suures pildis nii ebaoluline. Noh, umbes nagu tead äkki süvahumanitaarina, et oled tõenäoliselt keskkooli matemaatikakursusel maatriksarvutust õppinud, aga samas päris kindel ei ole? Ilmselt põhjusel, et olen ka aro ehk…

aromantiline – täpselt sama loogika kui „aseksuaalsuse” mõistel, aga romantilise külgetõmbe kontekstis. Just nii, külgetõmbeid on eri liiki: emotsionaalne, füüsiline/sensuaalne, intellektuaalne, esteetiline jne.

Seksikus pole kompliment

Kui pöörduda tagasi demiseksuaalsuse juurde, siis öeldakse tihti, et kes poleks. Tõesti, siin on omamoodi küsimus, et milline on see keskmine (eriti paiksoolise naise) seksuaalsus. Seksuaalset tõmmet on kahte sorti: esmane, mis baseerub n-ö kohe kättesaadaval infol inimese kohta, nt välimus, lõhn, maneerid, hääl, mille peale armutakse võõrasse „esimesest silmapilgust”, ja teisene, mis hõlmab kõike seda, mida saad inimese kohta teada alles siis, kui teda tundma õpid. See tase on demiti erinev, aga esmast ei koge me kunagi. Siit ka arvamuste lahknevus, miks kõik ei pea demiseksuaalsust üldse ässanduse alla kuuluvaks – mõni demiseksuaalne kogeb külgetõmmet palju rohkem kui teine ja suhestub alloseksuaalsusega rohkem kui aseksuaalsusega. Minu jaoks on need aga lahutamatud.

Ma ei tea, mis tunne on, kui alastus päästab valla iha.

Mu enda jaoks on põhiline esteetiline külgetõmme, sest inimkeha võib olla väga ilus, aga meil on oma nali, et to be ace is to literally look respectfully[1], ehk ma ei tea, mis tunne on, kui alastus päästab valla iha, ma ei taha kedagi üldse katsudagi. Mõnda inimest lihtsalt vaatad ja mõtled, kuidas võiks olla niimoodi geeniloterii võita. Millised vormid! Ehk see on mu kunstikoolitaust. Ka näiteks burleskis ei ole seksuaalset alatooni mu jaoks ülemäära, ent pean seda väga-väga ilusaks. Kuna ma ise iha ei tunne, ei ole ma osanud kunagi seksikust komplimendiks pidada. Õigemini ma päriselt ei mõistagi seda sõna, kasutan seda poolirooniliselt elutute asjade kohta („see disain on seksikas”). Omamoodi väga feministlik. Tean inimesi, kelle enesekindlus sõltub sellest, kui ihaldusväärseks neid peetakse – tundub tüütu, kui mitte ohtlik. Mu ässandus kaitseb mind nii hookup culture’i kui ka patriarhaadi teiste rõhuvate külgede eest, sest tunnen, et ma ei eksisteeri selles süsteemis.

Iha oodates

Mind kohutavalt häirib nii aseksuaalsuse kui ka aromantilisuse medikaliseerimine või automaatne sidumine psüühikahäiretega (hiljuti ilmus ÕLis just sellest vaatepunktist artikkel, võeh). Selle poolest on kõige kaitsetumad juba niigi haavatavaimad – noored, kellele saab öelda, et see on vaid faas. See on juurpõhjus, miks olin isegi teismelisena ja varastes kahekümnendates suhetes. Teadsin, et midagi on minus teistmoodi, aga arvasin, et ma ei saa olla muu kui tavaline hetero, sest lesbi või bi ma ei ole ja rohkem sõnu ma ei teadnud. Olen sisuliselt olnud lapsest saati feminist, varastest kahekümnendatest ümbritsetud teistest feministidest, kvääridest ja üleüldse üsna tabutust sekspositiivsusest, täiesti veendunud, et mu sõpruskond ise takistab mul endas midagi alla surumast, aga no täitsa lõpp – mida pole, seda pole. No naljaga – ehk peaksin hoopis hästi konservatiivsesse ja allasuruvasse keskkonda minema, äkki see tuleb alles siis minu seest välja? Keelatud vili, tõsielulised lood geiorgial vahele jäänud konservpoliitikutest, Varro sagedasem mõtlemine homoseksist, kui geid ise seda teevad, jne. Neil, keda enda vähene seksuaalsus väga häirib, tasub loomulikult pöörduda arsti poole, aga aseksuaalsus on siiski osa inimseksuaalsuse loomulikust mitmekesisusest. See on läbi ajaloo alati olemas olnud, lihtsalt peidus, sest veel hiljuti polnud selle kohta head terminoloogiat ja praegugi peame vaidlema selle normaalsuse üle. Olen 31 ja ootan ikka, mil mind üks korralik lihaiha hitib. Päriselt muidugi ei oota, sest mulle tundub see üks paras ressursse neelav ja segav needus, sealjuures eriti suhete otsimine. Mu elule annavad mõtte muud asjad kui seksuaalsus ja romantilisus, näiteks selle artikli kirjutamine siin ja kindlasti ka igasugune muu aktivism.

Iha tundub vahel liimina näiteks väga kehvi suhteid koos hoidvat ja muudmoodi pimestavat.

Ingliskeelsetes keskkondades rõhutame, et it’s about attraction, not action[2]! Ja nii on, meid on hästi erinevaid. Kõigil ässadel on seksuaalsusega oma suhe, mõned meist seksivad ja/või tarbivad pornot eri põhjustel, mõnele on see 100% vastukarva. Huvitaval kombel on praeguse aja üks olulisim ässast aktivist Yasmin Benoit pesumodell! Samuti on olemas ässad seksitöötajad (nagu meestele tantsivad striptiisitarid, kes on lesbid), mis kinnitab mu arvamust, et allosid on lihtne parodeerida. Ihakäitumine on kuidagi ühetaoline ja seksuaalsus üks paras etendus, mida pole raske läbi hammustada. Täiuslikus olukorras kirjutaks seda artiklit üldse paiksooline mees, kuna mehelikkus on seksuaalsusega tugevalt seotud ja nende puhul on väga vähetõenäoline, et nad end ässana määratlevad (ehk järgmine kord!). Või ei, see iha ikka peab mingi päris asi olema, sest mulle tundub see vahel liimina näiteks väga kehvi suhteid koos hoidvat ja muudmoodi pimestavat.

LGBT Ühing on küll korraldanud aastate jooksul a-õhtuid, aga minu unistus on kogeda päris ässa kogukonnaruumi. Kuigi suurte küsimuste jaoks on vaja leida ühisosa ja tugevuse nimel kokku tulla, on meil kõigil ka omad nišiteemad. Tahaks olla hetkeks päris omasugustega seksuaalsusest täiesti vabas keskkonnas kedagi rõhumata. Välismaal on selliseid kohti. See tekitab minus ka väikest konflikti, et igasugune kväärindus on kohati nii üleseksualiseeritud, mis toidab arvamusi, et ässad ei olegi kväärid, aga iroonilisel kombel olen leidnud kõik oma ässadest sõbrad feministliku kväärinduse kaudu. Kõigile on vikerkaare all ruumi, kõik erinevad, kõik võrdsed.

[1] Olla äss tähendab vaadata lugupidavalt.
[2] Asi on atraktiivsuses, mitte selle järgi tegutsemises.

Helina Trepp on äss, jalgrattur, (tali)ujuja, filmisõber, trummilööja, makatudeng, natuke rändur, Exceli-sõber, peast raamatupidaja, tavaline inimene.

Johanna Ruukholm on visuaalkunstnik, kelle töö varieerub veebilehtedest abstraktsete illustratsioonideni. Ta on osa disainiduost Jojo&me ja puhkehetkedel teeb savist lillekujulisi tarbeesemeid.