Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud Eesti Päevalehes avaldatud artikkel „veganlusest põhjustatud tervisekahjustuste” kohta, mis ajakirjaniku sõnul on jõudnud Eesti lasteni. Nii artiklis kui ka sellele järgnenud juhtkirjas maalivad ajakirjanikud pildi veganitest kui hullumeelsest põrandaalusest sektist, kel puudub side reaalsusega ja kes seavad ohtu laste tervise. Seejuures seatakse veganlus ühele pulgale radikaalsete usuliikumistega ning putukamürkide ja kloordioksiidi tarvitamisega.

Artikkel ilmus algselt rohelise eluviisi portaalis bioneer.ee.

Artiklile vegan laste väidetavatest tervisekahjustustest on avaldatud meedias mitu vastulauset, mis toovad esile selle puudusi, loogikavigu ja valejäreldusi, kuid sellest on, mida õppida meedia toimimise kohta laiemaltki.

Millise info põhjal luuakse reaalsust?

Kõnealune artikkel ja sellele järgnenud EPLi juhtkiri raamistavad veganlust ususektina, mille liikmed „leiavad tuge oma aina süvenevatele veendumustele” ja omandavad uusi teadmisi vaid valikuliselt, otsides sellist infot, mis nende arusaamadega kokku langeb. Samuti süüdistatakse veganteemalisi Facebooki gruppe selles, et „moderaatorid eemaldavad teisitimõtlejaid ja kriitilisi arvamusi”.

Peab nentima, et neis Facebooki gruppides kõrvaldatakse tõepoolest aeg-ajalt inimesi aruteludest – aga hoopiski sedapidi, et eemaldatakse sellised teisitimõtlejad ja kriitikud, kes propageerivad ebateaduslikku ja potentsiaalselt ohtlikku terviseinfot, näiteks kristallide kasulikkust tervisele jm esoteerikat. Seega on tegelik olukord otse vastupidine sellele, mida ajakirjanduses maalida üritatakse.

Ajakirjanik on oma artikli osaliselt üles ehitanud valeinfole ja loogikavigadele: artiklis kirjeldatud laps ei olnud vegan ning seega on isegi artikli pealkiri väär; raua ning D- ja B12-vitamiinide puudust, nagu ka teisi tervisehädasid, kujutatakse ainuüksi veganite probleemina, kuigi need võivad tabada iga inimest; tehakse lubamatu üldistus, et kui üks vegan jäi haigeks, peab veganlus olema tervist kahjustav.

Kas ei püüa ehk ajakirjanik ise leida „tuge oma aina süvenevatele veendumustele”, esitades vaid oma arusaamadega ühtivat infot, laskmata end häirida sellest, et puudub faktiline alus. Tundub, et EPL on käesoleval juhul seadnud eesmärgi juba ennetavalt paljastada veganlus kui šokeeriv ja ohtlik dieet. Et eeldus iseenesest on vale, ei vasta tõele ka kogu selle ümber ehitatud lugu. Loodetavasti paneb antud näide meid edaspidi kriitilisemalt mõtlema selle üle, millised on konkreetsete lugude puhul kirjutajate eesmärgid ja kuidas neid saavutatakse.

Ärihuvide varjatud mõju

Oma vastulauses Eesti Päevalehe artiklile toob Eesti Vegan Seltsi liige Florian Biesinger välja, et sellel sügisel ajakirjanduses ilmunud veganluse suhtes hirmu külvavate ning loomseid saadusi promovate artiklite taga on sageli liha- ja piimatootjaid esindav Toiduliit ning piimateadlased, ehk „inimesed ja organisatsioonid, kes esindavad firmade või iseenda finantshuve, mitte ei jaga usaldusväärset tõenduspõhist infot”.

Eesti Päevalehe artiklis viidatud loodusteadlane, kes hirmutab lugejaid väidetavalt veganlusest tekkivate tervisekahjustustega, sh tütarlapsi viljatuks jäämisega, on teadur toidu- ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuses, mis muuhulgas tegeleb fermenteeritud piimatoodete tehnoloogiate arendamisega.

Keskuse äripartnerite hulgas on tuntud piima- ja lihatootjad, nt Pandivere lihatööstus, Valio, Premia Foods, kuid ka OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskus. Taolised ärisidemed ja isiklikud huvid võivad mängida oma rolli selles, et teadlane jätab tähelepanuta maailma suurima toitumisekspertide organisatsiooni Academy of Nutrition and Dietetics seisukoha, et hästi planeeritud vegantoitumine on tervislik, sisaldab küllaldaselt vajalikke toitaineid ning võib isegi kaasa aidata teatud haiguste ennetamisele ja ravimisele ning on sobilik inimesele kõigis eluetappides. Hästi kavandatud vegantoitumise on sobilikuks tunnistanud ka mitmete teiste riikide toitumisasjatundjaid koondavad organisatsioonid ning toitumissoovitused.

27 kilo verivorsti ja 12,5 kilo seamaksa päevas

Ajakirjanik tsiteerib artiklis Facebooki vegangrupi kontekstist välja rebitud postitust, kus ema kurdab, et arst soovitas lapsele D-vitamiini saamiseks verivorsti, loomaliha ja piimatooteid, hirmutades, et muidu ei saagi D-vitamiini näit normis olla. Läbivalt kujutab ajakirjanik arstide nõuannetes kahtlevaid lapsevanemaid laste tervise ja eluga riskivate fanaatikutena ning süüdistab veganeid arstide ja toitumisteadlaste soovituste eiramises. Konkreetne soovitus on lähemal süvenemisel aga üsna jahmatav.

Kui lähtuda Tervise Arengu Instituudi hallatavast NutriData toidu koostise andmebaasist, tuleks 7-aastasel lapsel D-vitamiini päevavajaduse katmiseks süüa nimetatud toiduaineid järgmistes kogustes: verivorsti 27,2 kg, seamaksa 12,5 kg, 3,5% rikastamata lehmapiima 25 kg, veiseliha 4,7 kg või 25% juustu 13,9 kg.

Seejuures tuleb märkida, et 12,5 kg seamaksast saaks 7-aastane laps 750-kordse maksimaalse lubatud A-vitamiini koguse (USDA andmebaasi ja USA toitainesoovituste järgi). See kogus on tõenäoliselt lapsele surmav.

Kas tõesti on kohane tembeldada veganeid ebaratsionaalseteks hulludeks, kui nad julgevad arsti sellises soovituses kahelda?

Kutse sisekaemusele

Tänapäeva sotsiaalteadlastele soovitatakse tungivalt oma teadustöös avalikult arutleda oma isiklike hoiakute üle uurimisteemasse ja -materjali. See nõue lähtub arusaamast, et objektiivset või neutraalset teadmist ei ole, vaid on vaatepunktide ja seisukohtade paljusus, ühe suure tõe asemel on sageli üksteisega põrkuvad väiksed tõed.

Oma õpingute jooksul saavad ajakirjanikud teadmisi ajakirjanduseetikast ja faktide kontrollimise olulisusest. Omandatakse ka põhitõed diskursustest, ideoloogiatest, nende taastootmisest ajakirjanduses ning võimu ja keelekasutuse seostest. Paraku on praeguste meedias ilmunud veganlust tervist kahjustava eluviisi ja sektantlusena raamistavate artiklite puhul põhjust kahelda, kas autorid neist teadmistest ja väärtustest lähtuvad. Unustusse näib olevat jäänud, et meedia mitte ainult ei peegelda vaid ühtlasi (taas)loob reaalsust, mistõttu avaldamisega kaasneb ka vastutus kujutada inimesi ja ühiskonnagruppe (eriti marginaliseeritud gruppe) neid põhjendamatult kahjustamata.

Praegusel juhul sattus tule alla üsnagi haavatav grupp – väikelastega emad, kes ei pruugi enda kaitseks välja astuda kasvõi seetõttu, et nad ei soovi oma perele (negatiivset) tähelepanu. Näiteks algatati vahetult peale EPL-i artiklit foorumis Perekool.ee teema “Veganitelt tuleks lapsed ära võtta!”

Ajakirjanikud kui neljanda võimu esindajad võiksid oma igapäevatöös samuti olla teadlikud oma isiklikest huvidest ja võimupositsioonist, vähemalt teatud tundlikest ja vastuolulistest teemadest kirjutades.

Sisekaemusel võiksid olla abiks järgmised küsimused. Kelle huvisid ma artiklis esindan? Millised võimalikud isiklikud ja/või ärilised huvid on minu allikatel? Milliseid ideoloogiaid ja ekspluateerivaid süsteeme oma kirjutistega loon, toetan ja üleval hoian? Millised võimalikud tagajärjed kaasnevad minu artikli avaldamisega? Kas, kuidas ja milliseid ühiskonnagruppe minu artikkel mõjutab? Kas ma aitan kaasa haavatavate gruppide marginaliseerimisele? Milline on minu vastutus ja eetilised kohustused oma allikate suhtes?

Ka võiks taas pilgu peale heita Eesti ajakirjanduseetika koodeksile, mis näeb ajakirjanduse ülesandena teenida „avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta” ning „ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist” (1.2). Koodeksis on rõhutatud ka ajakirjaniku vastutust oma sõnade ja loomingu eest ning ajakirjandusväljaannete kohustust kanda hoolt selle eest, „et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon” (1.4).