Kui filmi produtseerib endise peaministri onupoeg ja linateose teise produktsioonifirma omanikuks on Silvio Berlusconi nagu „Kohutava ilu” puhul, on pääs kohalikesse kinodesse garanteeritud. Kaks noort itaalia režissööri leiavad, et vanema ja noorema põlvkonna filmitegijad liiguvad paralleeltänavail, mis kunagi ei kohtu – kui esimesi toetavad tuttavad prominendid, siis viimased peavad iseseisvalt hakkama saama.

Tutvusin Guglielmo Trupia ja Pietro De Tillaga esimest korda Inglismaal filmifestivalil nende linateoste kaudu, mis seal võistlusprogrammis osalesid. Teine kohtumine leidis aset juba Milanos silmast silma. Ilmselt ei ole te neist veel midagi kuulnud, aga ei ole üldse välistatud, et see tulevate aastate lõikes muutub. Uurisin noore itaalia kino käekäigu järele, panin kirja mõned vastused poiste fantaasiate grammatikaõpikust ja piilusin itaalia kinolaboratooriumi tähtteose „Kohutava ilu” (2013) telgitagustesse, mille kohta itaallased arvavad sootuks teistmoodi kui ülejäänud Euroopa.

Mida te õppisite, et saada filmirežissööriks?

Guglielmo Trupia: Me mõlemad õppisime kõigepealt erinevates Milano koolides fotograafiat.

Pietro De Tilla: Minu kool, CFP Bauer, on tõeliselt kõrgetasemeline, see ei ole eriti tehniline institutsioon, aga uurib väga sügavuti just fotograafia teooriat, semiootikat, tähendust ja ajalugu ning käsitleb põhjalikult kõige kaasaegsemaid fotovoole. Konkreetne rõhk on ka dokumentaalfotograafial ja dokumentalistikal laiemalt.

G.T.: John Kaverdashi fotograafiaakadeemias, kus mina õppisin, oli täpselt vastupidi: õpe oli tõeliselt praktiline, meil olid suurepärased ja väga inspireerivad visuaalkommunikatsiooni kursused ja reportaaži- ning fotoajakirjandusseminarid. Alles koolis õppides hakkasin tajuma lõpuni piltide jadast moodustuvat narratiivi, seni olin töötanud pigem segmenteeritud, eraldiseisvate kaadritega. Siit saigi alguse minu huvi filmitegemise vastu. Me vaatasime hulganisti dokumentaale, et mõista loojutustamisoskuse olulisust ning õppida, kuidas luua üksikosadest tervikstruktuure. Jätkasin seega oma õpinguid dokumentaalfilmi vallas koolis nimega Milano Scuola di Cinema e Televisione, kus kohtusingi Pietroga ja valmis ka meie kõige esimene ühine film „Atelier Colla”.

Teie esimene film oli vaatlusdokumentaal. Mida see täpsemalt tähendab?

P.T.: „Atelier Colla” räägib Colla-nimelisest Milano teatrikompaniist, kus valmistatakse marionette ja mis kuulub juba üle 300 aasta ühele väärikale perekonnale. Vaatlusdokumentaal tähendab seda, et filmis pole mitte ühtegi intervjuud või otsest suhtlust filmitegijate ja nende subjektide vahel. Tegemist on täispika, 50-minutilise filmiga, kus pole etteplaneeritud narratiivi, vaid kogu loojutustamine toimub läbi kaamera ette jäänud päriseluliste kõneluste.

G.T.: Süžee panime seetõttu paika monteerimisprotsessi käigus. Film kujunes lõppkokkuvõttes palju suuremaks kui lihtsalt üheks järjekordseks kooliprojektiks, seda näidati esmalt Londoni filmifestivalidel ja hiljem erinevais paigus üle Itaalia.

Kas kool avaldas teile survet teha filme mingil kindlal viisil?

P.T.: Meil oli pigem vastupidine probleem – vabadust oli liiga palju! Läbi piiride tunnetamise saab õppida selgeks n-ö mängureeglid ja nende najalt midagi uut luua. Kui ettekirjutusi üldse ei ole, siis tuleb kõigepealt alustada sellest, et need ise enda jaoks paika panna, mis ei ole sugugi nii lihtne. Mis peamine, siis on väga raske aru saada, millal oled viimaks edu saavutanud. Fotograafias on asjad selles mõttes natuke selgemad. Esialgu õpitakse, kuidas pildistada perfektset fotot. Kui oled selle saavutanud, siis võid hakata oma rada pidi minema, nagu Robert Frank reportaažfoto puhul.

G.T.: Ma ei taha olla oma kooli suhtes liialt kriitiline, lõpuks võib juhtuda, et pean endale hoopis advokaadi palkama. Võitlesime kooliga alguses päris palju, tahtsime teha rohkem, mitte lihtsalt 15-minutilist lühifilmi.

P.T.: Meil ei lastud seda teha, sest see tähendas kooli jaoks rohkem tööd, bürokraatiat ning paberimäärimist.

G.T.: Pärast pikki vaidlusi ja kui film oli viimaks valmis, muutus kooli suhtumine muidugi täielikult – meid kiideti taevani ja öeldi, et „Atelier Colla” on parim film, mis selles koolis kunagi tehtud! (Mõlemad naeravad) Nüüd on see kättesaadav ka DVDl ja kõik on väga rõõmsad. Bürokraatia on võtmesõna, mis iseloomustab itaalia haridussüsteemi.

Kuidas te kirjeldaksite suhteid oma õppejõududega? Kas nad olid sama konservatiivsed kui rektoraat?

G.T.: Õppejõud oli täielikult meie poolel! Nad julgustasid meid alati rohkem tegema, minema sügavamale ja vajadusel suunasid jõulisemalt, kui oli näha, et asjad ei lähe päris õiges suunas. Väga palju tagasisidet saime just filmide struktuuri osas, sisu poolest oli täielik vabadus. Kool organiseeris ka ise mõningaid suuremaid ühisettevõtmisi tervele kursusele, mille käigus 10–15 inimest koos filmi tegid. Neist kõige lahedam oli ilmselt see, kui meid kõiki saadeti psühhiaatriahaiglasse filmima ja intervjueerima.

Filmitudengite seas võib olla päris tihti võistluslikke momente. Kui palju te kaasüliõpilaste puhul konkurentsi tunnetasite?

P.T.: Konkureerimist ei olnud minu meelest üldse – mitte üheski koolis, kus ma käinud olen! Vahel oleks see muidugi kasuks tulnud, kui oleks olnud väike võistlusmoment.

G.T.: Võtsin ükskord osa ühest inglise ülikooli korraldatud workshop’ist ja inimesed olid seal väga võistlushimulised – see oli tore ja väga stimuleeriv. Kui pole üldse mingit rivaliteeti, siis minu jaoks võivad asjad igavaks muutuda. Mingit tasakaalu on vaja, natuke üht ja veidi teist.

Kui palju filmitudengeid ühel aastal vastu võetakse?

G.T.: Meie dokumentalistikakursusel oli 15–20 inimest erinevatelt erialadelt – oli režissööre, operaatoreid, produtsente ja teisigi.

P.T.: Esimese aasta elavad neist kahekümnest üle umbes pooled, kuna kursused on rasked ja tempo kiire.

Kui lihtne on välismaalastel tulla Itaaliasse filmi õppima?

G.T.: Sisseastumisel ei olegi konkurents nii tihe, kui võiks arvata, kuskil viis inimest ühele kohale ja eelnev filmiharidus ei ole kohustuslik. Konks on aga selles, et ingliskeelseid kursusi saab võtta ainult kallites eraõppeasutustes. Kui on huvi Itaalias filmikooli minna, on siiski väga oluline, et osataks kohalikku keelt. Kõige prestiižsem kinokõrgkool Itaalias on Centro Sperimentale di Cinematografia, mis asub Roomas ja kus õppisid näiteks Antonioni ja Bellocchio. Erakoolide eelis seisneb aga selles, et neil on parem tehnika ja seda saab kasutada pikema aja jooksul, avalikes õppeasutustes on graafikud väga tihedad.

P.T.: Erakoolis võib olla väga mõnus õppida, aga see ei valmista sind päriseluks eriti hästi ette. Reaalsus on ikka see, et võteteks napib alati aega.

Millise filmiprojektiga olete ise kõige rohkem rahul?

P.T.: Minu jaoks on selleks kahtlemata „Music Production Unit” („Unità di produzione musicale”), mille kallal töötame praegu palavikuliselt. See on hiiglaslik multikultuurne koostööprojekt. Meil on lisaks itaallastele meeskonnas inimesi ka Senegalist, Indiast, Jaapanist ja mujaltki. Ettevõtmine hõlmab komponeerimist, performance’it, fiktsioonilise ja dokumentaalse filmi elemente. Võtted, mida kaameratöö puhul kasutasime, varieerusid samuti küllaltki palju – käigus olid nii kraanaoperaator kui ka vana kooli tehnikad, et luua muljet 60ndatest.

G.T.: Projekt hõlmab 72 muusikut, kunstnikku ja artisti, mõned neist kuulsad, teised vähem tuntud. Idee seisneb selles, et lõime omalaadse „muusikavabriku”. Võttepaigaks oli vana tehasehoone ja süsteem sarnane sellele, mis on tuttav George Orwelli raamatust „1984”. Jaotasime territooriumi kolmeks alaks: esimeses piirkonnas kirjutasid inimesed kohapeal muusikat, teises mängis uus grupp inimesi eelmiste komponeeritud palasid ja kolmas ruum oli pausi pidamiseks. Kõik meeskonnad liikusid järgmisesse piirkonda korduva tsükli alusel, mis kestis kokku kaheksa tundi ehk nagu tavaline tööpäev.

P.T.: Osalejad sõid lõunat reaalselt kasutusel olnud vabrikusööklas ja toit oli valitud meelega võimalikult halb. See oli nagu reality show. Eriti põnev oli see, et me olime ka ise orgaaniliselt selle mehhanismi sees – kandsime samu kombinesoone nagu kõik, saime puhata ainult siis, kui valges kitlis administraator lubas… Selles filmis näeb läbi kaamerasilma lõppkokkuvõttes tervet võttegruppi! Ettevõtmise jaoks saime raha ühisrahastusplatvormi Musicraiser kaudu, mis sarnaneb Kickstarteriga. Film saab loodetavasti valmis käesoleva aasta lõpuks, pinge on päris suur, kuna toetajaid ei saa alt vedada. Ühtlasi on see esimene linateos, mis meie kompanii ENECE film alt välja tuleb.

Miks osad filmiprojektid ebaõnnestuvad?

G.T.: Kõige hullemad on need, mis pole kohe algusest peale täpselt läbi mõeldud. Kui sa ei tea, mida sa tahad teha, ja su ideed pole klaarid… Mitu aastat tagasi asusin koos ühe sõbraga Milanos hotelli filmima, tahtsime püüda lindile selle institutsiooni legendaarsuse ja müstilise aura. Alustasime kohe võtetega ja üsna pea sai selgeks, et minul ja sellel teisel režissööril on täiesti erinev visioon. Filmisime lõputuid tunde, kuni mõistsin, et see ei vii mitte kuhugi. Raiskasin mõttetult palju aega ja suure potentsiaaliga projekt ebaõnnestus täielikult – hotellis töötavatel inimestel oleks olnud tegelikult põnevaid lugusid rääkida. Sellisest kogemusest õpib tohutult palju. Ka näiteks meeskonnaliikmete rollid, kes on lavastaja ja kes kaameramees, peavad kindlalt paigas olema, et tekiks väike hierarhiline süsteem.

P.T.: Just, peab olema oskus oma liistude juurde jääda. Kui režissöör on tagasihoidlik ja ebamäärane, siis ma ei tea, mida mult oodatakse, ja ma ei oska vajadusel ka enda ideedega panustada. Nii ei teki tiimis dialoogi. Lavastaja iseloomust oleneb üllatavalt palju.

Väga põnev on kuulda, et loomeinimesed jõuavad alati lõpuks ikkagi selleni, et oma töös peab olema organiseeritud.

G.T.: See teema seostub hästi ka „Music Production Unitiga”, kuidas inimesed tehases muusikat lõid. Sisu mõttes olid neil täielikult vabad käed. Neil oli isegi liiga palju vabadust, nii et võtete jooksul hakkasid nad ise korda looma ja kindlat raamistikku üles ehitama. Praegu siin sinuga vesteldes sain sellest aru – struktuur ja organiseerumine on selles filmis kesksed teemad!

Rääkisime enne põgusalt crowdfunding’ust. Milliseid võimalusi on veel Itaalias oma filmile raha leidmiseks?

P.T.: Lisaks on veel näiteks riiklik filmikomisjon ja regionaalfondid, kuid sinna kandideerimiseks pead olema juba tuntud produktsioonifirma. Oleme esitanud oma taotlusi näiteks mõne nimeka ettevõtte alt. Regionaalfondid rahastavad eelarveid kuni 50% ulatuses ja tingimusel, et kulutad teise poole samas maakonnas, meie puhul siis Lombardias, nii et nende investeering tuleb kaudselt tagasi.

Kui suur võib umbes olla keskmine noorte tegijate filmieelarve?

P.T.: „Music Production Uniti” oma on näiteks 80 000 eurot, oleksime loomulikult ka vähemaga hakkama saanud, aga seekord läksime täispangale. Lühifilmi puhul ütleksin, et see võiks jääda kuskil 5000 euro kanti. Tänapäeval, mil kõik on digitaliseeritud, on muidugi võimalik filmi tegelikult mitte millegi eest teha, aga ühel hetkel tekib tungiv vajadus ka oma arveid maksta ja elatist teenida.

G.T.: Tasuta tegemine tähendab ka seda, et sul peab korralik kaamera juba olemas olema.

Kas teie meelest on tavaline, et osa itaalia filmide rahastusest tuleb otseselt kütuseaktsiisist ning koos kõikvõimalike muude sinna kunstlikult lisatud maksudega on bensiini ja diisli hind drastiliselt kasvanud?

Mõlemad: Ei, ei! Siin riigis ei ole miski normaalne!

G.T.: Kütuseaktsiisi arvelt tulnud finantse ei tohi produtseerimiseks kasutada, need on mõeldud filmide näitamiseks. Selle abil hoitakse kinopiletite hinda odavamana ja soodustatakse seeläbi külastuste arvu ning hoitakse tööstust elujõulisena. Pärast Itaalia majanduskriisi ja nihet digikultuuri suunas käib üha vähem inimesi kinodes.

Kas noorel filmitegijal on võimalik näidata oma filme kinos?

G.T.: „La grande bellezza” („Kohutav ilu”) produtseeris endise peaministri onupoeg. Huh, selle eest võib nüüd küll vangi minna (naerab)… Kui sul on keegi temataoline tegevprodutsendiks ja filmi teise produktsioonifirma omanikuks on Silvio Berlusconi, siis on projekt juba eos mõjukate poliitjõududega seotud. Reaalsus on ikka see, et kui sa prominente ei tunne, siis jääb eelarve automaatselt väiksemaks ja on peaaegu võimatu, et su film kinode programmidesse jõuab.

P.T.: Meil on küll mõned art house kinod, kus saab näha sõltumatute kinotegijate linateoseid, ning ka veebiplatvormid, nagu My Movies Live, kust on võimalik vaadata kuutasu eest värsket toodangut. See teenib noortele natukenegi nende raha tagasi. Näiteks meie „Atelier Colla” on internetis kättesaadav. Erandiks kujunevad aga need filmid, mis võidavad suure festivali, siis tellivad levitajad su teose kohe kinodesse. „L’estate di Giacomo” („Summer of Giacomo”, 2011 – E.T.) näiteks pärjati Locarnos peaauhinnaga ja pärast seda jõudis see ekraanidele nii Itaalias kui ka mujal Euroopas. Üldiselt on olukord sõltumatute ja eksperimenteerivate autorite jaoks siiski ääretult raske – laiem publik ei saa taolistest filmidest aru, nii et kohalik kultuuripoliitika ei soosi neid.

G.T.: Praegu moodustavad lõviosa meie tööstusest ikkagi itaalia komöödiad, mille auditoorium on suurusjärgult teine pärast Hollywoodi kaupa. Isegi „La grande bellezza” on võrreldes tüüpiliste filmidega, mida meie kinodes näidatakse, meistriteos.

P.T.: Kõige hinnatumad itaalia lavastajad on praegu Sorrentino, Garrone, Bellocchio ja Moretti – kõik vana kooli mehed eelmisest põlvkonnast. Nende hiiglaste kõrval leidub aga küllaga lavastajaid, kes väntavad hulganisti itaalia blockbuster’eid.

Mida te arvate „Kohutavast ilust”? Kriitikud üle Euroopa leidsid üsna üksmeelselt, et see on eelmise aasta parim linateos.

P.T.: See ei ole mu lemmikfilm Paolo Sorrentinolt. Ma arvan, et see on halvim, mille ta kunagi üldse teinud on. Ta viitab siin väga otseselt Federico Fellini „La dolce vitale” ehk siis „La grande bellezza” peaks olema „La dolce vita” kolmekümne aasta pärast. Ent Sorrentino ei ole samaväärne poeet, nagu Fellini kunagi oli. Filmi retoorika on nõrk, see ei ole mõjus ega kübetki veenev.

G.T.: Me räägime praegu vaataja seisukohalt. Me ei väida, et oleksime paremad režissöörid kui Sorrentino. Aga itaallastena meile see film ei meeldinud. Süžee ei olnud paeluv, esimene pool sellest oli parem, aga siis kadus järg ära.

Miks ülejäänud eurooplased seda teie arvates nii väga armastavad?

G.T.: Ilmselt imponeerib neile Itaalia ilu ja dekadentsi hõng. Aga Sorrentino on teinud palju paremaid linateoseid, näiteks „Le conseguenze dell’amore” („The Consequences of Love”, 2004 – E.T.), mis on võrratu – popp, kaasakiskuv ja väga kunstiline. „La grande bellezza” on samuti peavoolufilm, aga see ei ole põhjus, miks see mulle ei meeldi – kõik Sorrentino filmid on sellised, aga tema varasemad tööd kätkevad endas nii palju enamat.

Kas see film ei meeldinud ainult teile ja üldine vastukaja oli ka Itaalias ikkagi positiivne?

G.T.: Arvamusi on muidugi erinevaid, aga seda kas armastatakse või vihatakse. Enamasti viimast.

P.T.: Ajakirjanikud on kritiseerinud filmi teise poole puhul näiteks eriti pikki kaadreid vanast naisest, kes näeb välja nagu Maria Theresa. Teose sõnum on kokkuvõttes ebaselge.

Kui suur osa itaalia filmitoodangust välisriikidesse jõuab?

P.T.: Eriti mitte. Ainult mõned suured nimed, nagu Garrone ja Sorrentino. Moretti on Prantsusmaal väga menukas, aga itaalia filmidel pole näiteks Ameerikas üldse turgu. Ajad on muutunud, itaalia kino oli kunagi maailma parim, kui tegutsesid sellised geeniused nagu Pasolini, Antonioni, Fellini, De Sica, Rossellini…

G.T.: Euroopa kinokultuuri monopol on selgelt Ühendriikide käes. Meie kohalikus toodangus oli varasemalt nii palju rohkem variatiivsust, komöödiate ja sentimentaalsete filmide kõrval loodi ka näiteks ulmekaid, vesterne ja märuleid. Ma tean, et Quentin Tarantino jumaldab poliziottesco’sid (70ndate itaalia krimifilmid – E.T.), mis olid inspireeritud sellistest linateostest nagu „Starsky & Hutch”. Seal on palju autodega tagaajamist ja action’it. Tarantino küsib alati, kui ta Itaaliat külastab, miks siin enam selliseid filme ei tehta, nagu poliziottesco’d kunagi olid?

Mida on uus filmitegijate põlvkond endaga itaalia kinokultuuri kaasa toonud?

P.T.: Vanem põlvkond oli väga tugevalt seotud Itaalia ajalooga ning kiindunud sündmuste kujutamisse, mis olid kunagi päriselt toimunud. Uuel generatsioonil on teistsugune vaatenurk ja oma loojutustamise diskursus. Narratiivid ei ole enam lineaarsed nagu vanasti. Palju on Ameerikast tulnud mõjutusi. Põlvkondadevahelist suhtlust eriti ei toimu, liigume nagu kahel paralleeltänaval, mis kunagi ei kohtu.

G.T.: Sagedasti segatakse reaalsust ja fiktsiooni. Peaksid vaatama filmi „La pivellina” („Little Girl”, 2009 – E.T.), mis räägib ühest tsirkuseperekonnast. Autorid lisasid tegevusse väljamõeldud tegelase, ühe n-ö kadunud imiku, nii et perekond peab leidma tema vanemad ning läbi otsingute jutustavad nad tegelikult ka oma loo. Filmitööstuses on toimunud viimaste aastate jooksul suur murrang. Crowdfunding’ust ei pea vanemad tegijad suurt midagi, meie kogusime sellega aga 80 000 eurot, et filmi teha!

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et isegi kinokultuuri hällis Itaalias ei ole võimalik filmikunstiga raha teenida, kui just ei tooda lihtsakoelisi komejante.

Mõlemad: Ei ole jah!

P.T.: Vähemalt mitte praegu.

G.T.: Praegu ja ilmselt mitte ka tulevikus. Püüan mitte mõelda rikkaks saamisele, kui filme planeerin. Raha teenimiseks teen ka kommertsprojekte, joogakoolide videoid ja mida iganes.

P.T.: Muidugi tahaksime olla rikkad ja edukad.

G.T.: Aga sina oledki juba rikas! (Naerab) Lähme otsime nüüd ühe gelateria.