Noorte huvi poliitika vastu on langustrendis. Nende jaoks on parteidest huvitavamad sotsiaalsed liikumised või ühismeedia grupid. Suur küsimus on, kuidas tõlkida need uued osalusvormid seniste poliitikategemisviiside keelde.

Demokraatia hällist Antiik-Kreekas on säilinud rohkem selle valitsemise kriitikat kui kiitust. Märkimisväärne osa hoiatustest pärineb Platonilt, kes muretses, et demokraatia tulemuseks on võimu koondumine kolme enamuses oleva, aga valitsemiseks kõlbmatu grupi kätte – nimelt vaeste, rumalate ja noorte. Surm saabus toona sageli ja ootamatult, noori oli ühiskonnas seega alati rohkem kui vanu.

Briti politoloogiaprofessor David Runciman on vedanud oma populaarses podcast’is „Talking Politics” niite kahe ja poole tuhande aasta tagusest Ateenast tänapäeva, peatudes vahepeal põgusalt nüüdisaegse esindusdemokraatia sünni juures, kui rahva ja võimu vahele tekkisid vahemehed – valijate enamusest targemad, rikkamad, vanemad. Valimiste võitmine eeldas nimelt nutikust, varalist katet ja üldiselt ka elukogemusest tingitud autoriteeti.

21. sajandi alguseks pole Runcimani sõnul muutunud niivõrd see, kes meid esindab, vaid see, kes neid valib – seejuures kõvasti haritumaks, jõukamaks, vanemaks. Mitmetes Euroopa riikides on valijaskonna keskmine vanus esimest korda võrdsustumas parlamendi keskmise vanusega või sellest üle tõusmas – kerkivad seejuures jõudsalt mõlemad.

Valimistel on alumine vanusepiirang, aga ülemist mitte, sealjuures on ükskõik, kui dementne valija teoreetiliselt olla võib.

Noorte võimu seega enam kartma ei pea. Kui vähem kindlustatud ja vähem haritud osad valijaskonnast suudavad oma tahte saavutamiseks koonduda, siis noorte puhul on see juba pelgalt demograafilistel põhjustel keeruline. Neid lihtsalt pole piisavalt. Klassikaline etteheide noortele, mille algset kuju väljendas ka Platon, kõlab umbes nii: nad on laisad, ei malda end osalemiseks voodistki välja ajada ega viitsi ühiskonna asjadega tegeleda. Rääkige ainult kaasa ja teid kuulatakse, on kõlanud hilisem demokraatlik mantra. Kui see võis ka kunagi tõsi olla, siis nüüdsel ajal enam mitte – isegi kui iga noor hääletaks, jääks ikkagi peale vanemate tahe.

Runciman nimetabki lääneriikide praegust demokraatiat poliitikaks vanadele inimestele, mis diskrimineerib noori mitmekordselt. Valimistel on alumine vanusepiirang, aga ülemist mitte, sealjuures on ükskõik, kui dementne valija teoreetiliselt olla võib. Tekib nõiaring, kus poliitikast kaugenemine põhjustab noortes apaatsust ja apaatsus omakorda kaugenemist. Nad on poliitikas alaesindatud, kaotavad valimisi ja peavad samas elama tulevikus, mida loovad põlvkonnad, kes muretsevad vähem noortele oluliste nähtuste pärast, nagu keskkonna kadu ja kliimamuutused.

Tulemuseks on katkestus noorte ja demokraatlike struktuuride vahel. Seda kinnitavad mitmed uuringud. Cambridge’i Ülikooli ja 2020. aastal asutatud Demokraatia Tuleviku Keskuse korraldatud mahuka uuringu „Noored ja rahulolu demokraatiaga” kohaselt on noorte rahulolu seoses demokraatia toimimisega üle maailma märgatavalt langenud[1]. Seda mitte üksnes võrdluses teiste vanusegruppidega, vaid ka nende kõrvutamisel eelmiste põlvkondadega samas eas.

Kuigi postsovetlikud riigid on tulemustes mitmeti erandiks, paistavad sarnased trendid silma ka kodumaisest uuringust „Mina. Maailm. Meedia”. Alla 30-aastaste vanusegrupis on selgelt madalaim valimisaktiivsus ja erakondlikkus, samuti paistab silma vähene huvi ühiskonnas toimuvate arutelude vastu laiemalt.

Peibutav populism

„Poliitika ei ole seksikas,” kostab küsimuse peale, miks noored poliitikast ei huvitu, pikaaegne Eesti Noorteühenduste Liidu juht Roger Tibar (25), kes valiti mullu aasta noorsootöötajaks ning on seatud tänavu üles Reformierakonna kandidaadina Haapsalu linnapea kohale.

Olulise põhjusena näeb ta viimastel aastatel poliitikas toimunud muutusi. „Mõnedel noortel võib tekkida trots sellistes otsustusprotsessides osalemise vastu, mis toimuvad poliitika nimetuse all. Sealt kumab vastandumist ja vaenulikku õhkkonda, mis pole uue põlvkonna jaoks turvaline ega väärtuspõhine ruum.”

Suures osas riikidest on noorte rahulolu demokraatiaga kasvanud just koos uute, senise süsteemi suhtes vaenulike populistlike jõudude esilekerkimisega.

Uuringu „Noored ja rahulolu demokraatiaga” kohaselt on seosed noorte osaluse ja vastanduva poliitika vahel üpriski keerulised. Suures osas riikidest on noorte rahulolu demokraatiaga kasvanud just koos uute, senise süsteemi suhtes vaenulike populistlike jõudude esilekerkimisega. Mõju pole maailmavaateline – samasugune demokraatiaelevus kaasneb nii vasak- kui ka paremäärmuslike erakondade võidukäigu puhul, kusjuures tasakaalukamate jõudude võimuletulekule sarnast tõusu ei järgne.

Demokraatiaplahvatusest on siiski ennatlik rääkida – andmed näitavad, et rahulolu langeb pärast loetud võimutsükleid hüppeliselt, kuna populistlikel erakondadel on raske oma suuri lubadusi täita ning tekib uus võõrandumine.

Samasugune kõikumine kaasneb paraku igasuguse võimu kinnistumisega. Lõuna-Euroopa populistlike jõudude edu selgitatakse omakorda kaugenemisega eelmisel sajandil toimunud demokraatlikest liikumistest, mis lõpetasid rea diktatuure sellistes riikides nagu Portugal ja Kreeka. Järgmised põlvkonnad on kasvanud üles nii, et nende kokkupuude mittedemokraatliku riigikorraga on üha enam hägustuv. Mida kaugemale jääb laulev revolutsioon, seda enam võib sama oodata ka Eesti puhul.

Tibar ei tõtta siiski muretsema ja arvab, et noores demokraatias on kaasamiskultuur alles kujunemisjärgus ning selle edendamine aitaks noorte osalusele kaasa. Osalemistrotsi vältimiseks on tema sõnul siiski viimane aeg kohandada poliitiliste otsuste kujundamise protsessi vastavalt noorte valmisolekule selles osaleda.

„Kuniks riik ei näita eeskuju, võivad ametnikud ja noorsootöötajad võimelda ning tänaval kaasamisest ja osalemisest rääkida, aga see ei jõua laiemas meediaruumis kuhugi,” arvab Tibar. Ta toob välja hoopis praeguse üleoleva suhtumise noortesse ning viitab omaenese kandideerimisele tulevatel kohalike omavalitsuste valimistel: „Esimene asi, millega kokku põrkasin, oli see, et nii noorelt ei tohiks inimesed otsustada.”

Tulevikunägemuseta erakonnad

Kui osalus poliitika klassikalistes vormides on nooremates vanusegruppides madal, siis kodanikuaktsioonides kaasalöömises on pilt hoopis vastupidine. Mitmed viimaste aastate silmapaistvaimad meeleavaldused on tõukunud just noortest, näiteks Greta Thunbergi veetud ja Rootsist üleilmseks kasvanud kliimaliikumine Fridays for Future. Paljudele noortele pole ühiskondlikuks väljundiks mitte poliitilises süsteemis osalemine erakondade ja valimiste kaudu, vaid ühiskonna mõjutamine mõnes kodanikuühenduses, olgu see siis ajutisema või püsivama moega.

„Ma ei arva, et see on probleem, et meil ei ole rohkem noorpoliitikuid,” nimetab Martin A. Noorkõiv (31) küsimusepüstitust noorte osalusest poliitikas potentsiaalselt eksitavaks. Noorkõiv on juhtinud aastaid üht kirjeldatud kodanikualgatust, Tartus toimetavat ja DD Academy nimelise programmi kaudu noori võimestavat Domus Dorpatensist.

Sinine Äratus on noortele äge, tehes poliitika käegakatsutavaks, praktiliseks, pungiks.

„Kui rohkem inimesi läheb poliitikasse siirast soovist lahendada mõnd enda jaoks leitud probleemi, siis on hästi. See on loomulik, et noorena pole jõudnud neid probleeme veel avastada. Tegeletakse rohkem enda, kooli, sõpradega ja maailm on selles mõttes väiksem. Poliitika on aga maailmaga tegelemine,” selgitab Noorkõiv.

Koos EKRE tõusuga on pälvinud viimastel aastatel üksjagu tähelepanu nende noorteühendus Sinine Äratus. Noorkõivu sõnul on Sinine Äratus erinevalt selle sageli vanemale ja konservatiivsemale osale elanikkonnast suunatud erakonna mainest noortele äge – teeb poliitika käegakatsutavaks, praktiliseks, pungiks. „Siin on probleemi iva – punk saab olla süsteemivastane, isegi süsteemi valitsejana süsteemi vastu olles.”

On väga võimalik, et populistlikud erakonnad tabavadki hästi noorusele ja eneseotsingute ajale sageli omast soovi eristuda ning olemasolevale vastanduda. Kodanikualgatused ja -liikumised on atraktiivsed, kuna need toimetavad väljaspool sisse tallatud radu. Samamoodi esitlevad end ka eliidi ja rahva vastandusele ehitatud platvormiga erakonnad.

Erinevus poliitilise liikumise ja erakonna vahel võib muutuda selles olukorras õhkõrnaks, rohkem vormiliseks kui sisuliseks. Teisedki hiljutised pildile pürgijad alates Vabakunnast ja Vabaerakonnast kuni Eesti 200 või prantslaste parteini En Marche! on pugenud oma nahast välja, et teha endale nime ennekõike kodanikuliikumiste, mitte klassikaliste erakondadena. Nii kliimaaktivistid kui ka populistlikud parteid on pakkunud sel maastikul edukalt välja midagi, mida senised erakonnad ei ole suutnud – narratiivi, mis mõjub siiralt ja on ajendatud soovist tegutseda, maailma muuta.

„Valitsuserakondadel ei ole tulevikuvisiooni,” ohkab Noorkõiv. „See on modernsuse probleem – tulevik on sama mis praegu, ainult tehnoloogiliselt arenenum ja natuke parem. Ma olen „Star Treki” usku, et peaks maalima ägedaid, seikluslikke, võitluslikke pilte sellest, kuidas elu saab äge olla.”

Kui vältida näiteks inimõiguste üle arutlemist, siis kasvab peale põlvkond, kes ei tea, miks selline nähtus üldse olemas on, kes pole selleni ise jõudnud, selle üle diskuteerinud ega oska seda ka kaitsta.

Poliitika noortele atraktiivsemaks muutmiseks tuleks tema sõnul seega loobuda esmalt ideoloogilistest dogmadest, mis on aga paljude oluliste ning pikkade kannatustega välja võideldud nähtuste, nagu inimõigused, puhul keeruline ja problemaatiline. Noorkõiv viitab paradoksile, et kui vältida nende üle arutlemist, muuta miski dogmaatiliseks, siis kasvab peale põlvkond, kes ei tea, miks selline nähtus üldse olemas on, kes pole selleni ise jõudnud, selle üle diskuteerinud ega oska seda ka kaitsta.

Sotsiaalmeediasse kolinud osalus

Briti sotsioloog Colin Crouch on kirjeldanud selliseid arenguid Lääne ühiskondades postdemokraatiatena, milles ideoloogiline konkurents on muutunud sedavõrd väikseks, et nooremates põlvkondades süvenevad apaatia ja künism. Noored tahaksid muutusi, milleks pikalt sisse töötatud erakondlik ja institutsionaalne maastik pole enam vajalikul kiirusel võimeline.

Noorkõivu sõnul on praegune süsteem jäänud ajast maha noortelt tuleva sisendi poliitiliseks väljundiks muutmisel. Noored ei ole tema sõnul mitte nii väga vähem aktiivsed, vaid ei osata mõõta ega hinnata aktiivsuse uusi vorme, näiteks osalust sotsiaalmeedias. Viimase mõju näeb ta sealjuures positiivsena – tänu sotsiaalmeediale on tekkinud rohkem huvi maailmas toimuva vastu ja rohkem aktiivseid noori. Senine kriitika seoses sealtsamast tulenevate negatiivsete mõjudega lähtub aga suuresti tõsiasjast, et digiplatvorme on seni halvasti ära kasutatud. Sageli on seda teinud just lõhkuvad ja vastanduvad jõud, kellel on vajadus endale hääletoru leida.

„Minu meelest on ka osalus sotsiaalmeedias päris osalus ja paljud noored juba osalevad seal. Tehakse ühiskondlikke asju, aga sellest ei osata nii mõelda. Noored on palju aktiivsemad, kui välja paistab, aga demokraatia uurijad ei saa aru näiteks erinevusest, kas vaadatakse mingit YouTube’i videot või osaletakse ise kanali ülesehituses,” mõtiskleb Noorkõiv.

Tema sõnul seisab sama probleemi ees ka rohkem organiseerunud osa Eesti kodanikuühiskonnast, kes ei oska kaasata vähem formaalseid liikumisi. Erakonnad ja institutsioonid on vaevu harjunud arusaamaga, et paljud ei eelista osaleda poliitikas nelja aasta tagant valimistel, vaid pidevalt eri ühenduste kaudu. Ammugi ei saada aru sellest, et pealekasvav põlvkond ei osale enam isegi neis ühendustes, vaid teeb seda hoopis pistelisemalt ja virtuaalsemalt.

Noorkõiv mainib vaikivat eeldust, et kõrge riigiametnik loeb ajalehti ja on seega ühiskonnas toimuvaga kursis. „Peaksime aga eeldama, et praegu oled sa suuremates sotsiaalmeedia gruppides. Sest kui ei ole, siis kus sa oled?”

Kõik algab haridussüsteemist

Väljakutse tulevikuks pole seega mitte üksnes noorte kaasamine ja demokraatlikes protsessides osalema motiveerimine, vaid ka uute osalusvormide tõlkimine seniste poliitikategemisviiside keelde ning nende viiside ajakohastamine.

Uuringu „Noored ja rahulolu demokraatiaga” autorid manitsevad, et vaatamata viimaste aastate tungile just sellega tegeleda, tuleks keskenduda vähem populismile kui ohule. Selle asemel tuleks liikuda tagasi demokraatia aluseks olevate lubaduste paremini pidamisele – kodanike, sealhulgas noorte murede esindamise ning ajakohaste ja efektiivsete poliitikate elluviimise juurde.

Praegune süsteem on jäänud ajast maha noortelt tuleva sisendi poliitiliseks väljundiks muutmisel.

David Runciman on käinud välja idee alandada valimiste alumist vanusepiiri 16 eluaasta asemel näiteks kuuele. Kuna teisel pool piiri pole ega peakski olema, ei pea Runciman säärast muutust siiski sugugi nii revolutsiooniliseks, nagu see kõlada võib, vaid millekski, mis muudaks mänguvälja võrdsemaks.

Tibar ja Noorkõiv viitavad mõlemad haridussüsteemist saadavale kogemusele. „Olen saanud õpilasesindustelt sageli tagasisidet, et kooli juhtkond ei saa aru esinduse rollist ega võta neid võrdse partnerina ning see tekitab trotsi. Siin on juba väga suur erinevus, kas koolis on töötav sisedemokraatia ja partnerlus, kus tunnustatakse ühiskondlikku panust õppetöö kõrvalt, või on õpilasesindus lihtsalt see, kes korraldab playback’i,” ütleb Tibar.

Noorkõiv rõhutab samuti demokraatiahariduse olulisust ning läheb sammu võrra kaugemale: „Meil on praegu viis eri loodusteaduste ainet, aga ühiskonda vaadatakse ühe või kahe aine kaudu. Kui me tahame, et kooli lõpetaks rohkem neid, kes tahavad tulevikus poliitikas osaleda, peaks ka kool olema rohkem kaldu demokraatia, mitte tööstuse ja infotehnoloogia poole. Ma ei arva, et on hea mõte luua ühiskonda, mis koosneb programmeerijatest, kes ei saa ühiskonna asjadest aru.”

[1] Foa, R. S.; Klassen, A.; Wenger, D.; Rand, A.; M. Slade. 2020. Youth and Satisfaction with Democracy: Reversing the Democratic Disconnect?

Andrei Liimets seab Vabaühenduste Liidu sõnumeid ja korraldab noortega tegeleva SPIN-programmi kogukonnatööd. Üle jääval ajal kirjutab kultuurikriitikat ja juhib Raadio 2 filmisaadet „Kinovärgiga mandariin”.