Praegune põgenikekriis on noore mehe nägu. Mitte seepärast, et fotodelt vaataksid vastu täisjõus noormehed, vaid põhjusel, et islamifundamentalismi levik Lähis-Idas on demograafilise plahvatuse tagajärg. Araabia kevad ning ISIS on ühe mündi kaks külge.

Alates hetkest, mil ISIS 2014. aasta juunis Mosuli vallutamisega maailma tähelepanu alla sattus, on ISIS, nüüdseks tuntud ka ainult kui Islamiriik, usutavasti paljude inimeste jaoks kurjuse ja ebainimlikkuse kehastuseks saanud. Sellele aitab kaasa muidugi ISISe enda aktiivne propaganda oma vägitegudele. Sellest ning käesoleva aasta kevadest teravnenud põgenikekriisist johtuvalt on ka meil siin Läänemere idakaldal tõstatunud teravalt diskussioon teemal, kas islamis ja moslemites on midagi spetsiifiliselt teistsugust, et fundamentalistlikud meeleolud ning Allahi ja tema prohveti nimel toime pandud vereteod nõnda esile on kerkinud. Sotsiaalliberaalsete sümpaatiatega inimesed kipuvad taoliste rassilis-kultuuriliste selgituste tõttu piinlikkust tundma ning põhjendavad Lähis-Ida ebastabiilsust lääneriikide imperialismiga – nii sajanditaguse sirgete riigipiiride tõmbamise kui ka viimaste kümnendite sõdade, interventsioonide ja droonirünnakutega. Antud essee jätab kõrvale nimetatud põhjuste analüüsimise, väites, et see kõik on vaid pinnavirvendus ning islamimaailma konfliktsust ja fundamentalistlike ideede levikut saab selgitada demograafiliste eripäradega – noorte inimeste, eeskätt noorte meeste, suure osakaaluga elanikkonnas.

Noored inimesed on oma loomult aktiivsemad, (hull)julgemad, ka juurtetumad, ja seetõttu, tsiteerides Samuel Huntingtoni, „protestide, ebastabiilsuse, reformide ja revolutsioonide peategelased”[1]. Nemad tunnevad tihti vajadust muutusteks ja neil on piisavalt energiat nende esilekutsumiseks. Lisaks on noored mehed just need, kes kasutavad, arvestades nende üldist osakaalu rahvastikus, ebaproportsionaalselt palju vägivalda, olgu see siis kaaskodanike või pelgalt autode ja vaateakende vastu. Kui noorte osakaal ühiskonnas on väike, ei ole neil enamasti piisavalt jõudu põhjalike muutuste elluviimiseks ning piirdutakse väikeste kõnekoosolekute või stiihilise vägivallaga, protestides näiteks NATO, pagulaste vms vastu.

Kuid kui noorte osakaal on suur, on asjaloodki teised. Keskseks mõisteks on siinkohal youth bulge või eestindatult noorte pais, mis on saanud oma nime rahvastikupüramiidis esilekerkivast paisust noorte inimeste (enamasti määratletakse neid 15‒29-aastastena) kohalt. Näiteks on ajaloolane Herbert Moller toonud välja protestantliku reformatsiooni kui noorteliikumise, mille jõud tugines 15. sajandi lõpul ilmale tulnud suurematele põlvkondadele, kes ei olnud rahul olemasoleva usulis-sotsiaalse korraga. Vanemad generatsioonid selle revolutsioonilise lainega eriti kaasa ei läinud ning Martin Luther, kes ise oli oma teesidega välja tulles 34-aastane, kurtis, et evangeelne sõnum ei taha vanemate inimeste seas levida.[2]

Noorte pais on enamasti siiski uusaegne nähtus, tekkides demograafilise ülemineku käigus, mil ühiskonnad liiguvad eelmodernse rahvastikukäitumise juurest, mida iseloomustavad kõrge sündimus ja kõrge suremus, tänapäevase rahvastikukäitumise juurde, mida iseloomustavad madal sündimus ja madal suremus. See üleminek on universaalne, kuid eri ühiskonnad läbivad selle eri aegadel. Nii ei ole paljud Lähis-Ida ja Aafrika riigid ülemineku lõpp-peatusesse veel jõudnud ega jõua sinna ka lähimas tulevikus. Demograafilist üleminekut iseloomustab see, et suremus (eelkõige laste suremus) langeb enne sündimuse langust. Sellega kaasneva rahvastiku kasvuga, mida nimetatakse tihti ka demograafiliseks plahvatuseks, jõuavad täiskasvanuikka nii absoluut- kui ka suhtarvult ebaproportsionaalselt suured põlvkonnad. Noorte täiskasvanute osakaal kõikidest täiskasvanutest ulatub üle 30‒40%, kohati ka üle 50%. Need suured põlvkonnad hakkavad domineerima ka ühiskondlikus elus, nemad määravad ühiskonna temperamendi.

Demograafilise ülemineku pioneerina tekkis Prantsusmaal riigi ajaloo suurim noorte pais juba 18. sajandi lõpul. Sellega on seletatud revolutsiooni ja Napoleoni sõdade jõudu nii Prantsusmaa kui ka kogu Euroopa sotsiaalse korra ja poliitiliste ideede muutmisel.

Enamiku teiste Euroopa ühiskondade jaoks saabus noorte paisu tipp 20. sajandi esimestel kümnenditel, mil valitsenud olusid ei pea lugejatele pikemalt avama hakkama. Kuue- ja seitsmekümnendatel tekkis suur noorte täiskasvanute osakaal Ladina-Ameerika ja Ida-Aasia riikides ning kaasnenud konfliktid, revolutsioonid ja riigipöörded panid noorte paisu juba läbinud lääne ajakirjanikke ja politolooge ülbelt küsima, kas Ladina-Ameerika ja Aasia ühiskonnad on kuidagi ebasobilikud liberaalse demokraatia jaoks. Nüüdseks on suurimad noorte paisud tekkinud Lähis-Idas ja Aafrikas ning esile on kerkinud ka samad küsimused islamimaade ja Musta Mandri kultuuriliste iseärasuste kohta.

Muidugi ei vii noorte pais automaatselt vägivallalaineni (või selle puudumine, vastupidi, rahuni), sest on ühiskondi, mis suudavad oma suurte põlvkondade energiat viljakalt rakendada. Majandusteaduses on käibel ka termin „demograafiline dividend”, mis tähistab tööealise elanikkonna märgatava tõusu mõju arenevale majandusele. Oma eelkäijatest tunduvalt suuremate põlvkondade ees on aga mitmed „pudelikaelad”. Tööpuudus on noorte seas kõrgem igas ühiskonnas, aga kui tööturule astuvad ühtäkki märksa suuremad generatsioonid, on rahvamajanduse võimekus sellele ootamatule muutusele reageerimisel üsna piiratud. Palju sõltub ka majanduse üldisest konjunktuurist. Majandusajaloolane Jaak Valge toob ebasoodsate tingimuste klassikalise näitena Weimari vabariigi aegse Saksamaa: „Noorte täiskasvanute osakaal tõusis Saksamaal väga kõrgeks, sest 20‒30 aastat tagasi oli olnud suur sündimus. 1900.‒1914. aasta põlvkonnad, suuremad kui kunagi varem, ei olnud sõjas kannatada saanud.”[3] Nad sisenesid tööturule vahemikus 1918‒1932, mil Saksamaa majandus kannatas hüperinflatsiooni, reparatsioonide ja suure depressiooni all. Nii avastasid need suured põlvkonnad äkki, et üldine sotsiaalmajanduslik olukord ei võimalda neil end teostada, ja nad muutusid vastuvõtlikuks äärmuslikele lahendustele.

Noorte paisu uurijad rõhutavad, et vastupidi tavaarusaamale pole suure vägivallalaine ajendiks vaesus ja nälg, mis tulenevad kasvava rahvastiku põhjustatud survest piiratud ressurssidele. Leivamässud ei vii suurte ühiskondlike vapustusteni, sest nende käigus tekkinud vägivald on juhuslik ja kaootiline.

Probleem on ühiskondliku tõusu võimaluste puudumises nende inimeste puhul, kes ei ole näljas, kes on omandanud mõnevõrra haridust, kes on piisavalt individualiseerunud, et tahta ja nõuda enamat.

Gunnar Heinsohn on väitnud, et „mida edukamalt edeneb võitlus nälja ja kirjaoskamatusega, seda võitlusvalmimaks muutuvad ühiskonnaredelil edasipüüdlevad noored mehed”[4], kes soovivad staatust ja võimu. Kirjaoskus võimaldab tutvuda uute ideedega ning arendab abstraktse mõtlemise võimet, nõrgendades nii kehtiva ühiskondliku korra legitiimsust. Senine fatalism kaob ning inimestes tekib usk kiirete ning põhjalike muutuste võimalikkusesse.

Nii võib kujuneda välja utopistlik mõtlemine, mis „valib ideaalse ühiskondliku korra oma kõikide poliitiliste tegude sihiks” ja mille ligitõmme tuleb „võimetusest aru saada, et me ei saa luua taevast maa peal”, tsiteerides Karl Popperit[5]. Sellise mõttelaadi all kannatavate inimeste jaoks ei ole eesmärk sotsiaalsed reformid ega aeglane progress. Nad usuvad, et neil, erilistel on võime tekitada täielik katkestus eelnevas korrumpeerunud ja väiklases korras. Selle ideaali ees seisab aga vaenlane, kes ei taha oma kurjuse või rumaluse tõttu utopistlikku visiooni jagada. Kuid kui sooviks on ideaalne ühiskondlik kord, siis pühitseb iga abinõu eesmärki. „Kui ma juba olen omaks võtnud niisuguse vaateviisi,” on märkinud Isaiah Berlin, „siis on mul täielik voli eirata inimeste või ühiskondade tegelikke soove, türanniseerida, rõhuda ja piinata neid nende „tõelise” mina nimel ja hüvanguks.”[6] See viib erakordse vägivallalaineni, antiutoopiani.

Need read kirjutasid Berlin, Riias sündinud ja Peterburis kasvanud ning bolševike eest põgenenud juut, ning Popper, juudi päritolu ja nooruses marksismist lummatud olnud austerlane, mõeldes kommunistidele ja fašistidele, kuid need kehtivad sama hästi ka ISISe eest võitlevate noorte meeste kohta. Paralleel kommunismi ja fašismi ning islamistliku millenarianismi vahel läheb lääne inimeste jaoks tihti kaduma, sest kui esimesi mõistetakse uusaegsete fenomenidena, siis islamiradikaale seostatakse keskajaihalusega.

Islamifanatism võib olla küll kultuuriliselt konservatiivne, kuid seoses poliitilis-ühiskondliku korra muutmisega on see revolutsiooniline. Igasugused viited mineviku hiilgusele, mille eesmärk on inspireerida ja motiveerida, olid olemas ka fašismis ja kommunismis.

Fundamentalism on religioonipsühholoogi Tõnu Lehtsaare sõnul „eelkõige vormi, mitte sisu kategooria”[7]. Niisiis on teisejärguline tulevikuvisiooni konkreetne sisu. Noortele täiskasvanutele, oma kohta otsivatele inimestele on oluline, et pakutaks identiteeti, kuuluvustunnet ning ülevat missiooni, aidates neil seeläbi ebakindluse, lootusetuse ning mõttetu eksistentsi tunnet ületada.

Ideoloogiad ja äärmuslikud religioonid lahendavad noorte paisu põlvkondade jaoks probleemi, kuna ütlevad, et sa mitte ei tapa, vaid mõistad kohut. „Ja noored mehed tapavad vaga riigi nimel, õiglase riigi nimel, suure riigi nimel,” taas kord Gunnar Heinsohni tsiteerides.[8] Koos noorte paisude kadumise ja ühiskondade „hallinemisega” kaob ka utopistliku mõtlemise ja selle tagajärgede mõju kuhugi ühiskonna äärealadele, nagu see on juba juhtunud Euroopas. Samuel Huntington ennustab, et (tema terminoloogiat kasutades) „moslemisõdade ajastu” lõpeb koos noorte paisude taandumisega juba 10‒20 aasta pärast.[9] Aafrikal läheb aega kauem.

Tõsiasi, et edasiliikumine demograafilise ülemineku lõpu suunas aitab kaasa turvalisema ja rahulikuma maailma tekkele, ei tohiks muuta meid valvetuks eesseisvate probleemide suhtes. Demograafilise ülemineku perioodi varem sisenenud ühiskondades langes suremus aeglasemalt, kuna kõik seda soosivad ravimid ja praktikad ei olnud ülemineku alguseks veel leiutatud. Arengumaad saavad aga maitsta Euroopa kogemuste vilju ning seetõttu on ka suremus seal järsemalt langenud, kaasnev rahvastikuplahvatus on olnud suurem. Praegu Lähis-Ida ja Aafrika ühiskondades tekkinud noorte paisud on suurimad maailma ajaloos. Erinev on ka migratsiooni roll hiljem üleminekustaadiumisse sisenenud ühiskondade jaoks. Kui eurooplased suutsid koloniseerimise käigus 8‒9-kordistada nende käsutuses oleva maa hulka, mis oli „vabastatud” pisikute ja tulirelvade dünaamilise duoga, siis seda võimalust hilistel „ärkajatel” enam pole. Väljarände tähtsus ühiskondlikke pingeid alandava ventiilina oli Euroopa jaoks tõesti suur. Esimesele maailmasõjale eelnenud saja aastaga lahkus Euroopast üle 60 miljoni inimese ehk rohkem kui 20% 1850. aasta populatsioonist.[10]

Ka araabia kevade pakutud lootus liberaalse demokraatia võidukäiguks, alternatiivina fundamentaalsele islamile, on suremas. Nii näitab 2015. aasta araabia noorteuuring[11], et vaid 38% vastanutest peab araabia maailma araabia kevade järel paremaks kohaks, samas kui 2012. aastal arvas nii 72%. Lähis-Ida noored on demokraatia suhtes skeptilised. 39% usub, et „demokraatia ei saa iial Lähis-Idas töötada” ja 25% ei oska hinnangut anda. Olulise märgina on just noored tuneeslased, kelle kodumaal on demokraatia siiski püsima jäänud, ühed skeptilisimad. Pessimismi peamiseks põhjuseks on ilmselt see, et noorte tööpuudus nii Tuneesias kui ka araabia maailmas üldse on ainult kasvanud, olles Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regioonis konkurentsitult kõrgeim maailmas. Selge on ka see, et arenenud tööstusriikidel ei ole võimekust neid sadu miljoneid rahulolematuid noori edukalt endasse absorbeerida. Niisiis enne kui demograafiline üleminek ka Lähis-Idas ja Sahara-taguses Aafrikas lõpule jõuab, seisab meie ees veel meeleheite, ebastabiilsuse, utopistliku mõtlemise ja selle tagajärgede ajastu.

* Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.