Olukorras, kus parteide liikmeskond muutub järjest hallipäisemaks ning noorliikmete osakaal on vabalanguses, tuleks küsida, miks ei jõuta enam noorena poliitikasse. Kas noori on sinna üldse vaja?

Vilunud poliittehnoloogid näivad valdavat peensusteni masside taltsutamis- ja kütkestamisvõtteid. Ent valijasegmendi, mis jääb sageli sama kättesaamatuks kui päike Ikarosele, moodustavad noored, kes on traditsiooniliselt ka madalama valimisaktiivsusega grupp. See ei anna siiski põhjust süüdistada väikses osalusprotsendis noori ennast – ei ole nende süü, kui pole erakonda ega lubadusi, millega suhestuda. Miks see nii on?

Parteides puudub järelkasv

Noorte osalemine poliitikas ja erakondadesse kuulumine näib esmajoones vähetähtis küsimus. Mis vahet sel on, kes riiki tüürib, ehk on koguni loogilisem, et riiki juhib eeskätt staažikam, vanemapoolne eliit. Küsimus on aga märksa mitmetahulisem. Noored on riigi eesotsas pigem harva ning nende kahanev osakaal erakondades tähendab hoopis järelkasvu puudumist. Kui lähtuda eeldusest, et poliitiline eliit on vananemas ning ka praegustel vähemalt 50-aastastel liikmetel saabub kord aeg poliitikast taanduda, ei pruugi neil olla omade seas käepärast uut, väljaõpetatud põlvkonda. Ehkki võib argumenteerida, et Toompea paremik on pigem soliidses eas ning otsustanud võtta alles pärast ühe karjääriredeli tippu jõudmist ette väljakutse poliitikas, on praktikas oluline, et erakondades oleks tagatud järelkasv – vaid nii saab garanteerida, et generatsiooni vahetumisel ei jää võimukoridoridesse haigutama tühjus.

Paraku ei ole noorte puudus erakondades üksnes Eesti probleem – sarnaseid trende on võimalik täheldada ka mujal maailmas. Olukorrast Eestis on andnud ammendava ülevaate politoloog Priit Kallakas blogis Valimisvaatlus. 2018. aasta andmete kohaselt on Eesti parlamendierakondade vanus tõusuteel: nende seast noorim liikmeskond on Reformierakonnal (keskmiselt 44,1 eluaastat) ja Isamaal (48), järgnevad Sotsiaaldemokraadid (55), Keskerakond (56,1) ja EKRE (57,4). Enim on põhjust muretseda sotsidel, kelle liikmeskonna keskmine vanus kasvab nimetatud parteidest kõige kiiremini ning kelle ridades on noori proportsionaalselt vähe. Positiivsem on seis Keskerakonna ja EKRE puhul, kõige tasakaalukam on olukord Isamaa ja Reformierakonna liikmete eri vanusegruppide vahel.

Sotsiaalmeedia tekitab kimbatust

Üks võimalik seletus, miks noored erakondadega liitumist väldivad, võib olla seotud uute kommunikatsioonivahendite eelistamisega. Ehkki noored on olnud ajalooliselt teiste vanusegruppidega võrreldes passiivsemad valijad, ei aita olukorrale kaasa sotsiaalmeediasse koondumine. Selmet liituda erakonnaga või esitada seisukohti traditsioonilise meedia vahendusel, on märksa mugavam võtta ühiskondlikel teemadel sõna nüüdisaegsetes arutelusalongides, näiteks Twitteris või huvile vastavates Facebooki gruppides. Miks liituda vabatahtlikult erakondliku toiduahelaga, kus läbilöömine ei ole sugugi kindel, kui mõttekaaslastega saab arutleda juba tuttavates kanalites?

Sotsiaalmeediast rääkides on huvitav vaadata ka seda, kuidas suheldakse. Facebooki gruppe silmas pidades ei kogu populaarsust mitte ainult arutelurühmad, vaid ka poliitilistele meemidele keskenduvad ringkonnad, mida on osanud enda kasuks pöörata vaid paremäärmuslikud jõud. Arvatakse, et osalt tänu poliitilistele meemidele sai võimule praegune USA president, samamoodi on Eestis ainsa poliitilise erakonnana suutnud noorte meemikunsti oma valimisvankri ette rakendada Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ehkki selle artikli fookuses ei ole analüüsida süvitsi meemikogukondade võimet mõjutada poliitikat (sellest on kirjutatud pikemalt märtsikuu Müürilehes), illustreerivad värsked tuuled ühismeedia kogukondades värvikalt, kuidas uued poliitilise suhtluse žanrid, mida viljelevad eeskätt noored, jäävad kaugeks traditsioonilisest parteipoliitikast ning kuidas vaid väike hulk poliitilisi jõude on osanud kaks äärmust – poliitilisele eliidile arusaamatuid naljapilte viljelevad noored ning traditsioonilise erakondliku masinavärgi – omavahel kokku tuua.

Liikugem poliitiliste meemide juurest laiemalt sotsiaalmeedia tähtsuse käsitlemiseni. Rahvasaadikud võiksid ideaalis aduda, keda nad õigupoolest esindavad. Selleks on tarvis olla kursis ka uute suhtluskanalite ja -viiside arenguga, et mõista omakorda nende kasutajaid ning seda, mis on nende jaoks oluline. Eesti erakonnad on sotsiaalmeedias küll üsna tublisti esindatud, kuid sellest üksi noorte kõnetamiseks ei piisa. Kui siht on kõnetada äsja valimisikka jõudnuid, siis nendega tuleb suhelda neid puudutavalt ja kaasavalt ning mitte lihtsalt selleks, et saada pealiskaudselt kirja noortepoliitika linnuke. Mõistagi ei näi selline tegevus erakonna seisukohalt kuigi tulus, kui noored on niikuinii tavapärasest passiivsemad valijad. Ent seda fenomeni kirjeldab tabavalt Kantar Emori uuringuspetsialist Reet Marii Rokk: „[Noorte] huvi puudumine ei ole põhjus, vaid tagajärg. Noori pole valimistel kõnetatud.” Rokk nendib, et möödunud riigikogu valimiste valguses – nagu ka varem – on noortele tähtsaid küsimusi erakondade valimisplatvormides laias laastus ignoreeritud.

Naastes siit artiklis püstitatud küsimuse juurde – kuidas saada erakonda rohkem noori –, jõuame jälile õnnetule nõiaringile. Erakonnad ei pühendu piisavalt noortele, kuna nad on raskesti kättesaadav sihtgrupp. Noored ei käi valimas, sest neid ei kõnetata. Nendesamuste erakondadega, mis noored unarusse jätavad, noored mõistagi liituda ei soovi, eelistades sellele a) teisi väljundeid või b) mitte poliitika vastu huvi tunda. Sellest ringist väljamurdmise võtmeks võib olla sotsiaalmeedia. Kui varem ei ole õnnestunud noori valima meelitada, siis ehk on just see tööriist, millel on potentsiaali neid viimaks poliitilisse protsessi kaasata. Usun, et päevast, mil noored hakkavad senisest aktiivsemalt poliitika vastu huvi tundma – tänu sellele, et nende muredele pööratakse tähelepanu –, tõuseb ka noorliikmete osakaal erakondades.

Erakonnastuda või mitte?

Sotsiaalmeedia kompetentne ekspluateerimine ei ole mõistagi võluvits, millest pimesi kinni haarata – olukorda kirjeldades ei tasu kalduda äärmusesse, mis kujutab tänapäeva noori ühiskonna suhtes apaatsete indiviididena, kellega on võimalik saavutada kontakti vaid nutitelefoni vahendusel. Põhjused, miks praegu tegusad poliitikahuvilised noored hoiduvad parteisse astumast, võivad olla märksa proosalisemad. Peamised neist on seotud noortekogude mõju ja kuvandi ning veel kujunemisjärgus olevate vaadetega.

Õpingute vältel eeskätt poliitikahuvilistele suunatud ettevõtmistes kaasa löönud, nüüdseks füüsikuharidusega Mihkel Märtensi võib liigitada aktiivseks tudengiks, kes ei ole soovinud siduda end erakonnaga: „Mulle on vastumeelne tänapäeva poliitbroileri karjäärimudel, mille kohaselt astutakse noorelt erakonda ja esmalt ollakse abiks kampaaniate elluviimisel ning seejärel järgnevad üha suurema vastutusega rollid, mis tipneb omakorda kas KOVi või riikliku tasandi poliitilise ametikohaga. Mitmekülgsuse huvides peaks olema poliitikas – eriti riigikogus – esindatud tausta mõttes lai spekter elukogenud inimesi, mida kirjeldatu ei paku.” Lisaks kogemuse tähtsusele mainib Mihkel, et vaatamata poliitilisele entusiasmile on tema vaated siiski tahes-tahtmata alles muutumisjärgus: „Suhteliselt lühidalt valimisõigust omanuna olen andnud kõikidel senistel valimistel hääle erinevatele erakondadele ning leian, et enda sidumine erakonnaga pärsiks sellist pragmaatilisust.” Lisaks ei ole Mihkli sõnul kindel, kas noorteühendusse või -kogusse kuulumine võimaldaks reaalselt erakondade noortepoliitikat kujundada, leides, et selles on suurem mõju kindlatel huvigruppidel, näiteks Eesti Noorteühenduste Liidul.

Viimase väitega ei pruugi nõustuda Gaspar Šabad, kes on realiseerinud oma huvi poliitika vastu, kuuludes Reformierakonda alates 24. eluaastast ning noortekogusse juba 21. eluaastast. Šabad ei arva, et otsustes kaasarääkimiseks on ilmtingimata vaja osaleda poliitikas, kaasa võib lüüa ka õpilasnõukogus ja ülikooli organisatsioonides või kodanikuna vajadusel ebameeldivate otsuste vastu protestides. „Samas saame me kõik aru, et poliitilisi otsuseid kujundavad poliitikud. Nii erakondade programme koostades kui ka hiljem,” möönab Šabad. Tema hinnangul on Eesti erakonnad vägagi avatud: noori kuulatakse ning neile antakse võimalus kaasa rääkida, kuigi see eeldab, et noor on ka ise valmis erakonna sihtidesse panustama. Šabad võrdleb seda ettevõtlusega, kus austus tuleb samuti esmalt välja teenida, kuid olles selle saavutanud, on noortekogude liikmed parteile võrdväärsed partnerid. Partnerluse väljund on valimisprogrammid, mille koostamisel vaadatakse läbi ka noortekogude programmid, või noortekogude esindajatele pakutakse võimalust teha ettepanekuid, mida võiks üle võtta. Näitena toob Šabad välja tulumaksu alandamise 20 protsendile ja kohalike omavalitsuste valimisea langetamise 16. eluaastani, mis olid mõlemad reforminoorte programmilised punktid. „Erakond võttis need vastu ning tegi ära,” kiidab Šabad oravaparteid. Noortekogusse kuulumise hüvesid on tema hinnangul veel teisigi, alustades võimalusest panustada Eesti arengusse ning lõpetades laienenud kontaktivõrgustikuga.

Kahe aktiivse noore arvamusi kõrvutades tuleb esile lahknevus noortekogude mõju ja kuvandi hindamisel. Mihkli arvates on Eestis probleemiks „poliitbroilerite” tootmine, teisalt ei pruugi noortekogud ja noorena erakonda kuulumine tagada noorte(poliitika) suuremat esindatust valimisplatvormides. „Lihtne” lahendus oleks anda noortekogudele erakondades rohkem võimu, et noorte sõna jõuliselt ja siduvalt maksma panna. Ent ilmselt ei oleks see kuigi perspektiivikas ega mõistlik otsus. Hoopis rohkem võiks olla abi noorpoliitikute imago muutumisest, et noorelt poliitikasse siirdumine oleks kutsuv variant, mida ei varjutaks müüt broilerikasvandustest.

Seistes vastamisi olukorraga, mis hõlmab korraga noorte kahanevat osakaalu erakondades, nende passiivsust valijatena ning sotsiaalmeedia kinnistumist elu loomuliku osana, ei ole perspektiivikas nende muutuste ees silmi kinni pigistada – järelkasvu puudumine erakondades muutub aastatega üha käegakatsutavamaks. Järelikult tuleks juba varakult midagi ette võtta. Töötada selle nimel, et probleemi süvendavatel asjaoludel (loe: sotsiaalmeedia rollil) oleks ühel hetkel vastupidine efekt, pakkudes näiteks arvestatava tähtsusega arutelufunktsiooni või suutes poliitilistel eesmärkidel inimesi (sh noori) mobiliseerida. Kuid seda muidugi juhul, kui erakonnad jäävad poliitilisel areenil peamisteks tegijateks ka tulevikus…

Anna Linda Tomp on lapsekingades riigiteadlane ning hobiantropoloog. Huvitub internetikultuurist, poliitikateooriast ja kodanikuhariduse võimalikkusest.