Tüdrukute vihkamisel, nagu misogüünial laiemalt, on väga palju eri vorme. Üks võimalus on halvustada ja pisendada kõike, mis tüdrukutele meeldib. Nõmedad on roosa värv ja barbid, praegu ka selfid ja TikTok.

„Ühiskond vihkab noori tüdrukuid,” ütles helilooja Martin Kirsiste mõne aasta eest loengus, kus arutasime tudengitega soo, seksuaalsuse ja popmuusika seoseid – ning ma sain kohe aru, mida ta mõtles. Tüdrukute maitse halvustamiseks on otsatult palju võimalusi. Esimene levinud moodus on alavääristada tüdrukuid peavoolubändide fännidena. Eriti lihtne saak on kritiseerijatele mõnda poiste- või tüdrukutebändi kuulav tüdruk. Kõik trumbid on peos: tüdrukud alluvad ilutööstuse diktaadile, mida viimase teenistuses artistidega taastoodetakse (ja on seepärast lollid), fännavad privilegeeritud artiste (mõistmata jälle, kui lollid nad on), lasevad end suunata fännama tootestatud kultuuri (jumal, kui lollid nad on) ja nii edasi. Mõni ime, et ka naiste endi hulgas leidub üksteise suhtes nii palju kriitikat – väga raske on mitte võtta omaks seda naisteviha, mille sees üles kasvad.

Feminism Spice Girlsi kastmes

Aga loomulikult ei ole kõik nii lihtne. Kui naasta loo algul mainitud kursuse juurde, siis arutasime ühe teise aastakäigu tudengitega eri teekondi feminismini. Lugesime meediauurija Rebecca Hainsi artiklit „The Significance of Chronology in Commodity Feminism: Audience Interpretations of Girl Power Music”[1], mis võrdles lihtsustatult öeldes üsna samal ajal alustanud Spice Girlsi ja eri Riot Grrrli bändide trajektoore. Bikini Killi puhul ei kahtle keegi, et tegemist on feministliku bändiga, sest see on DIY ja astub vastu naiste seksualiseerimisele. Spice Girlsi girl power’i seostamine feminismiga ajab aga paljusid naerma, kui mitte harja punaseks, sest tavapärastes popiteemalistes diskussioonides leitakse pigem, et kui Spice Girls jutlustaski vabadusest, siis esmajoones tarbimisvabadusest.

Ettekanne oli ülihea ning tudeng artikuleeritud eneseväljendusega, teravmeelne ja suurepäraselt kursis uusimate feministlike teooriatega. „Ja mis on su enda arvamus?” küsisin ma lõpuks. „Minu arust ei ole vahet, kas jõuda feminismini Spice Girlsi või Bikini Killi kaudu. Mina hakkasin feminismi vastu huvi tundma Spice Girlsi tõttu ja tänu neile väga noorena. Muidu ma ei teagi, millal ma oleksin sinna jõudnud,” vastas tüdruk.

Sama oluline kui ansambli looming ise on bändi vastuvõtt ja järelelu.

Tema vastus tekitas tunde, nagu keegi oleks mulle peegli näkku surunud – ehmatav valgustusmoment. Olin aastast 1996 – esimesest korrast, kui kusagil Lasnamäe korterihängil telekast „Wannabed” nägin ja sõpradega selle üle ilkusin – arvanud, et kui keegi tajub selles turundusprojektis feminismi, peab tal olema ikka väga moonutatud pilk. Aga auditooriumis tudengi vastust kuulates hindasin asjad ümber. Lubasin endale, et ei halvusta enam kunagi ühtegi peavoolubändi ainult seetõttu, et selle põhilise fänkonna moodustavad tüdrukud, kes ise sarnast roosat ilu ihalevad. Jah, isegi siis, kui bänd on täielik toode, sest sama oluline kui ansambli looming ise on bändi vastuvõtt ja järelelu. Parem jääda üheks tüdrukutest kui üritada olla üks (lahedatest) poistest (ja tüdrukute tooteid mõnitada) – isegi kui tundub turvalisem teeselda, et oled üks poistest, kui riskida olla see (kardetavasti tobe) tüdruk, kelle maitse-eelistuste üle teised kollektiivselt naeravad.

Nirvana neiudele

Toodud näite pinnalt võiks lihtsasti järeldada, et midagi ei olegi katki. Asi on lihtsalt selles, et kokku klopsitud ja osavasti turundatud bände tuleb taunida, sest need (taas)toodavad teatud tüüpi feminiinsust, mille tulemusel on tüdrukud põlvkondade kaupa ajupestud, söömishäirete ja roosa kinnisidee küüsis. Aga samamoodi tasalülitatakse noor tüdruk alternatiivkultuuri fännina.

Siin põimub mitu kihti. Esiteks, kui tüdrukud julgevad tungida alternatiivsele maastikule, nihutatakse rõhk muusikalt, mis tüdrukutele meeldib, tüdrukuile endile, nende kohatutele ihadele ja käitumisele. Aga jumala eest mitte muusikale endale. Sest tüdrukuid defineeritakse nende potentsiaalsete suhete kaudu meestega. Nagu tüdrukuil ei saaks olla sügavamat suhet muusika endaga, nagu nemad ei märkakski lahedat kidrasoolot või trummipartiid, vaid keskenduksid muusikule kui inimesele. Kusjuures, minu kogemuste põhjal ei ole erilist vahet, kas tegemist on alternatiivist peavoolu murdnud või täieliku nišibändiga. Teine aspekt on see, et erinevalt (eelduste kohaselt pealiskaudsest) popist peetakse alternatiivmuusikat poiste asjaks, mistõttu sellest kõnelemisel on autoriteedid just mehed.

Tüdrukuid defineeritakse nende potentsiaalsete suhete kaudu meestega. Nagu tüdrukuil ei saaks olla sügavamat suhet muusika endaga, nagu nemad ei märkakski lahedat kidrasoolot või trummipartiid, vaid keskenduksid muusikule kui inimesele.

Toon kohe ka näite. Möödunud talvel ilmus EPLis Kurt Cobaini juubeli puhul artikkel, kus Artemi Troitski ütles Taavi Minnikule: „[Cobaini] välimus oli selline, et kõik tüdrukud tahtsid teda lohutada.”[2] Ja minul kihvatas. Mitme asja pärast. Esiteks taandasid nad ühe tervet põlvkonda suunanud bändi fenomeni laulja välimusele. Nad viisid diskussiooni romantilisele tasandile, taandades tüdrukud sisuliselt potentsiaalsete groupie’de staatusesse ning labastades sellega ka muusikat, mida ei kuulanud sugugi vaid tüdrukud.

Juhtumisi olin ma ise üks nendest tüdrukutest, kes 13-aastasena Nirvanat kuulas (muide, kuulan nüüdki, 39-aastasena). Käsi südamel, Cobaini lohutamine ei tulnud mulle, enesekesksele tiinekale vist kordagi pähe. Esmajoones aitas bänd ikka varakapitalistlikus Eestis iseendast paremini aru saada. Nirvana erilisus peitus sügavalt feministlikus sisus ja grungeskeene kontekstis keskmisest põnevamas muusikas. Nirvana tekstid, muusika ja esitus ei olnud macho, isegi kui neis segunes raev hingevaluga. Sel moel andsid nad normatiivsusele jalaga tagumikku – resoneerides paljudega, kes ei tahtnud oma soorolliga kohaneda või tundsid end mõnel teisel moel autsaideritena, ja seda sõltumata soost.

See viis mind järgmise küsimuseni. Miks on vastuvõetav rääkida noorte tüdrukute eest ning miks ei tohi tüdrukud ise enda eest rääkida? Sisuliselt just seda autorid tegidki – kui Nirvana andis hääle tüdrukutele, siis need kaks (hilis)keskeas meest võtsid Nirvanat lahates sama kerge elegantsiga hääle tüdrukutelt ära. Võtnuks siis tüki küljest ära küsida mõnelt tüdrukult endalt, miks ta Nirvanat kuulab? Aga ei, roki kohta avaldavad arvamust ikka mingid onklid. Siinkohal võiks ka küsida retooriliselt, milline on tüdrukute ja poiste suhe, kui suureks kasvades saab fännist muusikaspetsialist – kumma sõna hakkab rohkem maksma ja kellele jääb igavene fänniroll? Sealjuures saan ma aru, et ega mehed ei tahtnud ilmselt halba, halvustamine ei olnud teadlik. Paraku see aga kukkus just nii välja.

Miks on vastuvõetav rääkida noorte tüdrukute eest ning miks ei tohi tüdrukud ise enda eest rääkida?

Parimad fännid

Seal, kus on tüdrukute ja nende maitse halvustajaid, leidub ka neid, kes neid narratiive vaidlustavad. Mulle meenub siinkohal lõputa vaimukas autor Caitlin Moran ja tema romaan „How to Be Famous”. Tegevus toimub 1990. aastate keskpaiga Londonis ja vähemal määral Wolverhamptonis, möllavad Britpop, parklife ning loomulikult seksism, igasugused ilgused ja sotsiaalne kõrkus. Kõigi teiste liinide keskel hargneb aeglaselt peategelase Johanna Morrigani alias Dolly Wilde’i armastuslugu indie-muusiku John Kite’iga.

Viimane on karjääri tõusuteel mees, kelle kuulajaskond koosneb suuresti noortest tüdrukutest, kellesse Kite ise kaunikesti halvustavalt suhtub. Seda seni, kuni Morrigan Kite’i meelt muudab, kirjutades talle kirja, milles ta küsib, et miks ei ole midagi häbiväärsemat kui olla teismeliste tüdrukute armastatud. Miks on see kunstnikule aktiivne solvang (elagu ta Eestis, Inglismaal või Usbekistanis, lisaksin mina siia juurde)? Sest nii nagu on inglise keel tulvil halvustavaid väljendeid tüdrukutest fännide kohta, on seda ka eesti keel, alustades sellest, kuidas räägime kiljuvatest tüdrukutest, „mingist naistemuusikast” ja hullunud naisfännidest.

Moran on tark ja tähelepanelik, ka tema tõstab esile muusikastiilide fännide soolistatust, seostades seda vanussurvega, mille tõttu tüdrukud kannatavad: „Mehed on õiged fännid. Seetõttu on rokk lahedam kui popp, acid house on cool’im kui disko, proge on lahedam kui poistebändid. Asjad, mida poisid armastavad, on lahedamad kui tüdrukute omad. See on lihtne fakt. Poistele meeldivad nutikad asjad – nutikalt. Tüdrukud armastavad rumalusi – rumalalt. Kui kohutav oleks olla vale fänn – tüdruk. Kui kohutav oleks olla loll, hüsteeriline, karjuv teismeline tüdruk.”

Asjad, mida poisid armastavad, on lahedamad kui tüdrukute omad. See on lihtne fakt. Poistele meeldivad nutikad asjad – nutikalt. Tüdrukud armastavad rumalusi – rumalalt.

Caitlin Moran

Ja kuigi Morani loos jääb fookusest välja, et ka poisid on võimelised lava ees kargama ja hüsteeriliselt käituma, tõmbab ta ammuste aegade ja biitlite näitel otsad kokku, öeldes välja, millise metsiku jõuna mõjusid need tuhanded tüdrukud samas kontserdisaalis ühiselt hullumas, kõike unustamas ja kogu hingest muusikale kaasa karjumas ja nutmas.

„Olge tüdrukute poolel,” soovitab ta. „Vaadake neile silma ja öelge, et olete nende tiimis. Kopeerige tüdrukuid. Tunnustage neid. Õppige neilt.”

Mulle tundub, et Moran suutis panna kirja midagi globaalselt olulist, mis resoneerib ka Eestiga. Sest ei ole ju siingi tüdrukute lemmikute halvustamises midagi võõrast, kuulaku nad siis Vennaskonda või Uku Suvistet. Kirglikku fänlust taunides jääb sageli ka märkamata, kuidas ühine armastus mõne bändi vastu loob ühtekuuluvustunnet ja laseb noortel üksteist toetada. Millise erilise turvatunde see annab! Jagatud fänlus lihtsalt on väga eriline kogemus.

Tsiteeriksin siinkohal ka Hedda Maurerit, kes teismelise Psychoterrori fännina bändi solisti Freddy intervjuud lugema sattus:

„Lugesin kunagi Freddy intekat, olin siis 14–15. Kuulasin neid palju ja käisin kontsertidel. Ja siis mingi noormees-muusikaajakirjanik küsis temalt intervjuus: „Noh, mis tunne sul on, kui sul käib nii palju noori tüdrukuid kontsertidel?” Umbes, et kas sa päris fännidest ei tunne puudust. Ja Freddy ütles: „Ei, misasja! 14-aastane tüdruk on kõige parem fänn üldse, tema tuleb kontserdile muusika pärast. 20–25-aastased mehed – need ainult joovad õlut ja tulevad siis lava ette kakerdama mõnuga. Ei, ma olen väga rahul, et keegi tuleb minu kontserdile minu loomingu ja muusika pärast. Need on väga ägedad tüdrukud.””

Kirglikku fänlust taunides jääb sageli ka märkamata, kuidas ühine armastus mõne bändi vastu loob ühtekuuluvustunnet ja laseb noortel üksteist toetada.

Ja veel poistebändidest

Möödunud aastal sattusin nägema animafilmi „Punane pandaplika” (režissöör Domee Shi), mis sai hetkega mu absoluutseks lemmikuks. Multikas räägib 13-aastasest hiina-kanada tüdrukust Meilin Leest, kes elab oma konservatiivse ja kergelt võimuka emaga, õpib hästi ja on pigem natuke nohiklik, kuigi täielik tegija (järjekordne alusetu eeldus, et need tugevused välistavad üksteist). Meilin armastab oma sõbrannadega kõike seda, mida üks varatiinekas ikka, sealhulgas poistebändi 4*Town, mis meenutab publikule kangesti selliseid ansambleid nagu One Direction või Backstreet Boys. Ühel päeval saab tüdruk teada, et kui tal emotsioonid üle keevad, muutub ta hiigelsuureks punaseks pandaks (väike fakt, mida ema on unustanud talle mainida).

Murdeea tundetulvas millegi fänn olemine võib päästa elu, päris tõsiselt.

Miks see multikas mulle nii tohutult meeldis? Sest selles loos on fookuses kõige tavalisemad tiinekatest fännid, kes jumaldavad meie soolistatud ühiskonnas kõige ebalahedamat nähtust – nunnut poistebändi. Režissöör näitab, kuidas see magus muusika ja need ilusad poisid võivad aidata tüdrukutel tulla läbi igasugustest raskustest alates kiusavatest klassivendadest kuni ahistava koduni, rääkimata metsikult üle pea käivatest emotsioonidest. Ta legitimeerib tüdrukud, kes neid bände jumaldavad.

Jõuamegi algusesse tagasi. Murdeiga on tüdrukutele paras ellujäämiskursus. Ilmselt ka poistele, aga nende eest ei oska ma rääkida. Valed ja õiged valikud, palju tundeid ja suutmatus nende tunnetega toime tulla, otsatu hingevalu ja lõputult põnevana tunduv ees laiuv elu –  nüüd kohe on juhtumas midagi suurt. Selles tundetulvas millegi fänn olemine võib päästa elu, päris tõsiselt. Minu arust ei ole vahet, mida tüdruk fännab – olgu see Dead Kennedys, Ariana Grande, Hole või Justin Bieber. Sest kui on muusikat, mis suudab neis noorusetrajektoorides mingitki selgust luua, siis ongi hästi.

[1] Hains, R. C. 2014. The Significance of Chronology in Commodity Feminism: Audience Interpretations of Girl Power Music. – Popular Music and Society, nr 37 (1), lk 33–47.
[2] Minnik, T. 2022. „Ta välimus oli selline, et kõik tüdrukud tahtsid teda lohutada”. 55 aastat Kurt Cobaini sünnist. – Eesti Päevaleht, 20.02.

Brigitta Davidjants on muusikateadlane, kes uuris pikalt Armeenia natsionalismi, ent süveneb nüüd hoopis marginaliseeritud identiteetidesse kohalikul popmuusikamaastikul. Ta on tegutsenud kaua ka huvikaitse ja inimõiguste valdkonnas.

Maria Izabella Lehtsaar ehk Mesimagus on kväärist kunstnik, kes mängib reaalsuse ja fantaasia hapral piiril.