Ei saa mitte nii, et mõnd kitsastes teksades ja nahktagides Pärnu alternatiivrokikollektiivi Noortebändil edu ei saadaks. Sel korral astub võistluse finaalis Pärnu eest lavale kolme noorhärra – Villem Sarapuu, Karl Kevade ja Hendrik Tambergi inspiratsiooni- ja energiasümbioos The Boondocks. Müürilehe küsimused võttis ette bändi trummar Karl Kevad.

Keda Noortebändil oma suurimaks konkurendiks peate?

Kuna kõiki konkurente pole veel korralikult live’is kuulnud, siis on raske öelda. Möödunud laupäeval käisime Uue Maailma raadios, kus olid ka Ouu ja Ziggy Wild. Ouu esitas akustilist kava, mis oli väga äge. Ziggy Wildi oleme möödunud suvel ka Pärnus kuulda saanud ning seegi oli vägev. Her Memorial Discourse on ka oma žanris hea bänd.

Mida peate oma suurimaks trumbiks teiste ees?

Bändidena on kõik oma žanris väga head, nii et teiste ees otsest trumpi pole.

Rääkige oma parimatest ja halvimatest kogemustest live’ide-vallas.

Üks parema feeling‘uga kontserte oli Noortebändi poolfinaal. Vaatamata sellele, et olime esimene bänd, oli rahvast murdu ja kaasa elati kõvasti. Tunne oli väga super! Halbu live‘e on muidugi olnud, aga igast live’ist oleme siiani midagi head ka saanud, nii et halba kogemust otseselt olnud pole. Isegi Keila noortekeskuse ees põhikoolilastele mängida oli tore.

Pärnust on Eesti muusikarindele päris palju edukaid bände tilkunud. Kuidas teie üksteist leidsite ja bändi otsustasite tegema hakata?

Mina ja Villem olime juba kunagi enne bändi teinud. Vist AC/DC kavereid. 2012. aasta algul tekkis ühel teisel sõbral mõte, et võiks koos muusikat teha. Tema tõi Hendriku ja mina tõin Villemi. Kuidagi kasvasime niiviisi kokku, et lõpuks haaras Hendrik basskitarri ja hakkasime kolmekesi muusikat tegema.

Võite uhkustada sellega, et olete saanud soojendada USA bändi Sic Alps. Kuidas te sellise pakkumise otsa sattusite?

Kirjutasime kunagi ammu Von Krahli kirja, et kas on üritust, kus saaksime üles astuda. Mitu kuud hiljem pakutigi meile varianti, et saaksime Sic Alpsi soojendada. Tunnistan, et polnud neid varem kuulnud, aga kontsert oli super ja kuulama me neid jäime ka.

Mis teile bändi tegemise juures kõige rohkem peavalu valmistab?

Eks igakord on erinevad mured. Vahel läheb pikk aeg mööda, enne kui jälle inspiratsioon ja tunne tuleb, et uut lugu kirjutada. Samas otseselt pole bänd kunagi peavalu valmistanud. Pigem on probleem selles, et tegeleme bändiga niivõrd palju, et mõnikord kannatavad teised tegemised. Praegu on aga kõik korras ja loodame, et nii ka jääb.

Mis saab siis, kui Noortebändi võitu ei tule? Mis on teie edasised plaanid?

Finaalis kaotajat pole. Näiteks eelmise aasta finalist Frankie Animal, kes küll võitu ei saavutanud, on kõrgele ja kaugele jõudnud. Rääkimata headest sõpradest Facelift Deerist, kes juba poolfinaalis loobuma pidid, ent ikka albumi tehtud said ja kellel väga hästi läheb. Sel aastal ei saanud mõned väga head bändid poolfinaaligi. Alles nägin ühe ansambli, vist oli Eysin, plaati Tallinna Laseringi kaupluses. Edasised plaanid on meil kõrgele ja kaugele jõuda. Esineda suurtes kohtades ja suurtel festivalidel. Üks on meil juba kirjas – Green Christmas 28. detsembril! Suur siht on muidugi ka plaati salvestada.

Koosseis:
Villem Sarapuu – vokaal, kitarr
Hendrik Tamberg – bass, taustvokaal
Karl Kevad – trummid

Noortebänd 2013 tiitli omanik selgub 29. novembril Club Hollywoodis.