Millega (ja kuidas) tegelevad oma igapäevatöös sellised asendamatud filmimaailma asukad nagu režissööri assistent, võttekohtade koordinaator, näitlejate valija, kostüümikunstnik, järjepidaja, eriefektikunstnik ja toitlustajad?

Filmimaailm on huvitav mitmesugustel põhjustel, aga ka näiteks seepärast, kui paljude inimeste koostööd on ühe filmi valmimiseks vaja. Kui paljude täpselt, sõltub muidugi projektist (nagu selgus alljärgnevate inimestega vesteldes, sõltub üldse peaaegu kõik projektist!) – väiksemate (dok)filmide puhul võib neid olla paarkümmend, suuremates mängufilmides võib aga kaasa lüüa sadu inimesi. Samas torkab näiteks meediakajastustes läbivalt silma, et sõna antakse teoste valmimisel eelkõige režissööridele, näitlejatele, vahel ka produtsentidele, stsenaristidele ja/või operaatoritele. Ometi näeme ju kinos pärast linastust jooksvates tiitrites müriaadi rolle ja nimesid.

Tahtmata üldsegi väita, et isikud, kellega tavapäraselt filmidest rohkem juttu tehakse, pole seda ära teeninud (kaugel sellest!), otsustasime heita seekord valgust ka väikesele hulgale ametitele ja inimestele filmitegemise eri etappidest, keda skeene insaiderid tingimata vääriliselt hindavad, kuid kelle töö laiemale avalikkusele alati liiga hästi silma ei paista.

Seegi valik on mõistagi kindlasti liiga ahtake, võtteplatsile või selle lähistele on ju tegelikult asja ka tegevprodutsendil, monteerijatel, poomioperaatoreil, kärumeestel, ehitusmeistritel ja ehitajatel, dekoratsioonide valmistajatel, grimmikunstnikel ja grimeerijatel, valgusmäärajail, värvimäärajail, kaskadööridel, pürotehnikutel, helirežissööril ja helioperaatoril, muidugi ka butafooridel, õmblejatel, puuseppadel, fotograafidel, dubleerijail, autojuhtidel jne jne jne, seda nimekirja võiks veel (pikalt) jätkata. Teeme aga otsa lahti sääraselt.

Matilde Matvere, režissööri (1., 2. ja 3.) assistent

Matilde Matvere jõudis filmitegemise juurde justkui juhuslikult, aga siiski kaunis sujuvalt ja sirgjooneliselt. Nimelt õppis ta pärast keskkooli Tallinna Ülikoolis hoopis inglise filoloogiat ja sattus seal juba varakult Tudeng TV punti. Esialgu oli vaja saadete jaoks tõlkijat ja subtitreerijat, aga juba õige pea oli asja võttelegi: „Ühel hetkel oli tarvis, et keegi hoiaks kaamerat, siis juba kedagi, kes aitaks natuke monteerida, nii et kahe aasta jooksul õppisin vähehaaval teletöö kohta päris palju.” Pärast kooli töötas Matilde paar aastat produktsioonifirmas Widescreen Productions ning alates 2017. aastast tegutseb ta vabakutselise režissööri assistendina.

Esimene mängufilm, millega Matilde n-ö käe valgeks sai, oli „Seltsimees laps”, kus ta toimetas produktsiooniosakonnas. „Kui produktsioonis orgunnitakse iga päev kõiki selliseid asju, mis jäävad kaamera taha – majutus, transport, toitlustus, tehnika jne –, siis režissööri assistent tegeleb kõigega, mis peab jõudma kaamera ette,” selgitab Matilde. Tasub vist küll rõhutada, et AD (assistant director) amet ei tähenda siinkohal kellegi isiklikku abilist, vaid asi on mõneti keerulisem. Liiati on režissööri assistente erinevaid, välja saab tuua 1., 2. ja 3. AD.

Matildele on südamelähedasim 3. AD amet – mida ta on ka kõige rohkem pidanud –, kelle ehk põhiline tööülesanne on lavastada taustanäitlejaid. „Kolleegid võttemeeskonnast on vahel öelnud, et nemad ei teeks seda tööd mitte kunagi, aga minu jaoks on taustanäitlejate lavastamine, nendega suhtlemine, nendega koos mingi taustastseeni loomine nii meeldiv ja põnev töö!” Mõnes stseenis on 50 ekstrat, mõnes teises 300 ning 3. AD ülesanne on neid paigutada, neile ülesandeid jagada jne, nõnda on tegemist muu hulgas vägagi loomingulise ametiga. Lisaks on 3. AD ka 1. AD käepikendus: „Oleme nagu väiksed jaoülemad, kes liiguvad suurel võtteplatsil ringi, et käsklusi delegeerida.”

1. AD vastutusrikast ametit pidas Matilde esimest korda sel suvel – 2024. aastaks valmiva mängufilmi „Frank” juures. Režissööri, operaatorit ja režissööri 1. assistenti nimetatakse filmimaailmas teinekord kuldseks kolmikuks: „Nemad kolmekesi teavad kõige paremini, mis toimub.” Muude ülesannete hulgas hoiab just 1. AD võtteplatsil kogu meeskonda – grimmi, valgust, kaamerat, heliosakonda jne – pidevalt toimuvaga kursis.

Päevaplaani koostamine on režissööri 2. AD ülesanne. Selleks tuleb konsulteerida eri osakondadega, et tuvastada, kuidas näiteks kavandada päeva esimene stseen nii, et keegi ei peaks kell 5 hommikul kohal olema, kui kaamera läheb käima kell 9. „Kuigi eks seda on ka juhtunud,” täpsustab Matilde kohe. „Mängufilmis „Kalev” oli meil umbes 15 meesnäitlejat ja naiivselt võiks ju mõelda küll, et meeste kostümeerimine ja grimm ei võta eriti kaua aega, aga! „Kalevis” oli vaja igale näitlejale kas vuntsid või bakenbardid kleepida, juuksepikendusi panna, tätoveeringuid katta… Seal pidid näitlejad tõesti tulema kohale 2–3 tundi enne, kui neid filmima hakati.” Päevaplaan peab toimima minutilise täpsusega, arvestada tuleb müriaadi asjaoludega kuni valguse langemiseni välja. Liiati on väärt näitlejad tihti hõivatud teatriproovide ja -etendustega ning nõnda pole ennekuulmatu olukord, kus mõne stseeni filmimiseks ei leidugi muud aega kui öösel, millest sõltub ju ka kogu võttemeeskonna graafik.

Just selline filmimaailma radikaalne vaheldusrikkus Matildele meeldibki.

**

Heli Jürisson, casting

„Tenet”, „Tagurpidi torn”, „Erna on sõjas”, „Frank” (valmib 2024) – need on vaid mõned filmid, mille casting’u ehk rollivaliku taga seisab Heli Jürisson. Kui ta 2009. aastal Balti Filmi- ja Meediakooli audiovisuaalset meediat ja teletootmist ning hiljem filmiproduktsiooni õppima asus, polnud tal endalgi arusaama, et näitlejate valimine võiks olla eraldi amet. Koolis produtsendina tegutsedes tuli aga aidata pidevalt režissööridel filmi näitlejaid leida. Ühel hetkel võttis Heliga ühendust kirjanik Margus Karu, kes töötas päriselt casting’u valdkonnas, ning kutsus ta endale suurde filmiprojekti assistendiks. Pärast filmivõtet mainis Karu Jürissonile tema head klappi võõrastega ja küsis: „Kas sa pole mõelnud seda päriselt teha?”

Heli nendib, et kui paljude arvates kujutab see töö endast lihtsalt inimestele helistamist ja rollide pakkumist, siis tegelikult on casting’u juhi ülesanded palju laiemad: mõtestad kogu stsenaariumi lahti ja teed rollide breakdown’id ehk mõtled, mis tüpaaži otsitakse ja mis oskusi iga roll nõuab; eelarvestad projekti; koostad tööprotsessi ajakava, teed näitlejateste ja -proove; vahendad näitlejate ja osakondade vahelist kommunikatsiooni, kokkuleppeid, korraldad logistikat ja isegi palgamaksmist. Heli sõnul on ta oluline filter otsustamisel, kes saab üldse šansi end režissöörile esitleda. „Sealt edasi on pall suuresti näitleja käes, kuid eks „selle õige” üle arutletakse koos kuni otsuseni välja. Üksinda mõelda on raske, koos on kergem.” Suurim võit on tema arvates see, kui saad tuua režissööri ette näitleja, kellest oled ise vaimustuses, aga kellest režissööril pole õrna aimugi või kelle näitemängu ta eriti ei usu. „Ja siis režissöör armub ka tollesse näitlejasse ära.”

Uurin Helilt, kui tihti tuleb ette seda, et näitleja leitakse näiteks kõrtsileti tagant või bensiinijaamas tankimast? Heli selgitab, et tänapäeval on nn streetcasting ehk inimeste leidmine tänavalt liikunud suuresti internetti. „Kirjutan-helistan inimestele nende sotsiaalmeedia põhjal, kuid aeg-ajalt nabin võõraid reaalselt ka tänaval kinni või käin üritustel, kust võib leida teatud tüpaažile vastavaid inimesi.” Nii on ta otsinud talente nii laste mänguväljakult, Salme kultuurikeskuse pensionäride päevadelt kui ka jõusaalist. Talle meenub üks Türi vanahärra, keda Heli märkas kohvikus istudes ning kes sobis tema arvates ideaalselt ühte Soome reklaami. „Palusime ta sõpradelt luba härra pooleks tunniks röövida, tegime temast mõned videod ja fotod ning lõpuks ta saigi selle rolli, mille üle väljavalitu oli ka ise väga õnnelik.” Kuidas inimesed tavaliselt reageerivad, kui neile näitlemisjutuga lähenetakse? Heli vastab, et kuna ta on lühike, blond ja suure naeratusega tüdruk, pole kellelgi põhjust teda scam’is kahtlustada.

Nende aastate jooksul, kui ta on selle tööga tegelenud, on inimesed tema arvates palju avatumaks muutunud ning saadakse aru, et ka Eestis tehakse suuri asju. Ühe faktina toob ta aga välja, et kui varem öeldi ikka, et casting’ule saadakse tulla pärast kella viite ehk kui tööpäev on lõppenud, siis nüüd on üheksast viieni suhtumine kadumas ning oma ajaga ollakse palju paindlikumad.

Küsimusele, kes oleks see näitleja, kelle ta oleks tahtnud ise avastada, Heli vastata ei oska, aga ta mõtiskleb hoopis selle üle, kui erinev võiks olla mõni mängufilm, kui tema oleks sellele casting’u teinud. 

**

Kristo Jürmann, võttekohtade koordinaator

Loca ehk location manager ehk võttekohtade koordinaator peab olema filminduses mees nagu orkester. Ta on korraga koristaja ja tehnik, skaut ja suhtekorraldaja. Tema tuleb reeglina hommikul esimesena võttepaigale ja lahkub sealt viimasena. Tema peab vaatama, kuhu tuleb parkla, kuhu grimmibuss, kuhu toitlustus, kust jookseb vesi, kust elekter. Tema peab organiseerima selle, kuidas võidelda külma, palavuse, vihma, sääskede või põrisevate muruniidukitega. 19 aastat filme teinud loca Kristo Jürmanni väitel on just muruniitjad olnud aegade algusest peamiseks häiringuks filmivõtete ajal.

Kristo töö algab umbes pool aastat enne võtteperioodi algust stsenaariumi lugemisega. Stsenaarium ja eelarve – need on loca töö peamised raamid. Kui raha on vähe, tõmmatakse tavaliselt piir 40 kilomeetri kaugusele Tallinnast, mille sisse peavad mahtuma kõik võttepaigad. Seda piirkonda tunneb Kristo nagu oma viit sõrme, mingeid nurgataguseid seal enam otsida ei tule. Lõuna-Eestisse minek on samas eriline, kuid seda paremini peab loca eeltööd tegema, et võttetiimil ei tekiks poolikuid päevi ega liigseid sõidukilomeetreid. Mõnikord aga ei peagi võttepaikade skautimisega tegelema, sest režissööril või kunstnikul on juba visioon paigas. Kristo ise eelistab olla osa loomingulisest protsessist. Näiteks viimati „Varju” filmides leidis ta juhuslikult ühe võttepaiga lähedusest kilomeetripikkuse teejupi, kus filmiti kaheksa stseeni, sh filmi lõpukaader. Õnnetunne, mis selliste olukordadega kaasneb, olevat mega.

Kristo ütleb, et loca peab olema kogu aeg ülejäänud võttegrupist kaks sammu ees: „Võtte ajal olen mina tulevikus.” Planeerida tuleb nii järgmisi võttepäevi (näiteks hankida nende jaoks maaomanikelt lubasid) kui ka näha ette võimalikke jamasid. Jamade klattimine kuulub samuti võttekohtade koordinaatori kutseoskuste hulka. Võib-olla see on seal isegi esikohal. „Võttepaiga koordinaator on filter pärismaailma ja võttegrupi vahel,” kirjeldab Kristo. Kuna Eesti on väike ning võttepaiku tuleb ka taaskasutada, siis loca ülesanne on hoida sooje suhteid. „Sinust peab jääma mega positiivne mälestus,” on printsiip, millest Kristo oma töös juhindub. Loca lepib omanikega kokku, mis on ja mis ei ole mingis võttepaigas lubatud. Kõik muudatused võttepaigas tuleb meeskonnal enne loca’ga kooskõlastada.

Kristol tuleb iga päev käigu pealt otsuseid teha, kalkuleerides pidevalt, kuidas serveerida seda omanikele või mida võib mõne kokkuleppe eiramine tuua kaasa meeskonnale. Ta ise eelistab pigem klattida kui orgunnida. Siin on tavaliselt abiks kommikarp ja oskus valge mustaks rääkida. See skill arenes Kristol välja sarja „Kättemaksukontor” kunstnikuna, kus ta pidi aasta jooksul 3000 lokatsiooni leidma. Oma elu kõige tihedamal tööperioodil tegi Kristo korraga nii „Kättemaksukontorit” kui ka telesarja „Pank”. Seda ei soovi ta enam kunagi korrata. „Ma ei saanud ühel hetkel autosse istudes enam aru, kas sõidan koju või tööle.” Nüüd eelistab ta sarjadele filme, kus lokatsioonide hulk on väiksem. Sellest hoolimata on tempo kõva. Viimase üheksa kuu jooksul on Kristol olnud neli puhkepäeva. Tööpäevad ise kestavad keskmiselt 14 tundi, kuid ka 17–18 tundi pole midagi ennekuulmatut. Kui Kristo ei tee filme, teeb ta reklaame. „Kui teatakse, et olen vaba, siis ikka helistatakse,” naerab mees. Parasjagu plaanib ta siiski minna väljateenitud puhkusele Hispaaniasse.

**

Jaanus Vahtra, kostüümikunstnik

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra õppis 90ndatel EKAs moekunsti ja sattus juba teisel kursusel „puhtalt tänu juhusele” kõigepealt värvikirevasse teatrimaailma. Jaanuse kursus oli nimelt suhteliselt aktiivne ja koos korraldati kõikvõimalikke moeetendusi, kus tegi päris tihti meiki Lii Unt („Lii oli ka Revloni esindaja, nii et tal olid tol ajal sellised asjad, et wow-wow-wow, nendega sai ikka päris fashion-meiki teha!”) ja nõnda uuris Lii kord, kui Jaanus aitas tal pärast show’d kohvrit auto juurde viia, kas Jaanus ei tahaks ühes Mati Undi lavastuses kaasa lüüa: „Matil oli parajasti Draamateatris väike tükk „Oleanna” tulemas ja Lii arvas, et sellega oleks just paras kätt proovida.” Sealt läks pall veerema. Ei möödunud aastatki, kui Unt läks Tartusse juba pompöössemat „Tõde ja õigust” lavastama, kuhu ta taas Jaanuse kampa kutsus. Kokku tegi Jaanus koos Mati Undiga 15 lavastust.

Kui aga Jaanuse filmograafiat vaadata, torkab esmajoones silma režissöör Rainer Sarneti nime kordumine, kelle filmides torkab omakorda muu hulgas (või võib-olla isegi esmajoones?) silma kostüümide tähtsus. Esimene filmitöö oligi Sarneti lõputöö „Libarebased ja kooljad”, seni viimast, tänavu valminud „Nähtamatut võitlust” oli Jaanuse sõnul eriti lõbus teha. Kogemused eri režissööridega on üldse muudkui positiivsed, nõnda juhtub ka ettepanekutele äraütlemist harva. Põhjuseks võib olla seegi, et ta käekiri on skeene inimestele juba nii tuttav, et ei pakutagi filme, mis talle ei sobi. Jaanus poetab vaid, et päris sirgjoonelised ajaloolised filmid teda eriti ei kõneta. „Sellised puhtalt sõja- või ajastufilmid ei ole minu jaoks huvitavad. Mulle meeldiks teha seda ainult läbi mingi nihestuse, mitte ajades näpuga järge, kas krae kuju on täpselt ajastukohane.” Positiivse näitena viljakast nihestusest toob ta Kaur Koka „Põrgu Jaani”.

Teatri- ja filmimaailm (sest mõlemas on Jaanus endiselt tegev) on ka kostüümikunstniku jaoks tema sõnul vägagi erinevad. Teatritöö on lineaarne protsess, kus saab vahepeal igasugu asju muuta: „Filmis pead pea kõik ette valmis tegema ja protsessi vältel saab suhteliselt marginaalseid muutusi teha. See võib olla valus, kuna vahel asjad muutuvad filmitegemise käigus nii, et vaatad, et kurat, oleks võinud hoopis teistmoodi teha.” Samas möönab ta, et kino meeldib talle siiski viimasel ajal rohkem.

Aga nii muidugi ka ei ole, et kogu filmi kontseptsioon on enne võtteperioodi välja mõeldud, kostüümid leitud või tehtud ja kostüümikunstniku töö valmis! Sest lõpuks jäävad ka filmide ettevalmistusperioodid üsna lühikeseks: „Ega näitlejat ju keegi sulle enne kätte ei anna, kui kõik lepingud ja kokkulepped on sõlmitud.” Nii võib juhtuda, et lühikese ajaga enne võtteperioodi jõuab kostüümikunstnik panna kõige detailsemalt paika peategelased, samas episoodiliste tegelaste kostüümid tehakse jooksvalt. Teisalt jälle tõdeb Jaanus, et ta pole platsil kuigi hea: „Pigem jään kogu aeg kaadrisse ja segan teisi!” Kui tulevad uued karakterid, on Jaanus muidugi võtteplatsil taas kohal, kusjuures teinekord on eriti tore hoopis ekstraid riietada: „See on hea väljakutse, kui sul on 50 või 100 inimest ja pead nad riidesse saama.”

**

Katariina Rebane, järjepidaja

„Mis see järjepidevus veel on?” küsin kaaslaselt „Tumeda paradiisi” lõputiitreid veerides, teadmata, et paar nädalat hiljem saan seda küsida Katariina Rebaselt endalt, kes sama filmi järjepidevuse ehk continuity ehk script supervision’i eest vastutas. Katariina rõhutab, et kõige täpsem ametinimetus olekski siinkohal just script supervisor – see on inimene, kes jälgib stsenaariumit ning vaatab, et kõik, mis on konkreetse loo edasiandmiseks vajalik, saab ka korrektselt ja loogiliselt üles võetud, täpselt nii, nagu stsenarist on kirjutanud ja režissöör mõelnud, ning nii, et see kõik sobiks montaažis kokku. „Tihtipeale vaatame ju ise mingit filmi või sarja ja mõtleme, et see küll loogiline pole või et inimene ei käituks ju päriselt nii,” täpsustab Katariina. Samal ajal kuuluvad järjepidevuse alla ka need nüansid, mille võib lahterdada filmiapsakate alla, näiteks kui ajastudraama kaminasimsile unustatakse Starbucksi kohvitops. Need detailid on Katariina sõnul tema töö lihtsam osa ning ta nimetab seda nn platsi continuity’iks, mis tähendab, et stseenides, mis on järgnevuses, peavad inimestel olema seljas õiged riided, juuksed olema ühtemoodi jne. Ta täpsustab, et tegelikult on nii kunsti-, kostüümi- kui ka grimmiosakonnal eraldi inimene, kes neid asju jälgib, niisiis pole see ainult tema vastutusala. „Ma olen teistele justkui backup, kelle käest saab alati küsida, või meeldetuletaja, kui kellelgi on miski kahe silma vahele jäänud.” 

Järjepidaja töö hakkab peale juba enne võttesse minekut. Palju asju, nagu loogikavead või segased kohad stsenaariumis, rekvisiidid ja kostüümid, saab lahendada tihti juba enne filmimise algust või proovides. Apsakad juhtuvad pigem kiirustades, aga enamasti tulevad vead ikkagi enne kriitilist momenti välja. Kuna Katariina on teinud järjepidevust ka näiteks „Helenele”, „Estoniale” ja „Pangale”, mille tegevus toimub mitukümmend, ühel isegi sada aastat tagasi, uurin, kas nende raskusaste erineb kuidagi märgatavalt ka nüüdisajas toimuva tegevustikuga sarjade või filmide omast. „Muidugi peab jälgima, et kaadrisse ei satuks midagi, mida sel ajastul polnud ehk kõik alates pistikutest kuni kõnepruugini peab olema n-ö ajastutruu. Kui teed tänapäevast filmi ja kellegi mobiiltelefon unub kaadrisse, siis see ei pruugi olla eriline probleem,” selgitab Katariina. Mida aga teha, kui maailmasõjaaegses filmis vilksatabki laual mõni nutiseade? Katariinal selliseid apsakaid juhtunud pole, aga ta ütleb, et siis on arutelu koht, kas teha uuesti või pigistada silm kinni. „Kui see on ikkagi väga nähtav, näiteks inimene tuleb õuest tuppa ja tal on järsku teised riided seljas, siis kõik märkavad seda. Mingite continuity asjadega on aga niimoodi, et sina ise võib-olla tead, aga vaataja ei pruugi seda kohe märgata.” Mõned projektid on Katariina sõnul aga lihtsalt tehniliselt keerulisemad. Näiteks oli ta ametis praegu jooksva „Estonia” sarjaga, mida filmiti muu hulgas Belgias suures basseinis, kuhu oli ehitatud spetsiaalne võttepaik, ning võtted ise toimusid paar päeva. „Sul ei ole võimalik pärast sinna tagasi minna või midagi lappida, kui peaks valesti minema. Vastutus on alati, aga keerukamate asjadega on stressi rohkem.” Kas professionaalne kretinism hakkab ka teiste tehtud filmide vaatamist segama? „Mingid asjad torkavad silma, aga kui lugu on kaasahaarav, trumpab see need pisivead üle,” arvab Katariina.

**

Jan Viljus, visuaalsed efektid / järeltöötluse produtsent

Enamasti leiab Eesti Filmi Andmebaasist Jan Viljuse nime tagant sellised märksõnad nagu „visuaalsed efektid”, „eriefektid” (mis on küll n-ö ametlikult puhta erinevad asjad, aga selgub, et eesti kõnekeeles kasutavad praktikud mõlema puhul pigem „eriefekti”), sekka mõni „online montaaž”, „konsultant” jne ning viimasel ajal üha enam ka „järeltöötluse produtsent”. Ametinimetusena ongi ühe sõnaga keeruline öelda, mida Jan igapäevatööna teeb: „Üks aspekt on see, mille nimetus on inglise keeles „VFX artist”, eesti keeles oleme mõnikord öelnud „eriefektikunstnik”.” Aga loomulikult pole asjad tegelikult niigi lihtsad. Suuremate filmide puhul on rollid rohkemate inimeste vahel ära jagatud, aga Jan selgitab, et tema on ikkagi olnud tavaliselt pigem VFX supervisor’i rollis, mitte lihtsalt pärast võtete lõppu arvuti taga efekte paika sättinud: „See tähendab, et mõtlen juba platsil sisuliselt välja lahendused, kuidas võiks midagi teha. Ehk kui režissöör tuleb mõne sooviga, siis mõtlen, mida selle jaoks vaja oleks, kuidas see ellu viia, ja olen ka platsi peal olemas, jälgin koos operaatoriga, et valgus oleks õige ja kõik tuhat asja, et kaader oleks pärast ka sellisel kujul kasutatav, nagu ma seda plaanisin.” Kui suuremate filmide puhul ei ole VFX supervisor see, kes ka järeltöötluses kõik lõpuks teostab, siis väiksemate puhul võib neid rolle täita üks inimene. Või jagatakse hoopis kaadrid inimeste vahel ära. „See oleneb väga projektist,” võtab Jan asjad kokku.

VFX-kunstniku roll on eriti huvitav seepärast, et vähemasti eesti filmides ei tohiks see enamasti üldse vaatajale märgatav olla. „Suur osa eriefektidest on tegelikult vigade parandus. See kõlab võib-olla halvasti, aga ei pruugi olla üldse halb asi,” täpsustab Jan. Näiteks tehakse meil päris palju ajastufilme, mille puhul tuleb jälgida, ega kaadrisse pole ununenud mõnd autot, mis ei tohiks seal olla, või visuaalsete efektidega aidatakse lihtsalt maja väljastpoolt näiteks vanemaks teha.

Üks on aga selge – mingi eriti rutiinse tööga siin(gi) küll tegemist ei ole, pigem tuleb ikka olla valmis ootamatusteks. Jan kirjeldab väljakutset pakkunud olukorda, kus „O2” filmimise ajal üks näitleja vigastas end, mistõttu ta ei saanud ühel väga olulisel võttel osaleda: „Meil oli ehitatud Vabaduse väljakule tenniseväljak, kus ta pidi tennist mängima, aga kuna ta ei saanud võttel osaleda, pidime looma kogu asja eriefektidega.” Väljakutseid esineb töös muidugi veel, peamiselt on keeruline eelarvestamine enne seda, kui midagi on üles filmitud. Samas on asjal ka teine tahk, Jan toob näite Hollywoodist: „Väga suurte eelarvete juures ei mõelda platsi peal eriti sellele, kuidas mingit asja oleks pärast lihtsam teha, vaid asi tehakse kiiresti ära, kuna näiteks näitleja ja lokatsioon on vaja vabaks lasta.” Nõnda juhtub, et efektide seisukohast tehakse asju üsna kehvasti, mis läheb jällegi järeltöötluses väga palju maksma. „Aga väiksemate eelarvetega on nii, et kui kaasata minusugune tüüp õigel ajal ehk juba stsenaariumifaasis, on võimalik tegelikult päris palju raha kokku hoida. Siis saabki vaadata, et võib-olla raiskad platsil 15 minutit rohkem aega, aga sellega hoiad pärast näiteks 5000 eurot kokku.” Nii et pole halba ilma heata ja just kitsikus võib teha leidlikuks!

**

Erko ja Liisi Lill, toitlustajad

Võib küll mõelda, et toitlustamine on miski, mis jääb filmi enda sfäärist parasjagu kaugele, aga samas – kes siis tühja kõhuga filmi teeb!? Abielupaar Liisi ja Erko Lill (Tatar&Chilli OÜ) sattus filmimaailma nagu mitmed teisedki selle loo kangelased – justkui juhuslikult. Algas asi nii, et produtsent Katrin Kissa kutsus Erko 2012. aastal Veiko Õunpuu „Free Range’i” juurde toitlustajaks ja nõnda ta – esialgu koos kompanjoni Marko Martinsoniga – pihta hakkaski, päris nõude ja valgete laudlinadega, mis oli sel ajal filmiskeenel üsnagi ennekuulmatu. Pigem toodi toit toona kohale karpides, pandi see kuhugi puu alla maha ja selleks ajaks, kui oli paus („Sest sa kunagi ei tea tegelikult, millal lõuna toimub,” rõhutab Erko), oli toit näiteks jahtunud. Esmalt mõeldigi, et filmi-catering on lõbus asi, mida ühel suvel teha, aga peagi hakkasid produtsendid muudkui helistama ja nii kujuneski filmide-reklaamide toitlustamisest kiiresti Erko põhiline tööots.

Liisi liitus järgmisel aastal, servapidi filmi „Maastik mitme kuuga” võtete ajal, lõplikult aga „Nullpunktiks”. Kuna Erko magustoite ei tee, valmivad kõik legendaarsed brownie’d, pavlovad ja muud küpsetised (sest iga lõuna juurde käib magustoit) Liisi käe all, kuigi lõppkokkuvõttes teeb ta muidugi kõike, mida vaja on: „Minu võib-olla kõige suurem tiitel on ikkagi nõudepesija!”

Platsile jõudes on toitlustajatel juba pikem jupp tööpäeva selja taga, on käidud turul, asju veetud, hakitud, mida kõike. Liisi lisab, et tähtis on silmas pidada, et filmimaailmas muutub info kogu aeg, sest tegureid ja muutujaid ongi väga palju: „Kui teiste jaoks on tööpäev lõpuks näiteks 12-tunnine, siis meie jaoks tähendab see minimaalselt 16 tundi.” Miks just toitlustajatel kõige pikem tööpäev on? Kui võttemeeskond platsile tuleb, tahavad nad kõigepealt ju süüa! Aga Erko rõhutab, et süüa tahavad tööpäeva lõpus ka viimased valgustajad.

Erkot segab tema töö juures ainult see, kui lokatsioonitüüp ei ilmu õigel ajal kohale, et ta saaks üldse midagi üles seadma asuda! Liisile põhjustavad stressi kõik need eritoitujad, kes tegelikult polegi eritoitujad: „Häirib, kui sa näed mingi inimese pärast spetsiaalselt vaeva, aga siis selgub, et ta sööb kõike. Lemmikud on näiteks need veganid, kes söövad lammast.” Aga vahel selgub muidugi alles platsil, et kellelgi on näiteks mõni allergia, nõnda püüab Erko ikka varuda alati ka sellist kraami, millest saaks kiiruga midagi valmistada: „Ma ei ütle ju, et minule ei teatatud, et on gluteenikuid, nüüd süüa ei saa!” Ikka kõigi peale tuleb mõelda. Liisi täpsustabki naerdes: „Erkol on igaks juhuks alati paar lõhet või väike veise sisefilee kaasas, et äkki kellelegi näiteks kiire tartar teha!” Sellist arvestamist tuleb muidugi kogu aeg ette, näiteks räägib Liisi, et midagi kummalist juhtub öövõtetel: „Siis ei saa üldse ette prognoosida, kui palju ja mida inimesed söövad. Öösiti keha ei saa aru, mis toimub, kellele on vaja suhkrut, kellele rasvast, kes joob ära 47 kohvi…”

Nagu näha, ei maksa sellestki ametist mingit erilist rutiini otsida. Lõpuks teevad toitlustajatele kõige rohkem rõõmu aga õnnelikud inimesed, kellele meeldib toit. Kui toitu jätkus ja see maitses, pole miski muu enam oluline.