Sellest, kuidas maailma suurimal alternatiivsete etenduskunstide festivalil ellu jääda ehk prügist, industry professional’idest, andekatest, lahedatest ja normaalsetest kunstnikest ning enese häbitust promomisest – kuni paljaks koorimiseni välja! When in Edinburgh…

Veetsin augusti teise poole Edinburgh Fringe’il, mis on pika ajalooga (millest on natuke juttu ka allpool) maailma suurim alternatiivsete etenduskunstide festival. Kuid mitte ainult. Fringe’i festivalilt võib leida absoluutselt kõiki kunstižanre alates tsirkusest, burleskist, kabareest ja komöödiast kuni muusika, tantsu, teatri ja nende žanrite kõikvõimalike segudeni. Eestlastest on siin varem esinenud (ja esinevad endiselt) Comedy Estonia stand-up-koomikud, koreograaf Eve Mutso, nukunäitleja Teele Uustani ja teisedki, nüüd aga oleme kohale sõitnud mina ja Kaisa Ling Thingi pianist Rene Paul. Müürilehe toimetus palus mul pidada sel puhul väikest päevikut meie esimese siin veedetud nädala kohta.

Päev enne (13.08.)

Erutus ja ärevus hakkavad jõudma haripunkti. Lennuk väljub täna kell 16, mul ei ole veel kohvrid pakitud. Tõstan asjade hunnikuid maaniliselt ringi, olgugi et need esemed ei puutu eesolevasse reisi mitte kuidagi. Hakkan sõitma Edinburghi, et esitada järgmised kaks nädalat koos oma pianistiga ühe geibaari (The Street, Picardy Place 2b) keldris igal õhtul kell 21 meie esimest ingliskeelset kava „The Feminist’s Handbook for Eastern Europe”.

Kuigi mul on võimalik kaasa võtta suur kohver, muretsen profuusselt ülekilode pärast. Kaalutlusi ja strateegiaid on mitmeid.

1. Võtta kaasa palju sooje rõivaid ja vihmajope. Šotimaa on ju kuulus oma erakordselt kehvade ilmade poolest. Vaatan yr.no äppi. Järgmiseks nädalaks lubatakse keskmiselt 28 kraadi ja päikest.
2. Võtta kaasa šikid (= musta värvi) rõivad, et kanda neid kohtumistel industry professional’idega. Õnneks on mul neid üpris vähe. 
3. Võtta kaasa kaheksa kilo eestikeelseid vinüüle ja CDsid.
4. Pressida viimasel minutil kohvrisse suvekleidid ja trikoo, juhuks kui see kuumalainejutt tõeks osutub.

Jõuan hilisööl Edinburghi eestlase Dianne’i ja tema mehe Peteri juurde, kus veedan esimesed kaks ööd. Ootan ebaproportsionaalselt tungivalt kohtumist nende koeraga, kelle nimi on Kalev. 

Esimene päev (14.08.)

Kalev on viieaastane samojeed, kes armastab laulmist ja tantsimist nii palju, et püüab lauludemonstratsiooni ajal mind ka veidikene karata. 

Suurepärane hommikusöök võõrustajatega, kes teevad mulle esimese sissevaate šoti naisõigusluse küsimustesse, mille puhul intersektsionaalne lähenemine varanduslikele, soolistele ja rassilistele kitsaskohtadele näib olevat asendamatu. Huvitav, kas Eesti liigub sarnases suunas ja õpib kõiki võimalikke tööriistu hästi kasutama?

Üks olulisim oma šõude promomise viis Edinburghis on flaierdamine ehk tänavatel reklaamlehtede jagamine inimestele, kes võiksid potentsiaalselt olla huvitatud publikuks tulemisest. Selline enese müümine on igale eestlasele keeruline. Oma isiku pealesurumine tundub nii mage, odav, ebastiilne… aga linnas, kus toimub igas tunnis sadu šõusid, tuleb selline peps uhkus alla neelata ja kaasa mängida, nii nagu Fringe’il on tehtud juba 75 aastat. Fringe sai alguse 1947. aastal siinsamas Edinburghis, kui esimesed kohalikud teatritrupid otsustasid, et neile aitab muusikafestivali Edinburgh International (mis toimub senini augustis samal ajal koos filmi-, teatri- ja muudegi festivalidega) snobismist ning panid linnas püsti hoopis omaenese isetekkelise festivali, mille eesmärk oli loomemajanduse kartellistumise õõnestamine ja üksikartisti võimestamine. Kui see on 75 aastat toiminud, siis küllap tasub uskuda.

Püüan end nii hästi-halvasti, kui oskan, ära mukkida, kleebin ripsmed külge, panen oktoobri pähe, narmastega[1] valge nahktagi selga ja lähengi tänavaile ennast müüma. See on lause, mida ma ei oleks veel paar aastat tagasi oodanud end kirjutavat, aga ehk leian sellest nüüd feministlikku pauerit.

Olen vaimustuses. Kogu linn on täis inimesi, inimesi, inimesi. Iga tänavamuusik ja -kunstnik on tasemel, kõik on rõõmsad, müra Royal Mile’il on kõrvulukustav. Inimesed on abivalmid ja uudishimulikud, nad on meeldivalt üllatunud, kui kutsun neid kuulama-vaatama eestimaist feministlikku bluusi.

Esimene šõu möödub suuremate katastroofideta, kuigi oleme närvis ja puterdame, kuid saalis on ka inimesi tükki kümme, mis meie kriteeriumide järgi tähendab, et esinemine on edukas!

Teine päev (15.08.)

Vaatamata vaimustusele ja eufooriale – või hoopis nende tõttu – hakkab mul hääl ära minema, mis on tuleviku perspektiivist eriliselt ebasoovitav olukord. Proovin sooja tee ja puhkusega, kuna lisaks hakkab mul juba tekkima väike kurnatus. Vorm on kehv ja võhma vähe. Fringe’imine on kestvussport, mida ma teoorias ju mõistan hästi, aga praktika ilmselgelt lonkab. Peab oskama oma jõuvarusid jagada, puhata ja teha säästlikke valikuid.

Kuumalaine on lõppenud ja normaalsus taastunud – terve päeva tibutab šotilikult vihma, mis muudab flaierdamise ebamugavaks. On muidki ebamugavusi, nii füüsilisi kui ka vaimseid. Näiteks on kogu linn täis paberiprahti, tänavad on kaetud lendlehtedega. On väga halb tunne, sest kõik see paber on puhas raiskamine. Puud on maha võetud, masinaid käiatud, kuid kogu too läikiv kriitpaber läheb lõpuks tavaprügisse määnduma. Ka mina oma flaieritega olen osa sellest probleemist, annan endale aru, ja see on halb tunne. Järgmistel aastatel tahaks väga uuesti Fringe’il osaleda, kuid flaierdamisse suhtun edaspidi pigem kriitiliselt, aga samas ei tea ma, kas seda on päriselt võimalik vältida.

19. augustil algab Edinburghis jäätmekäitlustöötajate ametiühingute 12 päeva pikkune streik, sest valitsuse 3,5%-suurune palgatõusuettepanek ei rahulda palgavaesuses elavaid prügikäitlejaid.

Šõu läheb hästi, kuid publiku kutsumiseks tuleb leida ka teistsuguseid promovõimalusi, astuda üles mõnel showcase-üritusel, panustada sotsiaalmeediale, teha juttu industry professional’idega (keda ikka veel kahjuks kohanud ei ole). Pianist Rene kutsub mind vaatama üht traditsioonilist Fringe’i üritust – kesköist koomikute showcase’i Spank!, kus artistid saavad kaheksa minuti jooksul tutvustada oma tööd, teha nalja ja promoda oma šõud. Lisaboonusena antakse ühele publikust võimalus minuti jooksul endagi asja promoda. Ainult et sellel on ka lisatingimus – seda saab teha vaid täiesti alasti.

Kurnatusest peaaegu deliiriumis Kaisa Ling, kes on ikka veel täiskostüümis, tõstab käe, leiab end ronimast lavale koos ühe kõhetu inglise noormehega, kes osutub keskkonnateadlikkusest kirjutavaks poeediks, end muusika saatel paljaks koorimast ja bluusi laulmast ning šõud promomast. Nojah. When in Rome…

Kolmas päev (16.08.)

Täna panen rõhku teiste ürituste külastamisele. Edinburghis on ainulaadne võimalus näha suurt hulka meelelahutusprofessionaale koos ühes linnas ja ühel ajal, esitamas odava piletihinna eest värsket, kvaliteetset, vägevat materjali. Seetõttu olen nõus investeerima kogu oma vaevaga kogutud vabakutselise taskuraha šõudel käimisse (õnneks makstakse meile igal esinemisel veidi vabatahtlikke annetusi, mille saame häda korral taas piletiteks vahetada).

Käime vaatamas soome koomikut Ismot, kes paneb mind ühe trükimusta mittekannatava naljaga pisarateni naerda röökima.

Vahepeal teeme oma šõu, kus kuus noort naist ei tea, mis oli Nõukogude Liit…

Seejärel elame kaasa Comedy Estoniale, kes teevad head nalja ja hoiavad (Eesti) lippu kõrgel, külalisesinejaks seesama Ismo! 

Õhtu lõpetan „RuPaul’s Drag Race’i” staari Jinkx Monsooni telgišõul, kus ta esitab koos klaverimängijaga südamlikku ja kvaliteetset huumorimuusikat soo- ja seksuaalsuse stereotüüpide teemadel ning lõpetab kava David Bowie’ looga ning lootusega, et kui me selle planeedi persse keerame, võime ehk Marsile põgeneda. Sealt lahkudes jagan inimestele oma flaiereid (exit flyering’i nimeline strateegia, mida soovitas mulle hea sõber ja kaasesineja The Streetis, Eestiski käinud door-to-door poet Rowan McCabe), mõned küsivad üllatunult: „Kas sina olid see, kes eile Spankil…”

Jah. See olin mina.

Neljas päev (17.08.)

Päevad hakkavad ühte sulama. Vihm. Päike. Flaierdamine, mis muutub vaatamata teatava vilumuse tekkimisele psühholoogiliselt üha raskemaks. Avastan end iga kord pärast seda, kui olen kellelegi lendlehe pihku surunud, omaette pobisemast: „Well, shit. That was not ideal. Raske. Väga raske.” Tuhandete inimeste näod, mis tänaval mööduvad, ei taha meelde jääda. Eks mul on niigi kehv mälu nägude peale, Eestiski juhtub pidevalt, et tutvun mõne inimesega korduvalt, kuid siin tekib piinlikke olukordi mitu korda päevas. Edinburgh on vaatamata miljonile inimesele, kes siin parasjagu ringi saalivad, üpriski väike linn, mistõttu mõistan neid, kes suisa solvuvad ja pahandama kukuvad, kui neile teist (või kolmandat) korda oma vana jutuga lähenen: „Feminist vaudeville blues from Estonia, live piano, free entrance, donations accepted, come see…”

Teeme vapralt igal õhtul enda šõud, mida vaatab ikka ja jälle keskmiselt kümme inimest. Stabiilsus on võit, korrutan. Ööbuss koju, kogu aeg täisgrimmis ja -kostüümis. Miks ma nii palju riideid kaasa võtsin? Oleks piisanud kostüümist ja pidžaamast. 

Viies päev (18.08.)

Nagu eile.

Kuues päev (19.08.)

Kõik jätkub sama hooga. Käin vaatamas muusikuid, koomikuid, drag’i, burleski, tsirkust, kõikjale ei mahu sissegi, sest mõned artistid on väga populaarsed.

Edinburghi ühistranspordisüsteem on peaaegu et halvatud. Internet ütleb, et buss peaks tulema, kuid ei tule, jääb hoopis 20 minutit hiljaks. Kogu linn on hiigelfestivali ajaks loomulikult üles kaevatud, taksod on kallid ja tellides jõuavad kohale vaid mõnikord. Tihti osutub kiireimaks liikumisviisiks ikkagi vana hea kand ja varvas.

Kohtan välikohvikus lauatäit TERFe[2], kes paluvad mul defineerida, mida tähendab „naine”. Minu selgituse peale, et sugu on konstruktsioon ja inimühiskonnas võivad kõik opereerida konstruktsioonidega nii, nagu soovivad, annavad nad mõista, et ma võin oma feminismusega minna tagasi sinna, kust tulin (Ida-Euroopasse näiteks, daamid?).

Tänase šõu publik koosneb purjus ja lärmavatest naistest, kes on nii häirivad, et meil läheb etteaste joonelt mitu korda sassi ja Rene suisa ärritub. Raske õppustel…?

Õhtu lõpetame produktsioonikompanii Gilded Balloon suurejoonelisel kesköisel komöödia-showcase’il, kus koomikud ei ole eriti naljakad ja üks neist, härrasmees, kes on endast ilmselgelt väga heal arvamusel, läheb paari elevil noormehega publikust nii karmilt riidu, et lõpuks karjub terve saal „OFF!” ja kohale saabuvad turvamehed. 

Jalutame nelikümmend minutit koju, sest bussi ei tule.

Seitsmes päev (20.08.)

Eesti taasiseseisvumispäeva auks (ja selle tõttu, et The Street on õnneks laupäeviti kinni) veedan suure osa päevast voodis, kasutan võimalust ja pesen pesu ning iseennastki – isegi selleks kipub siin tihti aega nappima.

Hääl on pärast esimest ehmatust hästi taastunud, jalad ja käed peavad vastu, inimesed kuulavad tänavatel mu liftikõne ära ja küsivad täpsustavaid küsimusi ning meie enda esinemine on juba kuus korda järjest inimestele meeldinud. Paneme edasi, ei sammugi tagasi.

Müstiliste üleni musta riietatud industry professional’ide asemel olen kohtunud suure hulga andekate ja lahedate, normaalsete kunstnikega, kellest paljud on naised ja seksuaal- või soovähemustesse kuuluvad inimesed ja kes innustavad mind edasi töötama. Loon uute tutvuste võrgustikku, mis on lihtsalt ekstrakvaliteetne. Fringe’i vaim on mulle peale tulnud ja selgeks teinud, et eks meie kõik olemegi need professionaalid, kes hoiavad oma hullumeelse tegevusega rahvakunsti ja -meelelahutust elus ning õõnestavad kivistunud süsteeme nagu väikesed, kuid lärmakad ja värvilised toonesepad.

Jätkame seiklust veel teisegi nädala, mille jooksul võib ju juhtuda seegi, et saame erakordselt kuulsaks! Kuigi tõenäolisem on stsenaarium, et jätkame tublisti ja saame hindamatu kogemuse. Loodetavasti käivad need keskmiselt kümme head inimest meie esinemisi jätkuvalt vaatamas ning eestimaine palaganibluus saab siit kõvasti hoogu juurde.

[1] Fringe (ingl) – narmad. Peen keelenali, mida saan vajaduse korral teha!
[2] Trans-exclusionary radical feminist ehk transvaenulik radikaalfeminist.

Kaisa Ling on eriti põnev uus fringe-artist, kes tuiskas rahvusvahelisele festivaliskeenele 2022. aasta augustis, kui tema vodevillibluusi bändi Kaisa Ling Thing kava „The Feminist’s Handbook for Eastern Europe” käis Edinburgh Fringe’il vaatamas oma 130 inimest!