Üritame lahti muukida esoteerikaahelad ning uurime, mis rolli mängivad kohaliku eksperimentaal-hoppari loomingus ungari heliloojad, Jumalaema kirik ning Ukraina reivirenessanss.

rin la kohalikule skeenele ilmumine eelmise aasta algul tekitas halli hägusse peidetud videoga loole „no separation (#kurtág)” ainult küsimusi, kes see tüüp on ja kust ta tuli? Sama aasta mais andis too kummituslikult kõlav ning spoken word’i sisaldavatel ambient’i-radadel kulgev artist välja oma esimese EP „bliss” ning sealt alates on saladuskate noormehe ümber vaikselt mõranenud. Tuli välja, et rin la taga peitub vene juurtega ning Viljandi Kultuuriakadeemias džässiõpingud lõpetanud muusik Artjom Astrov. See aga ei tähendanud, et tema töö ümber ehitatud müstikaimpeerium vähem tõsiseltvõetavaks ja vähem huvitavaks oleks muutunud. Talvel ilmus „normality brings out the hardcore in me” ning plaati esitleti Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse hubasuses, kus artist ise lavale tõmmatud lina tagant esines ning kuulajatele ainult oma helid ja varju saatis. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil Artjom annab oma esimeses täispikas käesolevat projekti puudutavas intervjuus aru, kes ikkagi on rin la.

Kui me sul eelmisel talvel meie rubriigis „Uus eesti biit” sõna palusime võtta, ütlesid sa algul sellest pakkumisest ära. Pärast lugesid aga Ekspressis ilmunud Ott Kagovere portreelugu endast ning arvasid, et peaksid ikkagi paar sõna sekka ütlema, enne kui asi liiga esoteeriliseks läheb. Millist muljet sa siis rin la’ga seni jätta oled üritanud, sest kontseptsioon tundub sul ju tegelikult üsna salapärane olevat?

Kui ma rin la’ga alustasin, siis arvasin, et mingit lisainformatsiooni pole vaja, sest muusikast või videost minu meelest esialgu piisas. Ma ei tundnud, et peaksin midagi lisama. Alguses ei teadnud ma ise ka, mis sellest välja tuleb. Hiljem näis aga, et olin natuke naiivne – selles, et muusika räägib iseenda eest. Kõikide kommentaaride põhjal tekkiski tunne, et interpretatsioon mu muusikast liigub pigem kuskile alateadvuse ja skisofreenia lähistele. Tundus, et on aeg vist midagi öelda, visata võib-olla paar nalja, luua kergem õhustik.

Ehk siis neid tähendusi, mida omistas su loomingule meedia, sa ise ei näinud?

Üldiselt ei ole muusikast rääkimine kunagi mu lemmiktegevus olnud. Tavaliselt pole neid intervjuusid lihtsalt väga huvitav lugeda. Kuna sellest aga kirjutatakse ja räägitakse niikuinii, tundsin vajadust tuua sisse mõned uued lähtepunktid, enne kui mind „suitsidaalseks räppariks” nimetama hakatakse.

Kas seda polnud, et tekitakski teadlikult sellise salapära, nagu praegu juba mitu aastat tendents on olnud, à la Burial, Rezzett jne?

Mingil määral muidugi oli, kuid see on tupiktee, rääkimata suurenevast distantsist artisti ja publiku vahel.

Kuidas rin la sündis? Vaatasin su kahe aasta taguse performance-etenduse „RAW” promoklippi ning seal katsetasid sa praegusele üsna sarnase kõlaga.

Selles etenduses oli räpimoment, mille ma rin la’le aluseks võtsin, kuigi rin la kontekstis seda praegu ei leia. See oli võib-olla kolm või neli aastat tagasi, kui mul tekkis mõte, et võiks mingit hiphopilaadset asja teha. Peab mainima, et džässihariduse kõrval mõjus see mu jaoks värske õhuna.

Kui tulla tagasi skisofreenia ja esoteerika juurde, mida mina sealt isiklikult samuti välja lugesin, siis kuidas sa ise oma muusikat näed? On seal mingid sügavamad tasandid või esoteerilised punktid?

Ma vist saan aru, miks ta esoteeriliselt või liiga tõsiselt võib mõjuda – see hääl ja tume õhustik –, aga samas ise ma seda niimoodi ei koge. Lõppkokkuvõttes on see minu jaoks lihtsalt fun. Kindlasti ei sünni see muusika mingitest raskendatud meeleseisunditest. Võib-olla jah, esimeste armastuste lood on meil kõigil, aga muidu ma ei tea, millest teised muusikud ainest koguvad. Ma ise sain 11-aastaselt esimese kitarri, sealt alates tekkis muusikaga seoses nagu mingi kogemusteahel ning kõik, mida ma praegu teen, on minu jaoks selle ahela sees. See ei ole ikka päris tühjast kohast välja mõeldud.

Selle kõige valguses küsiks, kuidas sa muusikakriitikasse suhtud? Kas sul tekib siis emotsioon, et kurat küll, te saate kõigest jumala valesti aru?

Kui ma satun enda muusika kohta arvustusi lugema või kui keegi neid mulle saadab, siis ikka loen. Muidugi emotsioonid on, aga mis sellest. See on vist loomulik. Praegu on nii ja ma ei tea, kuidas mõjutab kriitika seda, mida ma teen ja mida tegema hakkan. Seda on raske hinnata, aga inimestel on vabadus arvamust avaldada. Ma austan seda.

Kust sinus see muusikaarmastus tärkas?

Kuulsin kuskil lastelaagris üht biitlite kaverbändi. Sattusin sellest vaimustusse, tegin endale vineerist kitarri ja laulsin peegli ees Oasise lugude taustal (naerab).

rin la pole kindlasti su esimene projekt. Milline su bändikronoloogia välja näeb?

Igasuguseid perioode on olnud. Rokk, ja džässiõpingute ajal džässbändid. Kui ma olin 13 või 14, oli meil bänd The Rose Plane, millega kaverdasime biitleid ja Nirvanat samal ajal. Siis tuli metal, edasi jõudsin eksperimentaalse rokini, siis oli free jazz’i periood ja suurem huvi nüüdisaegse klassika vastu. Üldiselt võttes ei piira žanrid loomingulist sõnumit. See võib peituda nii ühes kui teises või puududa nii ühest kui teisest, nii et minu jaoks pole neil olulist vahet, kuna žanrid üksi pole iseenesest midagi – see „midagi” tuleb mujalt. Praegu ma väga palju muusikat ei kuula, kuid vahel tekib soov mingite asjadega taasühenduda või viia end kurssi uuema muusikaga.

Miks sa otsustasid minna õppima džässi, mitte elektroonilist muusikat?

Kahetsemine on selline mõttetu asi, aga ma ei kahetse – see oli väga rikastav. Tol ajal ei teadnud ma džässist midagi, kuid see vastas minu vajadustele – mul oli soov osata pilli mängida ning nüüd olen diplomeeritud džässkitarrist (naerab). Džässiharidus on üks universaalseimaid muusikaharidusmeetodeid. Kokkuvõttes on selles kaks-kolm suunda, mis katavad enam-vähem kogu spektri ära… Või ei kata midagi (naerab).

Kui võrrelda su esimest EPd „bliss” detsembris ilmunud „normality brings out the hardcore in me’ga”, siis kuidas need sinu nägemuses üksteisest erinevad?

Kuidas sulle tundub?

Esimene oli minu jaoks kuidagi selgem, teine eksperimenteerivam, hägusem ja žanrilise jaotuse mõttes laialivalguvam.

Esimene kõlab nagu Jumalaema kirik (naerab). Seal on nii palju kaja lihtsalt. Kui ma neid võrdlen, siis tekib selline tunne. Teine on juba puhtam, kristalsem. Mulle tundub, et kaja kaob vaikselt moest ära.

Siis on meil asjadest üsna erinev arusaam. Aga mis mõttes kaja moest ära on kadumas? Enda muusikale toetudes või oled üldiseid tendentse märganud?

Ei, see on tegelikult täitsa jabur ja mõttetu väide, aga võib-olla selle taga on midagi. Ma ise tunnen, et mu enda loomingus hakkab see vähenema. Minu arust ei ole väga lihtne teha muusikat, milles oleks vähe kaja ja mis kõlaks hästi. Tihtipeale kõlab see väga kohatult, mis on võib-olla jällegi moodne. Kaja puhul ei pea palju pingutama. Ilus kaja, ilus muusika.

„blissi” on andnud välja muusikaentusiasti Gert Moseri plaadifirma Trash Can Dance. Kuidas teie teed ristusid?

See ei olnud üldse keeruline – see juhtus pea kohe pärast seda, kui ma esimesed paar lugu postitasin. Gert on selline aktiivne autsaiderite otsija ning tal tekkis kohe huvi. Tema jaoks on asi huvitav siis, kui see on veel siin ja praegu. Ta ei hakka aastaid ootama, kuni asi küpseb. Gert meeldib mulle väga ja tal käib see plaadifirma tegemine minu arust väga mõnusalt, sest ruttu on tunda inimest selle taga, mitte lihtsalt plaadifirmat. Ta on kartmatu. Mulle meeldib see kartmatus temas.

Su kõige esimene reliis rin la nime alt oli „no separation (#kurtág)”. On siin mingi seos ungari helilooja György Kurtágiga?

Jaa, absoluutselt. Ma võtsin aluseks ühe tema teose, mis oli pühendatud Dénes Zsigmondyle (ungari klassikaline viiuldaja ja muusikapedagoog – M.M.). Selline väga ilus kahehäälne vioolateos. Ma transkribeerisin selle ära, kirjutasin need hääled natuke ümber ja omakorda oli see pühendus minult talle.

Kas sa siis kuulad palju nüüdisaegset klassikalist muusikat ka?

Oli jah selline periood. Ma näen seda protsessi kuidagi ajalooliselt. Tihtipeale, kui vaadata 20. sajandi teoseid, näed, kuidas iga järgmise helilooja muusikas peitub justkui vastus talle eelnenud helilooja loomingule – nagu vastureaktsioon. See on selline pikk ja läbi aastate kestev dialoog – mulle meeldib seda tervikuna näha, sellepärast ongi raske mingeid lemmikuid välja tuua. Debussyd olen ma väga palju õppinud ja mulle meeldivad ta hägused kompositsioonipiirid, mille puhul pole tunda, kus on refrään ja salm. Lisaks György Ligeti ja teiste 20. sajandi muusikute fantastilised helimassiivid, harmooniad ja sürrealism.

Sa oled sündinud Venemaal Samaras, aga pea terve elu Tallinnas elanud. Mis sidemed sul selle kohaga veel jäänud on?

Mu pere kolis põhimõtteliselt kohe pärast minu sündi Eestisse. Okupatsioonilainetel (naerab). Sellega on nii, et see peitub kuidagi sügavamatel alateadlikel tasanditel, sest ma pole isegi kunagi teadlikult vene kultuuri uurinud või sellega uuesti suhestuda üritanud, aga kogu see aeg, mille ma seal veetnud olen, mõjutab mind ja ma tunnen, et see pole minu jaoks tühi koht. Sel suvel lähen sinna uuesti. Meil on veel paar sugulast seal jäänud, nii et külastan neid, kuni veel võimalust on.

Paari päeva pärast lähed sa Ukrainasse kontserti andma. Kuidas sa selle otsa leidsid? (Intervjuu toimus aprilli esimesel nädalal – M.M.)

Ma olen väga põnevil. Nii palju, kui ma aru olen saanud, on seal toimumas praegu reivide renessanss. Kõigi nende probleemide taustal tunnevad inimesed mingisugust loomingulist vabadust ja räägivad, et nad tajuvad, justkui nad oleks kõigest vanast koos oma ebavajalike nüanssidega, mis neile nõukogude ajast külge on jäänud, vabanemas. Mainitakse reivikultuuri tekkimist Kiievis. Otseselt mul seal sõpradest kontakte polnud, kuid mind leidis üks Odessa tüüp, kellel on cистема/systemi-nimeline crew. Nad teevad üritusi ja podcast’e, kus saavad sõna ukraina artistid ja tundmatud kujud igalt poolt mujalt. Üldiselt on see teknole orienteeritud ettevõtmine, aga kerge eksperimentaalse kallakuga, nii et seal on muid asju ka. Nad võtsidki minuga ühendust – ma ei tea muidugi, kuidas nad mu leidsid –, tegin neile miksteibi ja nii see läks. Mul oli lisaks huvi Ukraina vastu ja mul on seal mingid juured ka, nii et see oli loomulik, et teeme seal koos ürituse. Kiievis on selline üritustesari nagu NO GOOD, kus on hästi pikk ja omanäoline line up, nii et tundub, et sündmus võib kesta terve nädalavahetuse.

Kui ma su loomingut kuulan, siis see on minu jaoks rohkem selline kunsti ja performance’i vahepealne, mitte ainult muusika.

Eks kunsti piirid ongi hägused. Minu puhul võib-olla töötab see, et ma pole kunagi stiilipuhast asja taga ajanud. Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks on väga oluline, et asi oleks väga stiilipuhas, ja olen õppinud seda rohkem respekteerima. Mõned aastad tagasi ei saanud ma üldse aru, mis mõte on muusikal, mis on oma žanri puhas näide, kuid inimesed ongi erinevad. Mulle meeldib mängida erinevate elementidega.

Muusika on sul üsna kujutlusvõimet käivitav. Kas oled mõelnud ka näiteks filmimuusika kirjutamisele?

Minu jaoks on oluline arvestada formaadiga, kus, miks ja millal mingi muusika kõlab. Kui ma teeks midagi filmile, oleks see võib-olla miski, mille kohta inimesed ütleksid, et see ei sobi filmi (naerab). Võib-olla on see mingi atmosfäärsus, aga ma ei taju seda filmis huvitavana. Minul kui potentsiaalsel filmiheliloojal oleks võib-olla liiga ilmselge sellist asja teha.

Niilo Leppik kirjutas kunagi „blissi” kohta, et tema mängis seda arvutimängu taustaks.

(Naerab) Arvutimängudele muusikat kirjutada oleks muidugi palju huvitavam.