Tallinnas 8.–11. maini toimunud XI urbanistika ja linnamaastike päevade „Sotsialistlik ja postsotsialistlik linnade areng: arhitektuur, maakasutus ja omand” järelkaja.

Mitmetahuline mõiste postsotsialism on paljuski jätkuvalt problemaatiline, eriti just selles samas „postsotsialistlikus” kontekstis, kus teemale on seni ääri-veeri lähenetud. Viimaste aastate jooksul on eesti urbanistikas ja arhitektuuriteoorias toimunud muutus – alustades 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalist, kus küsiti, kui pikk on ühe maja elu, ja Tallinna 2013. aasta arhitektuuribiennaalist „Taaskasutuses nõukogude ruumipärand”, mis keskendus selle taaselustamisele. Näib, et teema on paljude arutelude keskpunktis – urbanistika põhimõisted, nagu maastik, planeerimine ja linnastumine, on haakinud enda ette vaat et kohustusliku liite „postsotsialistlik”. Ehk kui räägitakse Ida-Euroopast, siis teatud erisus Läänest ja ühine pind teiste endiste Nõukogude Liidu riikidega leitakse mõistete „postsotsialistlik maastik”, „postsotsialistlik linnastumine”, „postsotsialistlik planeerimine” abil. Iga-aastased urbanistika ja linnamaastike päevad (ULD) lähenesid seekord teemale pealkirja „Sotsialistlik ja postsotsialistlik linnade areng: arhitektuur, maakasutus ja omand” all: „Meie ambitsioon on algatada värske uuriv lähenemine, milles arhitektuuri, maad ja omandiõigusi vaadeldakse nende vastastikes suhetes.” Järjest enam nähakse vajadust paigutada mõiste konteksti. Näib, et teatud distants oli vajalik, et arutleda teemade üle, mis on iseloomulikud postsotsialistliku linna arengule. Mõni kuu pärast konverentsi saame mõtiskleda, kuidas postsotsialismi mõistet urbanistikas ning arhitektuuris tajutakse ning esitletakse.

Üksteist aastat tagasi ellu kutsutud ULD on suurepäraseks areeniks, kus näidata eesti urbanistika potentsiaali ja üliõpilaste võimekust, kellele on konverentsi organiseerimine osa õpingutest. Neljapäevane konverents, mis tõi kokku kõnelejaid Jaapanist USAni (ja nende kõrval muidugi uurijaid paljudest Euroopa riikidest), oli nii sisult kui kõrvaltegevuste poolest mitmekesine. Lisaks ettekannetele toimusid plakatisessioon, väljapanek tudengite töödest, mille eesmärk oli Balti jaama turu tõlgendamine postsotsialistliku ruumina, ja Linnalabori ekskursioonid, mis tegelesid tagastamise („Tagastamise maastikud”) ja paneelrajoonide („Väike-Õismäe elamurajoon”) mõtestamisega. Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond tegi koostööd eesti urbanistide trükisega U ning koos anti välja erinumber. Konverentsi tuumteemasid arhitektuur, maakasutus ja omandiõigus rõhutasid kolm hästi kureeritud peaesinejat: Stefan Rettich („Hüvasti, heaoluühiskonnast”), Anne Haila („Maa väärtus kui fiktsioon”) ja Lukasz Stanek („Postmodernism käib kah. Poolast Lähis-Itta ja tagasi”).

Kriitilise analüüsi julgus

Konverents jättis õhku mitu olulist teemat ja murdis eelarvamusi, kuid tõstatas ka küsimusi. On selge, et linnade arengus toimusid Nõukogude Liidu lagunemise järel järsud muutused (paljudel juhtudel tähendas see laiaulatuslikku erastamist ning avaliku huvi kadumist), kuid kui kasutatakse mõistet „postsotsialism”, siis jääb sageli ebaselgeks, kas viidatakse neoliberalistlikule reaktsioonile riikliku sotsialismi vastu ning selle mõjudele või peaks ka sotsialistlikku arhitektuuri ja seda, kuidas see on integreeritud tänapäevasesse linnamaastikku, vaatlema kui „postsotsialistlikku” nähtust? Lihtsustatult, kui näiteks raskused avaliku ruumi planeerimisel, eeslinnastumine ning unistus eramajast on vaadeldavad postsotsialistlike reaktsioonidena, kas siis Väike-Õismäe elamurajooni käsitlemine postsotsialistliku keskkonnana lihtsalt ei laienda ja muuda mõistet niivõrd keerukaks, et see kaotab osa oma tähendusest? Kas selline lähenemine viitab sellele, et kõik, mis toimub endistes Nõukogu Liidu riikides, on automaatselt postsotsialistlik? Mõiste tundub olevat kasulik just võtmes, et sotsialismi ja liberalismi (ja seega ka ida ja lääne) vahel ei ole järsku lõhet, vaid reaktsiooniline muutuste ja kohanemiste protsess jätkub isegi enam kui 20 aastat hiljem. Selles perspektiivis muutub idee „post-postsotsialismist” ebaoluliseks ja konverentsi ülesehitus tundus tõepoolest soosivat laiahaardelist definitsiooni, tuues kokku kõnelejad, kes analüüsisid nii sotsialistlikku pärandit (näiteks peakõneleja Stanek) kui ka tänase Tallinna linnalist entroopiat (Francisco Martinez „Tallinna linlikust entroopiast”, Tarmo Pikner „Pool-linliku elu sõlmes tagaaiad”, Anna-Liisa Unt „Leidja oma. Kolmanda generatsiooni kolmas maastik”). Peamine küsimus postsotsialistliku linnastumise puhul paistab olevat see, kuidas planeerida eraomandis olevat maad, ja see oli ka mitme kõneleja fookuses (Irina Paraschivoiu „Avalikust eraomandini. Bukaresti linnakeskuse arendamise juhtum”, Nabil Menhem, Elena Batunova „Maaomand, riiklikust kontrollist täieliku eraomandini, kuhu tõmmata piir”, kui mainida vaid mõnda). On huvitav jälgida, kuidas on tekkinud järjest enam julgust analüüsida kriitiliselt selliseid protsesse nagu tagastamine ja uurida avaliku huvi kohta eramaa planeerimisel.

Küsimused õhus

Konverentsil tegeleti postsotsialistlike (ja ka jätkuvalt sotsialistlike) riikide muljetavaldava nimekirjaga ja tähelepanu, mida osutati nende spetsiifilistele reaktsioonidele, mõtestas nende ühist minevikku. Ehk aitaks aga üldisem arutelu võimalikest postsotsialistlike riikide erinevustest mõtestada mõiste keerukust? Näis, et hoolimata mitmekesisest sisust jäi seos (kunsti)akadeemia ja (Tal)linna ning esitletud juhtumiuuringute vahel nõrgaks. Kui varasematel aastatel on ULD olnud arhitektuuri ning urbanistika kohtumispaigaks, kus leida ühiseid teemasid ja arutleda nende üle, siis tundus, et kohalike üliõpilaste ning akadeemikute ja praktikute huvi oli seekord üsna tagasihoidlik, ning see pani meid küsima, kuidas oleks konverents võinud olla avatum, interaktiivsem ja ehk ka provokatiivsem. Esitleti paeluvaid juhtumiuuringuid, kuid seesama mitmekesisus ja teemade keerukus muutis ürituse kohati koormavaks ning jättis vähe ruumi aruteludeks.

Esile kerkisid siiski mõned üldised ja väga huvitavad küsimused, mis panid meid edasi mõtlema: näiteks kui kaua on üks riik postsotsialistlik ning mis sorti arengutele mõiste viitab? Konverentsi eesmärki rõhutavad küsimused võiksidki olla vaadeldavad ürituse peamise ning kestva panusena. Loomulikult on need vaieldavad ja mingil määral ei olegi võimalik neile vastata. Kui me otsustame, et ei eksisteeri postsotsialistliku otsustusprotsessi vastandprotsessi, mida võiks nimetada „post-postsotsialismiks”, vaid kestev kohanemisprotsess, siis võib-olla ei pruugiks arutelu peatuda maaomandi ja planeerimise teemadega.

Kui vaadelda postsotsialistlike riikide ühist ajalugu kui konteksti, mis võimaldab mõista selles poliitilises raamistikus tekkinud planeerimisprotsesse, siis see on juba iseenesest tänapäevase väärtusega küsimus. Samal ajal kerkivad Eestis esile järjest enam tulevikku vaatavad linnastumisprotsessid. Eesti väljapanek selle aasta Veneetsia biennaalil tegeles ülidigitaliseeritud riigi mõistega ja viisiga, kuidas neid digitaalseid sidemeid peaks linnaplaneerimisel arvestama. Küsiti, kuidas loob ja muudab ruumi kasutaja, kes on seotud nii füüsilise kui digitaalse ruumiga. ULD tekitas mõtte, et ehk tuleks luua seos Eestile iseloomuliku tulevikku vaatava meelsusega. Kui eramaa rohkus muudab planeerimise keerukaks, siis ehk oleks huvitav vaadelda projekte, mis pakuvad lahendusi just selles raamistikus. Kas näiteks Veneetsia paviljonis analüüsitud digitaliseerimine võiks pakkuda lahenduse eraomandis oleva ruumi demokraatlikumaks planeerimiseks?

Sotsiaalne mõõde

Veel enam väärib tähelepanu sotsiaalne mõõde – postsotsialistlikud ruumid, mida püüame planeerida, kaasavad keerukaid kasutajatevahelisi suhteid. Jällegi, kui planeerimine iseenesest on problemaatiline, siis väikese mõõtkavaga projektid võivad pakkuda võimalust mõtteviiside muutmiseks. Heaks näiteks on siin Linnalabori „Lasnapiknik” Lasnamäel: kuidas võiks see seostuda sarnaste teemadega teistes postsotsialistlikes riikides? Lühidalt, pärast piiride teadvustamist, mida postsotsialism meile justkui seaks, võiksime küsida, kuidas tegeletakse nende piiridega tänapäeval ja inimmõõtmes. Näib, et vähemalt Eestis on muu hulgas tugev soov edasi liikuda. See ei tähenda, et spetsiifilise teemapüstitusega konverents ei oleks enam päevakajaline. Vastupidi, otsides ühisusi erinevate postsotsialistlike riikide arengus on meil võimalus mõista sügavalt väljakutseid, mida mõiste seab planeerijatele, arhitektidele ning ka tudengitele. Siiski oleks huvitav jälgida, kuidas arutelu postsotsialistliku ruumi üle areneb paralleelselt teiste tänaste urbanistikateemadega. Tundlik avastusretk postsotsialistlike äärmuste, nostalgia ja ekstreemse tulevikku vaatamise vahel võiks olla järgmiseks etapiks postsotsialismialastes diskussioonides.

Näib, et peamine mõte, mille võiks järjest enam esile kerkivatest postsotsialismi mõistet haaravatest aruteludest ja eelkõige XI ULDilt kaasa võtta, on see, et linnaruumi ja mis tahes maastikke on vaadeldud ja peaks vaatlema ideoloogilistena – olgu ideoloogiaks sotsialism või liberalism –, linnaruum, milles elame ja mida loome, peegeldab poliitikat.