Animafilm kannab endast sümbolismi ning sümbolitega ümberkäimise tagajärgede eest vastutavad eelkõige inimesed ise, tuletab Mait Laas meelde Nukufilmi õnnitluskirjas.

Liigume 60 aastat ajas tagasi – aastasse 1957.

See oli aeg, mil ENSV pealinna, Tallinna südames said kirikutest filmide võttepaviljonid ja vanalinnas oli just mõne aasta eest keskaegsete hoonete asemele ja vahele kerkinud kuue sambaga tempel – Kino Sõprus – milles sõna otseses mõttes valgustati pimeduses istuvaid inimesi. Liturgia ja valgustuse peategelased olid enamasti ikka lüpsjatest kangelased ja ennastunustavalt tööle pühendunud kaevurid. Templihoone välisseinu katavad siiani sümboolsed piltjutustused, mida tänapäevane põlvkond oma ratsionaalse pilguga vaevalt et lugeda mõistab.

Kuid kinokunst oli 1957. aastal NSV Liidus „rahva valgustaja” ning üha enam pöörati tähelepanu kino sisule ja laiale vaatajaskonnale mõeldud filmide tegemisele, seda küll kommunistliku partei preestrite ideoloogilisel juhtimisel ja tsensorite range kontrolli all. Sümbolism õitses ja elas inimeste peades ja kehades ka siis, kui nad kevadistel ülestõusmispühadel (maiparaadid) ja sügisesel hingedeajal (sõjaväe paraad) inimmassina suurejooneliselt lavastatud paraadidel-protsessioonidel marssisid. Inimesel oli mitu nägu ja mitu tähendust.

Juba 1950ndatel kerkis Ida-Euroopas Tšehhi müstikute koolkonna eestvedamisel esile animatsioonivaldkond, mis oli kunstnikele omamoodi vabaduse oaas. See andis neile võimaluse jutustada lastele muinasjutulisi lugusid inimlikust olemisest, kuid samal ajal edastada parteilisest peavoolust erinevaid topelttähendusega lugusid sümbolikeelt mõistvatele ja lugevatele täiskasvanutele. Ometigi sündis see majanduslikult sellesama totalitaarse NSV Liidu toel ning oli maailmas täiesti unikaalne. Eesti animafilmimeistrid olid selle uue vaimse vabaduse otsingute eesliinil.

Tallinnas alustati 1957. aastal 25. novembril Elbert Tuganovi eestvedamisel Eesti esimese nukufilmi „Peetrikese unenägu” võtetega. Mitmetähenduslike unenäoliste maailmade loomine on olnud Nukufilmi, rahvusvaheliselt ühe vanima järjepidevalt toimiva stuudio, peateema läbi 60 aasta, millest 26 aastat on vändatud filme taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Ja seda üha ratsionaalsemaks muutuva maailma kiuste.

Kauaaegsete nukufilmi lavastajate Elbert Tuganovi 1966. aastal valminud „Park” ja Heino Parsi 1964. aasta „Operaator Kõps Seeneriigis” kuuluvad animatsiooni maailmaklassikasse ning kõnetavad oma topeltsisuga ka kaasaja inimesi – nii igipõlisest bürokraatiast vaevatuid kui loodusesõpradest patrioote. Alahinnata ei saa ka Nukufilmi stuudio panust maailma filmikunsti tehnilisse arengusse. Välja võib tuua stereonukufilmi „Suveniir” (rež. E. Tuganov ja op. Arvo Nuut, 1977) ja maailma esimest digitaalset stereonukufilmi „Miriami hernehirmutis” (rež. Andres Tenusaar ja Aleksandr Melkumov, op. Ragnar Neljandi 2007). Omamoodi ajalooliseks peavooluks on kujunenud Elbert Tuganovi, Heino Parsi, Rao Heidmetsa, Riho Undi, Hardi Volmeri ja Mati Küti tööd, mis on kantud nii vaimukast meelelahutusest kui ka mõistatuslikust sümbolismist ja eksperimenteerimisjulgusest. Salapärased nukud ekraanil puudutavad inimhinge.

Samas on Nukufilm tunduvalt suurem kui see silmapaistev osa, mis rahvusvahelistel festivalidel retrospektiividena ringlemas on. Nukufilmi stuudio looming on suures osas veel avastamata, sest vanad filmid ei ole veel kõik restaureeritud. Avalikkuse eest on jäänud varju ka mitmed filmid ja loojad nii ajaloost kui tänasest päevast. Ülevaatamist ja hindamist vääriks näiteks Kaarel Kurismaa, Aarne Ahi, Kalju Kivi, Peep Pedmansoni ja Andres Tenusaare looming. Läbi aegade on Nukufilmi missioon olnud pakkuda võimalusi nii uue põlvkonna visionääridele kui ka EKA tudengitele, et hiljem oleks põnev taasavastada debüütfilme autoritelt, kes ei ole animatsiooni juurde jäänud, kuid on end teostanud teistes kunstivaldkondades, nagu näiteks Jaagup Roomet, Katrin Sipelgas või Martin Mikson. Nukufilmi stuudiost on läbi aegade võrsunud paljud loomingulised satelliitüksused (Fork Film, Multi Film, Animailm, Voldik, Peata Film, Rao Heidmetsa filmistuudio), mis otsivad animafilmile peavoolust erinevaid alternatiive.

Tänaseks on 35 mm animafilmist välja kasvanud meelelahutuslik arvutimängutööstus, mis kasutab animatsiooni tehnoloogiana, ning ilma animatsioonita ei liigu ka satelliidid kosmoses oma orbiidile. Ilma animatsiooni ehk virtuaalse-sümbolistliku pangaautomaadi ekraani nuppudeta ei saa me kätte ka sümboolset raha. Ka igapäevaelu argitoimetustes on animatsioon meie jaoks möödapääsmatu.

Seda ainulaadset ja igatsetud „Eesti asja”, seda „Eesti näoga animatsiooni” niši maailma filmikunsti areenil täidavad koos Joonisfilmi stuudio lavastajatega tänased audiovisuaalmaagid Jelena Girlin ja Mari-Liis Bassovskaja, semiootika koreograaf Andres Tenusaar, plastiline Pärtel Tall, mänguline alateadvuse sfääride uurija Priit Tender, kollektiivse mälu terapeut Ülo Pikkov, mateeriat poetiseeriv Anu-Laura Tuttelberg ning Kaspar Jancise ja Riho Undi peagi valmiv film „Morten lollide laeval”.

Vaim ja mateeria ei taha alati kompromissile minna ning koostööd teha, kuid ehk on see siiski võimalik. Majad kerkivad tänapäeval ilma sümbolistlike lugudeta fassaadidel ning ka riigil puudub oma lugu. Kuid sümbolism ei ole siiski kadunud, vaid on teisenenud ja muutunud. Kui Tallinna vanalinnas asuvast kinotemplist Sõprus on pool antud alkeemikutele, kes kasiinos puhtast õhust kulda teevad, on teine pool suutnud siiski säilitada oma algse funktsiooni ja valgus vaimustab inimesi endiselt. Midagi sellist on tänapäeval toimumas ka Eesti animafilmi maastikul.

Läbi aegade on see olnud Nukufilmi produtsentide, filmivaldkonna eest võitlejate ja pea 30-liikmelise professionaalide meeskonna (lavastajad, kunstnikud, heliloojad, helide kujundajad, animaatorid, operaatorid, nukumeistrid, dekoraatorid, tehnikud, arvutikunstnikud) suur väljakutse ja vastutus. Nad panustavad igapäevaselt maagia loomisesse, mis eirab maa külgetõmbejõudu, ning sünnitavad vaimustavaid lugusid, mis aitavad filmivaatajatel hetkeks argimaailmast eemalduda. Kuidas küll säilitada seniseid traditsioone ja teadmiseid ning kanda tulevikku see eriline vaimne missioon, mida rahvusvaheline filmikogukond meie filmitegijate juures nii hindab?

Animafilm on sündinud sümbolismist ja kannab sümbolismi ka endas. Sümbolism ei ole mitte Nõukogude aja sünnitis ja nähtus, vaid kultuuri lahutamatu ajalooline osa. Sümbol ei ole seotud mitte niivõrd riikluse kui hoopis inimese olemusega, sest sümbolitega ümberkäimise tagajärgede eest vastutavad ikkagi eelkõige inimesed. Sümbolismis peituvad võimalused – usk ja lootus parema maailma võimalikkusesse, mis aitavad meil inimesteks jääda. Seda vaimu kannab endas ka eesti animatsioon, mis on otsekui valguskiir templi pimeduses.

Seepärast on oluline seda vaimu hoida. Pikka iga eesti nukufilmile!

Nukufilmi 60. sünnipäev toimub 25. novembril Nukufilmi majas Niine tn. 11. Mine viska pilk ka Nukufilmi retrospektiivile kinos Artis.