Selge see, et pingelises olukorras pisara poetamine võib olla täiesti omal kohal ja tarvilik, aga mida teha „ekspertidega”, kes teavad alati sinust paremini, mida sa tegelikult mõtled ja tunned?

Nutmisest

Kunagi aastaid tagasi kirjutas keegi mulle juhendi, kuidas üksinda lennukiga reisida. See pidi olema mu elu esimene lend päriselt üksinda ja ma ahnitsesin selle juhendi sisse nagu õpetust vajav ärev loomake muiste. Need olid arukad suunised, aga ka hästi kirjutatud. Muu hulgas oli sinna visatud rõõmus soovitus: „Kui ära eksid, tuleb muidugi nutma hakata.”

Kui hästi ta mind tunneb. Muidugi tuleb nutma hakata. Või noh, mis tuleb. Saab. Võib. Tekib olukord, kus. See on minu arust täiesti normaalne tööplaan. Vahepeal korra veits ära nutta.

Leidsin ükspäev maast paar tundi ja otsisin mõtteis inimest, kellele külla minna või kellega see leitud hetk veeta. Keda pole ammu näinud, kellele ma olen juba pikalt külaskäigu võlgu. Ja sõitsin surnuaeda. Ma polnud seal käinud. Pärast matuseid mitte kordagi. Sest alguses ei olnud mõtet, sest oli talv ja maa külmand ja nii, ja pärast oli mul kaks töökohta ja hästi kiire alati ja igasugused asjad, tähendab… vaata… Ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud minna. Lihtsalt ei tahtnud, nagu inimesed ikka ei taha teha asju, mis pole meeldivad.

Leidsin platsi üles, leidsin, et keegi on sinna juba mõned kurvad lilled istutanud. Seisin ja mõtlesin, kuidas ma käisin väiksena vanaemaga kaasas tema õe platsi hooldamas. Ja sain aru, et ma ei oska. Mul ei ole tööriistu. Mis nüüd teha tuleb. Ma olen siia tulnud ja ma olen nende platside ees ja ma peaksin midagi tegema, aga ma ei oska. Keegi pole mulle õpetanud. Ma ei mäleta, kuidas see käib. Mõtlesin, et peaks emale helistama ja küsima. Võtsin telefoni, aga tundus hea mõte esmalt korraks kujutleda, kuidas oleks siis, kui ma ei saaks emale ka helistada. Kükitasin lähima pingi otsale ja tönnisin nagu laps. Ja siis ema võttis vastu ja ma tönnisin veel natuke.

Siis panin toru ära, võtsin ratta, sõitsin lillepoodi. Sain aru, et see on loll lillepood, ja sõitsin järgmisesse. Võrdlesin rohelisi püsikuid ja pidasin müüjatega nõu. Kolasin, taimed rattakorvis, mööda surnuaeda ringi, et leida kastmiseks mingi nõu ja aru saada, kuidas neil süsteem käib. Istutasin taimed maha ja pesin oma joogivee lõpuga hauakivi ka puhtamaks.

Nagu see käib. Võtad midagi ette. See käib üle jõu. Nutad. Helistad kellelegi. Nutad veel. Ja siis teed seda ikkagi.

Ma olen aegade jooksul mitmelt poolt kuulnud, et nutmine on märk nõrkusest. Ja kui sa tahad paista tugev, siis sa ei nuta. Või ei nuta teiste ees. Ei lase neil näha, et sa nutad, sest siis nad vaatavad, et sa oled nõrk, aga su nõrkus peab olema salajane. Pead tugev paistma.

Ja kui ma selle üle natuke järele mõtlen, tundub see nii võõras. Pigem teoreetiline teadmine. Ses mõttes, et kui on vaja nutta või nutt tuleb peale, siis nutad ju. Kuidas tugevus siia puutub? Tugevus on teistes asjades – oma tahtmise läbisurumises ja inimeste mõjutamises ja raskete või võimatute asjade teokstegemises ja vastupidavuses ja mitte allaandmises. Nutmine või mitte nutmine on sealjuures lihtsalt valikulised eelistused. Täiesti teine teema. Üleni maitse asi. Pealegi ei ole nutmine niisugune range piiriga asi. Et kas nutad või ei nuta. Nutul on terved spektrid ja skaalad ja tasemed ja suunad. Ei ole nii, et üks hetk vahid niisama ja teine hetk ulud nagu loom. Pisara või paari poetamine on hoopis muu kui enda lämmatavate nuuksatusteni kütmine on hoopis muu kui peaaegu lauluks murdumine oma ulgumises on hoopis muu kui prooviks kergendust otsides natuke tihkumine.

Nutul on terved spektrid ja skaalad ja tasemed ja suunad. Ei ole nii, et üks hetk vahid niisama ja teine hetk ulud nagu loom.

Muidugi on tahtmine mitte näidata, et ma nutan. Aga see on rohkem privaatsuse otsimine. Nagu teinekord ei taha, et keegi näeks, kuidas ma pissin või seksin või peegli ees tantsin. Tahaks lihtsalt omaette privaatselt mingeid asju teha. Pole kellegi teise asi. Aga sellest, kuidas tugevus siia puutub, ei saa ma päriselt aru.

Mul on mälestus. Kunagi, kui ma olin alles väikene tüdruk ja olin millegipärast pikalt nutnud, vedas keegi kodustest täiskasvanutest mu käsivart pidi peegli ette. „Siis näed, kui kole sa näost oled, kui sa nutad.” See oleks pidanud mu tuju paremaks tegema. Et ma nutmise järele jätaksin. Kõik olid juba tüdinud ja ma olin vist ainus, kes aru ei saanud, kui ebaviisakas ja tülikas mu undamine on. (Head tüdrukud käituvad seltskonnas ilusti.) Jätsin vist nutmise järele, aga enesetunne läks ainult hullemaks. Mäletan, et peeglist vaatas vastu paistes silmadega pisaratest märg nägu, ja nägin oma sassis heledaid juukseid igale poole turritamas. Oli küll kole. Koledam, kui ma kartnud olin.

Ma ei mäleta, kas ma pidasin seda täiskasvanut kohutavaks mõistmatuks lollpeaks ka tol hetkel või olen selle sinna hiljem juurde konstrueerinud. Ma isegi ei mäleta, kes see täiskasvanu oli ja kas see oli ühekordne sündmus või nii elu tollal käiski. Võib-olla ma olin üleni ülereageeriv, oma eneseväljenduses üksluisesse stiili takerdunud ja vajasin motiveerivat tõuget oma repertuaari laiendamiseks. Võib-olla see oli armastus. Nii nagu ta tuleb. Vahel valesti.

Kas ma selle pärast olengi südametu õel mõrd, et ma ei tohi alati nutta? Mis variandid meil veel on?

Keegi üritas mind veenda, et tema kooliealisele lapsele on üks valikaine hästi raske. Olnud toonud palju mõõdupuid – kui palju õppimisele aega kulub ja mitu pereliiget abis peab olema –, paistis talle, et ma pole siiski veel veendunud. Niisiis ilmus lagedale argumentatsiooni viimane trump: „Eile õhtul ta isegi nuttis.” Tookord pööritasin tüdinult silmi, sest lapse nutul võib ometigi olla tuhat tagamaad.

Aga nutt on mõõdupuu küll. Kusagil läheb nutusageduste skaala peal üks tuluke põlema ja punased lipud hakkavad lehvima. Siit alates on liiga palju. See ei ole enam okei. Nii palju nutmist ei saa küll õige asi olla. Kuigi ainult sageduste rehkendamisest lõpliku otsuse tegemiseks siiski vist ei piisa. On vaja ka põhjust. Konteksti. Rohkem vihjeid selle pisarajõe müsteeriumi lahtiharutamiseks. Näiteks. See, kui sa nutad enam-vähem iga päev natuke sellel või teisel põhjusel, on üks asi. Hoopis teine on see, kui sinu nutu põhjuseks on argiselt üks konkreetne inimene või olukord. Näiteks mees, kes sind iga päev nutma ajab, ei ole arvatavasti su hingesugulane. Mitte et ma teaks midagi hiigla palju hingedest või sugulusestki.

Mul on sõbranna, kes hakkab nutma, kui keegi teda väga hullusti naerma ajab.

Ma hakkan peaaegu alati nutma, kui ma pean päriselt millestki tähtsast rääkima. Millestki tõeliselt tähtsast, ausalt ja südamest. Aga ma ei tea, kas ma nutan, sest olen seda rääkides nii hirmus alasti ja siiras. Või ma nutan, sest ma teesklen, et minu sees on keegi minust puhtam ja siiram, ja nutmine aitab seda mulle endale paremini etendada.

Targutamisest

Ma vaatan vahel mõningase võõristusega neid, kes lähtuvad teiste täiskasvanutega suheldes mingist pedagoogilise hõnguga loogikast. „Kui ma talle kogu aeg tähelepanu osutan, kui ta seda küsib, siis ta ei õpigi ise endaga toime tulema.” „Kui ma igale tema stseenile reageerin, siis ta hakkabki ju neid tegema.” „Niisugust lapsikut käitumist ma küll ei kavatse julgustada.” „Ma ei anna talle järele, muidu ta jääbki minult tahtma.” Vaatan seda arutelu teatava judinaga ja mõtlen, et kelleks sa end täpselt pead. Kas sa arvad, et sa oled ainus ratsionaalse mõtlemisega olend siin ilmas ja su ümber on poolearulised kasvandikud? Miks sa arvad, et sinu ülesanne on inimesi välja õpetada ja dresseerida? Kas sa võtad nende inimeste, keda sa nii hoolega ümber kasvatad, praegused kombed ja käitumise ja heaolu ka enda vastutusele, suur inimeste suunaja ja õpetaja, nagu sa oled? Kas sa oled kunagi armastanud? Brr.

Muidugi peab võtma siin ette ka selle oma õnne sepa tänituse. Silmitsed inimest, kes käib ringi ja haarab meeleheites igast möödujast ja nõuab pisarsilmil, et teda armastataks. Armastataks nii, et ta seda päriselt lõpuks tunneb. Silmitsed teda ja lausud elutargalt: õpi ennast ise armastama. Keegi ei saa täita sinu sees seda tühimikku, mille sa oled ise endasse uuristanud. Sina oled omaenda suurim sõber. Armasta enne ennast ise ja küll siis teised sind armastama hakkavad (selline garantii, mõtle). Kuni sa ennast armastama pole õppinud, ei saa ka teised sind armastada, lihtne ju. Et põhimõtteliselt. Need optimistid ja positiivse mõtlemise ja inspiratsiooniplakati gurud ütlevad sulle, et sa oled taolisena väärtusetu. Kuni sa oled iseendaga pahuksis ja vaevled raskustes, ei kavatse ükski inimene sind armastada. Sa pole seda väärt ja see on sinu enda süü ja vastutus. Vaata, misuke sa oled. Isegi ennast ei oska armastada. Mõtle nüüd ise ka, miks peaks keegi teine sind tahtma. Fuih. Selle juures on mõnevõrra meelelahutuslik, millist enesega rahulolevat üleolevat inimestearmastaja hella abivalmit muiet need inimesed seda nõuannet jagades kannavad. „Kõigepealt õpi ennast armastama” ehk „kallike, sa oled hale”.

Kaua ja karistamatult on mu ümber elutsenud asjatundmatud teiste hingeelu „eksperdid”. Niisugused inimesed, kes kargavad nurga tagant välja ja teatavad kriisates (küsimata ja pealetükkivalt), et seda, mida keegi arvab, et ta tunneb, ta tegelikult ei tunne. Või selgitavad, et seda, mida teine inimene mõtleb, et ta tahab, ta päriselt ei taha. Tavaliselt kaasneb sellise väitmisega ka teatud laadi vankumatu demagoogiast läbikasvanud argumentatsioon. Niisugused „kui see, siis kindlasti nii” sorti valemid ja retseptid, millega saab tolle „eksperdi” meelest kohe peale vaadates esmapilgulgi lõpuni tõega kooskõlastatult teada, mis teise inimese sees toimub.
„Vaata, kui sul kõht tühi oleks, siis sa sööksid praegu seda eilset seljankat ega pirtsutaks.” „Tead, et kui sul praegu tegelikult depressioon oleks, siis sa ei saaks voodistki välja.” „Kui sa päriselt seda töökohta tahaksid, siis hirm sind küll ei takistaks.” „Kas sa siis ei ole kuulnud, et kui kedagi tõeliselt armastad, siis tahad, et ta oleks õnnelik ka kellegi teisega.” „Kui sulle tegelikult kassid meeldiksid, siis sa ei võtaks endale kunagi kassi…”

Kaua ja karistamatult on mu ümber elutsenud asjatundmatud teiste hingeelu „eksperdid”. Niisugused inimesed, kes kargavad nurga tagant välja ja teatavad kriisates, et seda, mida keegi arvab, et ta tunneb, ta tegelikult ei tunne.

Märk sellest, kui kaua ja karistamatult on nood „eksperdid” ilma peal ringi tatsanud, on sisemonoloog. Minu pea hakkab küll üsna lihtsasti mind näägutavalt veenma, et äkki ma mõnda asja tegelikult ei tunnegi. Sest nood tingimuslaused ja see sõnaosav argumentatsioon. Mõtle, kui ma hoopis ei tundnudki seda, mida ma mõtlesin, et ma tundsin, sest kui ma oleksin tundnud, kas ma siis poleks ju samal ajal toda teist asja ka tundnud, nii et ma arvatavasti siiski eksisin, kui ma mõtlesin, et ma tundsin seda, nii et mul pole praegu mingit õigust siin nõnda kaevelda/tunda/mõelda/tahta, sest…

See, kes on mõnda improkomöödia käsiraamatut lugenud või koolitust saanud (ma olen saanud tervelt äkki viis pooltundi), arvatavasti teab, et sõnalise etteaste improviseerimisel ja kohapeal väljamõtlemisel on reegel öelda „jah”. Veel parem reegel on öelda „jah” ja sinna veel midagi otsa. Et stseen edasi läheks. Et soiku ei jääks. Et midagi tuleks. Midagi veel enamat. Ekstra tore sisseelamist soodustav reegel on veel see, et sa ei tohi kunagi eitada oma lavapartneri reaalsust. Kui ta ütleb, et naabermajas töötavad härjapõlvlased, siis nii ongi, pealegi sa eile nägid üht neist. Või kui teine mängib parasjagu su elukaaslast ja küsib midagi teie laste kohta, siis ei ütle, et kuule, meil pole ju lapsi. Muidugi on, kuulsid ju just, et läksivad magama, need paganama põngerjad.

Hullult äge oleks, kui ma mäletaksin, kas ma tulin selle mõtte peale ise või lugesin seda kusagilt. Mõte järgmine: ära kunagi eita teise inimese reaalsust. Isegi kui te ei ole laval ega tee improt. Sõbranna tuleb sulle ütlema, et tema abikaasa ei armasta teda enam. Siis ei ütle talle, et ah, ära aja rumalat juttu, muidugi armastab, räägime hoopis millestki toredast. Teed ju niimoodi terve stseeni katki. Kui sa päriselt kohal oleksid, oma ülesannete kõrgusel püsiksid ja päriselt kuulaksid, mis reaalsust sulle just kirjeldati, siis sa oleksid võib-olla natuke rohkem nii: „OMG! Appi kui õudne! Kas see on selle asja pärast, mis teil juhtus? Mida sa teha kavatsed?”

Ma natuke mõtlen, et mõistlik hea efektiivne hingeteraapia või nõustamissuhe käib ka nii. Või lihtsalt sõpruski. Võtad inimest sellisena, nagu ta on, ja võtad kõiki tema sõnu maru tõsiselt ja toimetad selle pealt. Sest see on praegu tema reaalsus. Ei ütle, et ta eksib omaenda seisundeid kirjeldades, ja ei püüa ta asju leebemaks või vähem tõsiseks ümber sõnastada. Lased tal nimetada ja tunda ja arvata asju täpselt nii jaburhullumeelselt, nagu see tal parajasti välja kukub.

Kuigi, eks ole, seal on ka midagi kainestavat, kui keegi osutab su arutluskäigus täpselt sellele konkreetsele kohale, kus sa ämbrisse astusid. Eip. Eksid. Ei ole nii. Täiesti valesti. Tule nüüd otsemaid tagasi inimeste hulka ja maa peale. Võta end kokku, naine. Vaata oma paranoiadele vahelduseks faktidele otsa. Näet? Näed?! Novot. Nüüd pühi oma kärss puhtaks ja vaatame, kas meil on veel kohvi.

Murca on blogija, praeguseks juba harva ja palju korraga. Kaks korda aastas hoogpoeet ja harrastusfotograaf, kes ei oska/viitsi oma pilte töödelda. Murcal on Lõuna-Eesti ümber, sõnad mitmes kõditavas kohas ja inimesed üleni hinge peal.

Ander Avila on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti eriala. Reklaamimaailmas on ta töötanud disaineri, kunstilise juhi ja loovjuhina. Nüüd tegutseb ta enda disainistuudios Sulev, kus ta jätkab graafilise disaini, 3D-graafika ja illustratsioonide loomisega.