Inimkeha ja selle ideaalid on teinud eestlaste jaoks läbi kõiksugu metamorfoose, mida on vorminud nii tehnoloogia, teadus kui ka läänelikud standardid.

Inimese kehakogemus on keerukas nähtus. Tajume maailma küll keha kaudu, kuid mõtestame oma kehalisi kogemusi kultuuri vahendusel. Kehanormid toimivad ühiskonnas piirimärkidena, eraldades inimesi ja rühmi üksteisest. Need survestavad, kuid samas lubavad mitmesugused keha muutmise viisid (rõivastus ja kehakaunistamise võtted, figuuri vormimine jne) inimestel oma välimust muuta ja identiteete kujundada.

Loomulik, ilus ja sünnis keha

Välimust on seostatud moraalsete omadustega – see võib soodustada inimese toimimist ühiskonnas, kuid seada sellele ka piiranguid. Alastus on olnud eri aegadel tugeva normeerimise objekt. On tabu eksponeerida alasti keha väljaspool selleks ettenähtud kohti (näiteks sauna) ja ühiskond mõistab selle hukka või isegi karistab selle eest. Alasti ihus on midagi metsikut. Alles kinnikaetuna näikse see sotsiaalsesse korda sobituvat. Ka inimese lõhn pole pelgalt isiklik tunne, vaid sotsiaalne ja kultuuriline nähtus, mis areneb koos moe, stiilide ja standarditega. Lääne inimeste arusaamad „heast” lõhnast on aja jooksul tugevasti muutunud. 20. sajandi algul olid lavendlivesi ja õrnad odekolonnid pea ainsad lõhnatooted, mida enamik naisi oli nõus kasutama. Nüüdisaegne ühiskond on suuresti kunstlike lõhnadega „desodoreeritud”. Higihaisul ei ole viisakas seltskonnas kohta, see on aktsepteeritav vaid teatud olukordades.

Lopsakust ja sihvakust, lodevust ja sitkust on seostatud eri aegadel erinevate keha- ja loomuomadustega. 19. sajandil tähistas priskus tervist ja viljakust, 1920.–1930. aastatel rõhutas tervise eest hoolitsemist hoopis sale ja treenitud keha. Väga treenitud või näljutatud keha on peetud tugeva tahtejõu ja enesedistsipliini märgiks – paljudes usundites on enesepiiramises (paast, eraklus) ja kehalise vastupidavuse proovilepanekus nähtud teed õilsama vaimse seisundini. Tänapäeval tõlgendatakse füüsilist vastupidavust ja eneseületust kui märke motiveeritusest ja konkurentsivõimest ehk neoliberaalses ühiskonnas hinnatavatest väärtustest. Veel 20. sajandi algul nähti füüsilise pingutuse vajaduse vähenemises progressi, tänapäeval aga tähistab kehaline eneseületus sageli uut tüüpi hedonistlikku elustiili.

Niisamuti on antud moraalseid hinnanguid teatud välimust moonutavate haiguste põdejatele, näiteks leepra ja aidsi põdejaid on stigmatiseeritud kui ebamoraalseid ja sotsiaalseid norme eiravaid inimesi, kes võivat levitada peale kehalise ka „moraalset nakkust”. Haiguskujunditega on väljendatud muret ühiskondliku korra allakäigu pärast või poliitilistel eesmärkidel – haiguseks on nimetatud mitmesuguseid hukkamõistu väärivaid olukordi.

Tehnoloogiline ja fantaasiakeha

Hilismodernses ühiskonnas on inimkeha muutunud üha vormitavamaks, lausa omaette projektiks. Tehnoloogiliste vahenditega püütakse pikendada eluiga, kasvatada intelligentsust, suurendada töövõimet ning võimendada tajusid. Keha funktsionaalsust parandatakse proteeside, implantaatide, kunstliigeste jm abiga, mis võivad muutuda loomuliku kehatunnetuse osaks.

Kehasid ei mõjuta üksnes välised autoriteedid, vaid üha enam jälgime, kontrollime ja piirame end ise, kihutatuna ideaalsest enesekuvandist. Nutikellad, sammulugejad jm enesejälgimisseadmed on saanud inimkeha „pikenduseks”, muutes inimeste argirutiine ja endale seatavaid nõudmisi, sundides ennast ületama ja mõnikord koguni kahjustama. Katkematu enesejälgimine tõstatab mitmeid kontrolli ja eetikaga seotud küsimusi. Kas inimene kontrollib seadmeid või kontrollivad seadmed inimest? Samas ei iseloomusta fantaasiad muundatud ja muundatavast kehast ainult tänapäeva ega eelda moodsat tehnoloogiat. Juba muistsetel aegadel on inimene võtnud endale rituaalides ja tseremooniates maski ja kostüümi abiga tavaelust erinevaid rolle. Vanimad kirjalikud teated maskidest ja maskeerimisest Eestis pärinevad keskajast seoses vastlapidustustega. Teada on maskeerumisest vastassugupoole esindajaks, hirmuäratavaks kuradiks või narriks. Karnevalisituatsioonis sai teha tavaolukorras mõeldamatuid asju, näiteks kritiseerida ja pilgata võimukandjaid ja kirikut.

Varauusaja Eesti nõiaprotsessid paotavad ust fantastilisse maailma, mis oli täis libaolendeid – hunte, karusid, lohesid, linde. Kohtuprotokollidest võib lugeda inimeste loomanahka pugemise kogemustest. Libaelukana omandas inimene looma toore jõu, suutis joosta väsimatult ja piire tundmata või lennata vabalt taeva all. Eesti rahvakultuuris seostus maskeerimine enamasti mardi- ja kadripäeva (mardid ja kadrid), uusaastaöö (näärisokk), ent ka hingedeajaga (hingesandid). Ka neile fantaasiaolenditele omistati maagilisi võimeid – nad võisid tuua vilja- ja karjaõnne, kindlustada perele heaolu ja tervist, aga ka kitsile või vaenulikule perele õnnetust loitsida. 

Rahvuskeha

Läänelik arusaam rahvusriigist kui terviklikust organismist pärineb antiikajast ning sai laiema kandepinna alates 18. sajandist. Metafoorse rahvuskeha(mi) liikmed on kui „rahvuslikud kehad”, keda võim mõjutab nii otsesõnaliste seaduste kui ka eri poliitikate ja ideoloogiliste sõnumite kaudu teatud olemis- ja käitumisviise omaks võtma.

Eesti rahvusluse kujunemisajal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel avaldasid Euroopas arusaamadele ühiskondade toimimisest suurt mõju loodusteadused, eriti evolutsiooniteooria. Teadustööd keskendusid rahvastevaheliste erinevuste ja spetsiifiliste rassitunnuste otsimisele. Kaasasündinud tunnuseid tähtsustati üle, pärilikkusega põhjendati ka näiteks kuritegevust, vallasemadust jm. Peeti vajalikuks soodustada väärtuslikumate isendite sigimist, sest usuti, et sellega tagatakse tulevaste põlvkondade tervis, tugevus ja kõrge moraal. 21. sajandil on geneetika ja vana DNA uurimise areng senist arusaama rahvaste põlvnemisest ja omavahelisest sugulusest aga palju muutnud. Näiteks on välja selgitatud, et eestlased on geneetiliselt lähedasemad lätlaste kui keelesugulastest soomlastega.

Rahvuskeha vajab taastootjaid ja kaitsjaid. Kultuurilised arusaamad neist ülesannetest on olnud suurel määral soopõhised. Ärkamisajal ja 20. sajandi alguses nähti elujõulise rahva tugisambana eeskätt lasterikast peret. Naise kohus oli sünnitada lapsi ja kanda kodus hoolt nende kasvatuse eest ning seeläbi vastutada kogu rahva moraali eest. Nõukogude ideoloogiagi rõhutas ema tähendust eelkõige rahvastiku taastootjana, sest riik vajas käsi, mis teeksid tööd või hoiaksid relva. Emade asi oli lapsed ilmale tuua, nende kasvatamises pidi aga osalema kogu ühiskond. 21. sajandil on laste ja rahva kasvatajana tõusnud esile ka isa – nüüdisaegne nn pehme maskuliinsus lubab mehel olla perele keskenduv või lausa kodune isa.

Kaitsja roll on olnud traditsiooniliselt mehel. Väeteenistusse astumine on kui oma keha (riigile) laenuks andmine. Seda üleminekut on aegade jooksul tähistanud kehalised rituaalid, näiteks pea paljaksajamine, mis oli kombeks nii Tsaari-Venemaa kui ka Nõukogude sõjaväes ja taasiseseisvunud Eesti kaitseväeski. Olles esialgu seotud hügieeni tagamisega kasarmus, oli see ühtlasi sõdurikehasid ühtlustav ja allumist sümboliseeriv tegu – ka vangide pead aeti kiilaks. Teovõimas kaitsevägi põhineb distsipliinil – hierarhial ja väljaõppel – ja sõduritevahelisel usaldusel. Väljaõpe moodustab sõdurikõlblikkuse baasi, toimingud drillitakse lihasmällu, kuni reaktsioon muutub automaatseks. Sõdur peab suutma taluda kehalist ja vaimset pinget ning suruma alla ellujäämisinstinkti, sest kui väsib keha, siis väsib ka vaim.

Elujõuline rahvuskeha peab olema ka terve. Riiklike kampaaniate kaudu on püütud reguleerida inimeste tervisekäitumist ja mõjutada elustiilivalikuid. Ühiskondlikke kokkuleppeid peegeldavad ruumisuhtedki – eelkõige see, mida kellegi keha saab ruumis teha, või avalike ruumide ligipääsetavuse sõltumine soost, rahvusest, nahavärvist või füüsilisest ja vaimsest võimekusest. Hoolivas keskkonnas on aga kõik ühiskonnaliikmed ühtmoodi „normaalsuse” osad ning kellegi toimetulek ei nõua erilahenduste loomist.  

2023. aasta märtsis avatakse Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?”, mis uurib kehaga seotud normide muutumist Eestis ning demonstreerib mitmekesiseid ja vahel vastuolulisi kehakogemusi nii rahva kui ka üksikisiku tasandil. Näitus heidab valgust sellistele aspektidele ja probleemidele nagu keha eri eluetappides, toit ja tervis, ilu ja sündsus, rahvuskeha, kannatus ning tehnoloogiline keha.

Kaasautorid: Anu Järs, Katrin Alekand, Tenno Teidearu, Inna Jürjo, Marge Konsa, Ingrid Ruudi

Kristel Rattus on Eesti Rahva Muuseumi näituste juhtkuraator.

Anu Kannike on Eesti Rahva Muusemi vanemteadur.