Jaanuaris ilmus Sirbis Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi põhjalik üleskutse kunstivaldkonna tasude tõstmiseks ja õiglaste tasumäärade kehtestamiseks. Selleks et üleskutse edasi kajaks ja loodetavasti ka tegudeni jõuaks, pöördusime uuesti selle autorite poole.

Tulite hiljuti Sirbis välja ettepanekuga, et vabakutseliste kunstitöötajate tasumäärade arvutamise peaks siduma kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgaga (1400 eurot), mis jääb praegu alla Eesti keskmise palga. Teisalt ütlete, et arvesse võiks võtta vähemalt riiklikku alampalka, mis on 654 eurot. Eesti Panga president Madis Müller ennustas hiljuti, et aastaks 2023 tõuseb keskmine palk 1800 euroni. Mida saab realistlikult teha, et tasud kasvava palgaralli tingimustes kunstivaldkonnas (ja ka laiemalt) päriselt emma-kummaga siduda?

Meie tasumäärade mudelis on toodud välja kolm taset, millest kõrgeim on seotud kultuuritöötaja miinimumpalga ja madalaim riikliku alampalgaga.

Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga valisime lähtepunktiks seetõttu, et mitmed kunstivaldkonna institutsioonid lähtuvad oma koosseisuliste töötajate palgataseme kujundamisel sellest standardist. Kunstnike töö tasustamiseks samadel alustel raha ei jätku, ehkki näituste korraldamine ilma kunstnike panuseta pole isegi võimalik. Selleks et kunstnikud ja teised vabakutselised loovisikud saaksid näituste ettevalmistamisega seotud töö eest 8.75 eurot tunnis või 1400 eurot kuus, peab kunstivaldkonna rahastamine kasvama. 

Ilma lisarahastuseta ei ole võimalik kunstivaldkonna töötingimusi paremaks muuta. 

Riikliku alampalga valisime kõige väiksemaks orientiiriks seetõttu, et alampalgaga on seotud sotsiaalmaksu miinimumkohustuse lävi, millest sõltub vabakutseliste loovisikute ligipääs sotsiaalkaitsesüsteemile. Selleks et kunstnikul oleks ravikindlustus, peab ta teenima tänavu iga kuu vähemalt 584 eurot palgatulu, kusjuures arvesse ei lähe nt stipendiumid, litsentsitasud või müügitehingud. Alampalgale vastav brutotunnitasu on 3.86 eurot. Ka selle tariifi alusel tasude maksmiseks pole kunstiasutustel rahalisi vahendeid. Ilma lisarahastuseta ei ole võimalik kunstivaldkonna töötingimusi paremaks muuta. 

Seega järeldub, et pole vahet, millise numbriga need tasumäärad siduda, sest valdkond vajab igal juhul miljoneid lisarahastust. See eeldab tugevat lobitööd ning huvigruppide survet ministeeriumile ja sealt edasi. Kuidas seda ebaõiglaselt väikeste tasude probleemi möödapääsmatust saaks selgitada otsustajatele nõnda, et seda kuulda võetaks? Filmirahva kasutatud loosungi remiksiga „Eesti kunsti surm”?

Kaasaegse kunsti valdkond on viimastel aastatel hoogsalt arenenud. Nullist on ehitatud üles mitu uut organisatsiooni, toimub palju näitusi ja suurprojekte, kunstielu muutub rahvusvahelisemaks ja normiks on saanud uued professionaalsed standardid. Kunstivaldkond on aastaid pingutanud, et saata välja sõnum oma tublidusest. Ometi baseerub see tublidus suuresti tasuta ja alatasustatud tööl. Kuidas hakata nüüd tubli kuvandi taustal rääkima, et tegelikult on asjad fundamentaalselt paigast ära? 

Kunstivaldkond on aastaid pingutanud, et saata välja sõnum oma tublidusest.

Paraku on valdkonnas vajaka poliitikakujundamise oskustest. Puuduvad vahendid, et mõjutada kultuuripoliitikat kogenud sõnumiseadjate või lobistide toel. Järjekindlalt läbi proovimata on ka kodanikuühiskonna võimalused poliitikakujundamises kaasa rääkida. Ehkki mitmed kunstiorganisatsioonid on viimase kümnendi jooksul professionaliseerunud ja suuremaks kasvanud, ei ole kunstivaldkonda juurde loodud ühtegi huvikaitsespetsialisti töökohta. Selleks et valdkond saaks jõuliselt oma vajaduste eest seista, tuleb ka huvikaitse arendamisele tähelepanu pöörata. Mõned sammud selles suunas on praegu tegemisel, näiteks on asutamisel kunstiasutuste liit. Kindlasti oleks aga vaja leida rohkem ressursse ka vabakutseliste loovisikute huvide eest seismiseks. Siiani on üks oluline takistus seisnenud selles, et peaaegu keegi ei loe valdkonna töötingimuste parandamist oma esmaseks tööülesandeks.

Kultuuriministeerium lubab, et neil on töös Euroopa parim vabakutseliste süsteem. Kas see annab kuidagi lootust teie osutatavale probleemile lahenduse leidmiseks?

Kultuuriministeerium on algatamas loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise protsessi. Seadus loodi 2004. aastal eesmärgiga tagada majandusraskustesse sattunud loovisikutele toimetulek ja sotsiaalsed garantiid, kuid loovisikute tasustamisega seotud küsimusi see ei reguleeri. Ka praegu on ministeeriumi huviorbiidil eelkõige sotsiaalkaitsega seotud probleemid. Nendes küsimustes on väga oluline eristada põhjust ja tagajärge. Katkendlik ligipääs ravikindlustusele tuleneb esmajoones sellest, et tasud on liiga madalad. Kunstivaldkonnas nõuab sotsiaalmaksu miinimumlävest ülehüppamine lausa olümpiaklassi saavutust. Õiglasemate palkadega on võimalik vabakutseliste ligipääsu ravikindlustusele, töötuskaitsele ja pensionile väga ulatuslikult parandada. Teisalt mõjutab sotsiaalsete garantiide katkendlikku kättesaadavust ka see, et loovisikute sissetulekud on tsüklilised ja mitmekesised ega koosne üksnes palgast. Palgatöö mudelile üles ehitatud sotsiaalkaitsesüsteemis jäävad vabakutselised paratamatult kahe tooli vahele. Seetõttu on kindlasti vaja muuta paindlikumaks ka sotsiaalkaitse alused.

Kunstivaldkonnas nõuab sotsiaalmaksu miinimumlävest ülehüppamine lausa olümpiaklassi saavutust.

Aastate jooksul on arutelud vabakutseliste loovisikute sotsiaalkaitse parandamise üle jäänud toppama ühel ja samal teelahkmel: kas suurendada kõrgemate palkade kaudu maksupanust või laiendada solidaarsusprintsiipi? Õige vastus on, et tegema peab mõlemat, sest palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge. Kui poliitikakujundamine lähtub sellest arusaamast, siis on lootust, et olukord paraneb.

Kas valdkondadeülene solidaarsus ja selle kaudu lahenduste loomine või oma hääle kuuldavaks tegemine on utoopia? Meie kultuuriväli on jaotunud mõneti tsunftideks: teater, muusika, film, kunst jne. Kõigil oma sihtkapital, oma esindusorganisatsioon, oma lobi, oma kool jne. Isegi argisel tasandil ei ristu teed omavahel kuigi palju – filmiesikal filmiinimesed, näituseavamisel kunstiinimesed jne. Mulle tundub, et kultuuris endas on palju eritasandilisi konkurentsimehhanisme, mis ehk kokkuvõttes võivad olla pigem takistavad, kuigi koroonaajal on toimunud mingeid mobiliseerumisi.

Kunstivaldkonna probleemide puhul ongi tunne, et ehk on tegemata jäänud ka selgitustöö n-ö naabritele. Keegi ei kujuta ette ainult oma kutsumuse järgimise rõõmust töötavat ERSO muusikut, kes omakorda ei pruugi teada, et tema kolleeg kunstivaldkonnast ei saa tehtud näituse eest palka. Kultuurivaldkonnad on erinevad, mitmes neist on riigi loodud ja tagatud töökohti palju rohkem kui kunstis, erarahastuse kaasamisel on oldud pikemat aega edukamad, tellimustöid kui selliseid on rohkem, omatulu teenimise võimalused on suuremad, sest publik on harjunud maksma teatri- või kontserdipileti eest küllaltki krõbedaid hindu. Kunstivaldkond on saanud riigilt pikalt kõige nigelamat rahastust. Olukord on armetu ja olemasolevate ressursside ümberjaotamisega ei ole võimalik töötingimusi parandada. Kas lahendusele viiks lähemale solidaarsus kultuurivaldkondade vahel või kunstivaldkonnal tuleb kehtestada ennast armutus konkurentsis? Küllalt raske on ette kujutada, kuidas teised valdkonnad oleksid nõus ütlema, et las järgmine kord saavad kunstnikud riigieelarvest väljavõideldud kasvuprotsendid endale. Kõigil valdkondadel on ju raha puudu. Ometi näib vabakutseliste loovisikute töötingimusi ja sotsiaalkaitset puudutav küsimuste ring teemana, mis puudutab kõiki kultuurivaldkondi. See on ühine ja pakiline probleem, mille pinnalt võiks olla võimalik leida solidaarsust, sõnastada ühiseid sõnumeid ja kavandada tegevusplaane kultuurivaldkondade esindusorganisatsioonidele. 

Laura Vilbiks on filosoofia magistrant KU Leuveni ülikoolis, kes vahel kirjutab ja illustreerib.