Nii nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid – kui vaja, siis kriitiliselt –, on ka autoreil õigus arvustustele reageerida. See käib asja juurde, solvumisest ja konfliktidest sellel põllul lõplikult ei pääse. Mis aga juhtub siis, kui naiskriitik arvustab kriitiliselt naiskirjaniku teksti!?

Esmalt pisut isiklikku. Olen (kirjandus)kriitikapõldu kündnud nullindate teisest poolest peale, TÜ bakatudengina esmalt kahtlemata kobamisi, igatahes mäletan, et pigem oli toona keeruline täita mahu alampiiri, kindlasti oli raskusi üldse millegi arvestatava arvamisega, tekstid olid enne kirjeldavad kui kuidagi hindavad. Aga nõnda nad Värske Rõhu toonase pea- ja kriitikatoimetaja Lauri Eesmaa eriti heasoovlikul tellimisel ja (kindlasti mitte ülemäärasel) toimetamisel ikkagi ilmusid. „Täiskasvanute” väljaannetes hiljem minu mälu järgi vähemalt kaks arvustust ei ilmunud ka, aga olen veendunud, et see oli põhjendatud, ju olidki viletsad.

Neil päevil pole ma kuigi viljakas kriitik, enamasti vastan toimetajate pakkumistele sirgjooneliselt eitavalt, küll peamiselt seetõttu, et aega on vähe, liiati on kirjutamine raske ja aeganõudev töö, millega tegelen n-ö koduväljaandes niigi regulaarselt. Noorena küll, noorena ongi vist normaalne kõik pakkumised vastu võtta, olgu see siis mõne konverentsi korraldamine, ettekanne, aga kõige tavalisem väljund bakatudengeile oli ikka arvustus. Tuligi vastu võtta, sest kuidas sa muidu kirjutama õpid (ehkki see vist mingi sõnastatud eesmärk ei olnud), aga argumendiks oli seegi, et keegi üleüldse pöördus-tellis, tundis huvi, lisaks – kirjandus ju! Ja pärast sai väikese kopika.

Ettevaatust, kuri kriitik

Kõigi nende aastate jooksul, mil olen kirjanduskriitikat lugenud ja kirjutanud (ja muidugi ammu enne sedagi), on meil kurdetud pidevalt mingisuguse „sõbramehekriitika” ja „semukriitika” vms paljususe üle, sellekohane hala on kujunenud lausa banaalselt igavaks klišeeks. Teataval määral seda kindlasti esinebki (ja sellisel juhul on see ilmselt ka toimetajate viga, kes sõprade vastastikuseid arvustusi tellivad ja avaldavad), aga samavõrd on võimalik Eesti kultuurisfääri nimelises konnatiigis kriitikul ka sõprussuhetest üle olla ja rääkida teostest endist (või kui see tundub võimatu, siis tehtud pakkumisest lihtsalt keeldud). Kui meil siin saaks kirjutada ainult teostest, mille autoritega pole iialgi kohtutud, oleks lõpuks võimalik arvustada vaid tõlkekirjandust.

Kui meil siin saaks kirjutada ainult teostest, mille autoritega pole iialgi kohtutud, oleks lõpuks võimalik arvustada vaid tõlkekirjandust.

Kui aga vaadata autorite reaktsioone minu viimase ehk 5–7 aasta tekstidele, on minust nähtavasti saanud hoopis mingisugune kuri kriitik. See ei ole mõistagi see, mida ma taotlen, ma ei pea ennast iseäranis konfliktseks inimeseks, aga ikka juhtub, et autor poetab veel aastaid hiljem sapiseid repliike, on keeldutud osalemast minuga seotud ettevõtmistes, vähemalt ühel korral on autor pärast arvustust mind sõbralistist eemaldanud. (Seepeale teatas väljaande toimetaja ja teksti tellija eravestluses naljatamisi: „Nüüd saad öelda, et oled tõe eest kannatanud.”) Ometi näen ma sedalaadi reaktsioone kuidagi normaalsena, asja osana. Nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid, nõnda on ka kirjanikel igakülgne õigus kriitikale reageerida. Selleks, kui õiglane ja/või proportsionaalne see lõpuks on, pole niikuinii võimalik objektiivset mõõdupuud fikseerida. On, nagu on, inimesed kõik. Muide, veel hullemgi võib olla autorite pahameel juhul, kui kriitik või perioodilise väljaande toimetaja satub mõne auhinna žüriisse. Aga jällegi leian, et see käib n-ö asja juurde.

Seejuures on autori tunded mulle kriitikuna arvatavasti üle keskmise olulised. Ma mõtlen alati selle peale, kuidas mu sõnad võiksid mõjuda, ja püüan öelda neid viisil, mis üleliia haiget ei teeks. Aga midagi pole parata, lõppeks on veelgi olulisem ikkagi mingi tõde – mitte jumalapärast „objektiivne tõde”, kelleks te mind peate, objektiivset tõde ma kriitiku ega inimesena ei valda. Müürilehe mainumbris kirjutab Elo Viiding kaunisti sellise autori positsioonist kriitikaväljal, kes on ise samal ajal ka kriitik, muu hulgas nõnda: „[L]ähtun tõekspidamisest „ära ütle teisele seda, mida sa ei taha, et sulle öeldakse”.” Sellega saan ma (praktikas) nõustuda osaliselt. Kui oled võtnud raamatu arvustada, saanud seejärel siiski aru, et väga palju head ei ole öelda (vahepeal ehk ka üritanud toimetajaga läbirääkimisi pidada ja lubadusest taganeda, aga selles näiteks ebaõnnestunud), siis ütlemata jätta ikkagi ei saa. Aga saab valida, kuidas öelda, ja neid valikuid ma kaalun küll pidevalt.

Eriti just n-ö kriitilise kriitika puhul tuleb valida oma sõnu, loomulikult mitte vaid autori tunnetega arvestamise eesmärgil, vaid ikka eeskätt tõe pärast.

Selge see, et eriti just n-ö kriitilise kriitika puhul tulebki valida oma sõnu, loomulikult mitte vaid autori tunnetega arvestamise eesmärgil, vaid ikka eeskätt sellesama tõe pärast. Näiteks, kõige lihtsam: iga oma veidigi üldistavama väite põhjenduseks tuleb leida mitu kirjakohta. Eks neid tuleb lõpuks ka koomale tõmmata, aga olemas peavad nad olema, sest just nõnda saab kontrollida iseenda väite tõesust.

Viidingu teise juhtmõttega „kritiseeri, aga ära hävita” nõustun punktipealt. Iga teatava aja tagant kerkivad meie eri kultuurisfäärides esile omad mihkelkunnused, kes mõjuvad siis „kultuuriavalikkusele” kui mingisugused värsked tuuleiilid, kes rääkivat asjast „nii, nagu see on” jne. Aga tegelikult ei ole see mitte midagi muud kui tühipaljas kiusamine, eriti vihastab kriitiku tühise võimu kehtestamine habraste debütantide peal. Taas oluline veendumus: kriitik võid sa olla, aga inimene pead sa olema. Ilma selleta pole mitte midagi teha ega öelda.

Ettevaatust, kuri suguõde

Viimase aja huvitavaim ja rikkalikem – küll kahjuks emotsionaalsete plärtsatuste valda kuuluv – näide sellest, kuidas kriitiku tekstile on reageeritud, on mitmeski mõttes erandlik ja pärineb filmikriitika ümber toimuvast. Nimelt arvustas Vilja Kiisler hiljuti Anu Auna Kristiina Ehinist tehtud portreedokumentaali „Vetelkõndija” ning julges postitada arvustuse ka oma avalikule Facebooki seinale. Läks mööda paar päeva ning juba kirjutas tuntud ja tunnustatud meesliteraat ja -kriitik postituse alla – sinnasamma Kiisleri avalikule seinale – kommentaariks täpipealt alljärgnevad sõnad: „Ohjah, naiste peale võib ikka alati kindel olla – kui juba mõni suuremalt esile tõuseb, küll suguõde noa selga lööb.” Väga harva juhtub, et ühelauseline seisukohavõtt sisaldaks endas nii paljut! Vaatamegi seda siin pisut lähemalt. 

Esiteks. Režissöör on siin enesestmõistetavalt kõrvale lükatud. Lõime ülejäänud kommentaaridestki selgub, et räägitakse ainult portreteeritavast ja kriitikust (muidugi on kõik kolm lõppeks naised, aga üks neist – tegelik autor – pole kommenteerijale tähtis olnud).
[Õiendus: pärast paberlehe ilmumist andis kommentaari autor toimetusele teada, et pidas fraasiga „mõnest [naisest], kes suuremalt esile tõuseb” silmas siiski nii portreteeritavat kui ka režissööri. Inimese pähe me ei näe, kuid olgu siinkohal ära toodud toimetuse garantii, et üks neist väidetest on kindlasti tõsi! – M.T.]

Teiseks. Näiteks meie küllaltki konservatiivsel kirjanduspõllul ei ole kombeks, et meeskriitikud arvustaksid naiskirjanike teoseid (süstemaatilisteks eranditeks on siin ehk Alvar Loog elukutselise kriitikuna oma koduväljaandes ning Mart Juur teleformaadis samuti „oma” olemasoleva platvormiga). Sellele tõigale osutas Hanna Linda Korp targasti juba 2017. ja 2018. aasta kriitikaülevaates: „Nimelt on meeskriitikud naisautoritest kirjutanud ainult 29 korral 365-st, s.o 8% arvustustest. […] Samas kirjutavad naised enam-vähem võrdselt nii meestest kui ka naistest. Kui seda tõsiasja teise külje pealt vaadata, siis näeme, et naiskirjanike teostest kirjutavad enamjaolt naised, meeskirjanike teosed saavad aga kõigilt tähelepanu.” Nii põhjalikku statistikat ei ole ma viimaste aastate kohta teinud, aga tunnetuslikult ei ole pilt märgatavalt muutunud. Kui aga ekstrapoleerida eespool toodud tsitaat kirjanduskriitika sfääri (väli, kus tegutseb ju nimetatud meeskriitik ise), siis mida saame siit järeldada? Ikka ju seda, et naisautorite suhtes ei tohikski üldse keegi kriitiline olla olukorras, kus 1) mehed neid ei arvusta ja 2) naised saavad suguõdesid kriitiliselt arvustades a priori õela ja kadeda sildi külge.

Iga teatava aja tagant kerkivad meie eri kultuurisfäärides esile omad mihkelkunnused, kes mõjuvad siis „kultuuriavalikkusele” kui mingisugused värsked tuuleiilid, kes rääkivat asjast „nii, nagu see on”.

Kolmandaks. Aga loomulikult paistab siit otsejoones ilmnevat seegi, et kõnealune meeskriitik ise peab oma suguvendi arvustama siis ju eranditult positiivselt (sest, nagu nähtavasti tuvastatud, kriitiline tohib olla vaid nende autorite suhtes, kelle sugu sinu omaga ei kattu). Aga siis vaatad, et nii asjad muidugi ei ole. Isegi Ants Orase nimeline kirjanduskriitika auhind anti meeskriitikule ülikriitilise arvustuse eest ja mul on tõesti kahju teile öelda: arvustas ta oma lihast suguvenda! Kuidas siis nii? Siit on võimalik tuletada vist küll ainult kaks varianti: a) ohjah, meeste peale võib ikka alati kindel olla – kui juba mõni suuremalt esile tõuseb, küll suguvend noa selga lööb; või siis b) arvustatava teose autor ei olnud piisavalt „esile tõusnud” ja seda sai muidugi hinnata just suguvennast meeskriitik.

Loomulikult saan aru, et meeskriitiku emotsionaalne purtsatus oli tegelikult lihtsalt üks „sõbramehekriitika” vorme, aga huvitaval kombel tundis ta vajadust kaasata sapisesse kommentaari pool inimkonda – ju siis galantselt sõbrast portreteeritava kaitsele viskudes vähemast ei piisanud.

Lõppeks ütlen siiski, et hoolimata levinud klišeest ma „sõbramehekriitikat” me kultuurisfääris arvestatavaks probleemiks ei pea, niisamuti toetan igasugust kriitilist kriitikat, juhul kui teos ise seda põhjendab ja kutsub (kindlasti mitte väiklase kiusu pärast). Naistele aga panen südamele mitte kuulata tunnustatud meeskriitikut, vaid vajaduse korral arvustada kriitiliselt ka suguõdede teoseid (viimaks tasub vahel meeskriitikuilgi mõne naisautori teos ette võtta).