Vaimses mõttes on Välis-Eesti kontinent suure laamana endiselt siiapoole hulpimas ja meie ühine ürgmanner on alles moodustamisel.

Vaimses mõttes on Välis-Eesti kontinent suure laamana endiselt siiapoole hulpimas ja meie ühine ürgmanner on alles moodustamisel. Frotee Records kui eesti plaadifirmade Jakob Hurt on selle protsessi tarbeks ühe elektroonilise pärimuse pusletüki vinüülile pressinud, nii et austraalia-eesti multimeedik Olev Muska oleks seal justkui ise oma ihade, igatsuste ja kinnisideedega looper’is keerlemas. Paguluses sündinuna puudusid tal mälestused kodumaast ning nende asemele kerkis kogukondlikult loodud imaginaarium. Muska kunstnikuloomus ei lubanud siiski väliseesti retoorikat üks ühele omaks võtta, vaid nõudis isiklikumat ja omanäolisemat tunnetust, mille ta leidis visuaalsete ja tehniliste katsetuste audiofiilsel ühendamisel. See, et Muska pistabki päriselt „Tuljakule” pommi alla ja sõna otseses mõttes „Viru valssi” veeretab (nagu laulusalm tõele au andes ju üles kutsub), tema diskograafiaga kursis olevaid muusikasõpru ilmselt ei üllata. Küll aga panevad värsket kogumikku kuulates kõrvu kikitama lo-fi-labori eksperimendid ja südantlõhestavaks disainitud distortion. Muskal kipuvad näpud ka polürütmia ja oriendi heliredelite sahtlites sobrama, ent villalõhnalised kindakirjadega käpikud jäävad algusest lõpuni siiski kätte. Kogumiku A-poolel on lühemad kulgemised ja variatsioonid, B-poolel aga pikemad vormikatsetused, lõpuloona suisa terve 1983. aastal ilmunud ja nüüdseks rariteetne kassett „Tantsi! Tantsi!”. Muska jauramile oleks justkui laser külge keevitatud ning Ingrid Slameri lauldud „hõissassad” ja „trallallaad” on sumedad ning ekstaatilised, nii et see austraalia-eesti kama viib ka tõrksa trippima. Kogumikul on kuulda estotroonika esimese tulemise võlu ja valu ning julgest pealehakkamisest sündinud lood õhetavad elevusest ka nüüd, neli aastakümmet hiljem.