„Black Mirrorist” on saanud meiegi vaatajate seas kultussari ning mitmed selles esitatud tulevikuvisioonid on osutunud otsesel või kaudsemal moel prohvetlikeks. Segunevad päris ja fiktsionaalne, päris ja virtuaalne ning vaataja jäetakse tihti häiritult hambaid kiristama.

„I didn’t expect to find myself living in the future,
but here I fucking well am.”
Karin Parke (Kelly Macdonald) osas „Hated in the Nation”

„Black Mirror” läks esimest korda eetrisse Suurbritannias 2011. aastal ning muutus kiiresti kultushitiks. Sarja autor Charlie Brooker sõlmis 2015. aastal Netflixiga uue lepingu veel 12 osa tegemiseks, millest esimesed kuus on nüüdseks vaatajateni jõudnud, ning sarja fännidel on põhjust rõõmustada.

Brookeri kuulsaim teletöö enne „Black Mirrorit” oli sari „Nathan Barley”, mis põhines tema sajandivahetusel Inglismaal omajagu laineid löönud fiktsionaalse telekava TVGoHome tarbeks välja mõeldud dokumentaali „Cunt” tegelasel. Koos Chris Morrisega („The Day Today”, „Brass Eye” ja „Neli lõvi” („Four Lions”)) loodud sari rääkis ennasttäis meediastaarist ja inimestest tema ümber. Sotsiaalmeedia ja tehnoloogia tähtsuse kasvu üle irvitav sari on nauditav vaatamine ka aastaid hiljem ning sel on selgeid sarnasusi ka „Black Mirroriga”. Kuid veelgi rohkem on Charlie Brookeri omapärast stiili ja huumorisoont tunda TVGoHome’i kirjutistes. Näiteks 1999. aasta 31. detsembril sai telekava andmetel vaadata hommikul kell 8 „Whitney Houstoni teist maailmasõda”, kus viimase maailmasõja arhiivikaadrite taustaks on laulja kuulsaimad hitid.

„Black Mirror” on ühiskonna kõige valusam ekraniseerumise, tehnologiseerumise ja võrgustumise kriitika just seetõttu, et Brooker võtab näited elust, uputab need satiiri ja taaslavastab groteskina, jättes vaataja nähtu pärast hambaid krigistama. See, mis meid pärast iga osa vaatamist end ebamugavalt tundma paneb, ei ole mitte hirm selle ees, milliseks tulevik võib kujuneda, vaid just mõistmine, et tegelikult elamegi juba seal.

Brookeri annet ja läbinägelikkust tõestabki see, et nähtused, mida tema on kujutanud sarjas fantastikana, on n-ö päriselus järjest tõeks saanud. Näiteks rääkis esimese hooaja üks tugevaim jagu „The Entire History of You” võimalusest silmas oleva kaameraga oma mälestusi salvestada. Üks häirivaimaid stseene näitas abielupaari, kes eelistas seksi ajal üksteisele otsavaatamisele taasesitada silmade sarvkestadel salvestist oma kunagisest kirglikust armatsemisest. Nüüdseks ongi Samsung loonud nn targad läätsed, millega saab pilti nii salvestada kui ka n-ö silmas esitada, nii et reaalsuse ekraniseerimine sõna otseses mõttes käigu pealt ei olegi enam kauge tulevikumuusika.

Ka poliitilises plaanis on fantaasiasari osutunud hämmastavalt elutruuks. Osas „The Waldo Moment” valitakse parlamenti sinine koomiksikaru, kes pälvib rahva armastuse tänu poliitiliselt ebakorrektsetele kriitilistele seisukohavõttudele. Kui alguses leidsid kriitikud ja Brooker ise, et endise Londoni linnapea ja Briti välisministri Boris Johnsoni prototüübi Waldo juhitud maailm pole siiski väga tõenäoline, siis hiljutiste Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste lõppedes ilmus sarja ametlikul Twitteri kontol säuts: „This isn’t an episode. This isn’t marketing. This is reality.”

Kõige kurikuulsam on aga sarja 2011. aastal linastunud esimene osa „The National Anthem”, kus Briti kuningatütre rööv lükkas käima sündmuste ahela, mis oli šokeeriv paljudele vaatajatele. Röövija ainus tingimus printsessi vabastamiseks oli see, et suurriigi peaminister nikuks otse-eetris siga. See jagu osutus tagantjärele dramaatiliselt prohvetlikuks 2015. aastal, mil Suurbritannia peaministri David Cameroni (mitteametlikus) biograafias kirjeldati lugu sellest, kuidas ta olla ülikooliajal Oxfordis eksklusiivse klubi liikmeks astumiseks pidanud oma suguelundi surnud sea suhu toppima. Sotsiaalmeedias lõi „Piggate” laineid, aga traditsioonilised uudistekanalid, nagu BBC, teemat ei kajastanud, kopeerides ka seriaali teemaarendust peaaegu üks ühele. Charlie Brooker ei teadnud sarja kirjutamise ajal sellest väidetavast juhtumist midagi.

See, kuidas traditsioonilised institutsioonid ei suuda enam ühiskondlikke protsesse hallata ja sotsiaalmeedia suunab narratiivi, on korduv teema ka kolmandal hooajal, nagu ka reaalse ja digitaalse piiride hägustumine ja selle mõju inimeste käitumisele. Osa „Nosedive” on iga sotsiaalmeediasõltlase halb unenägu, kus absoluutselt kõiki ja kõike hinnatakse skaalal ühest viieni. Inimese avalikust skoorist sõltuvad tema käekäik ja võimalused, talle kättesaadavate teenuste kvaliteet jne. See on tabav lugu nüüdisaegsest ebavõrdsusest, kus kõrgklassi (hinnetega) inimeste elud on ülevalgustatud, standardiseeritud ja seetõttu ka pinnapealsed, samas kui madalama „taseme” inimesed elavad öö varjus, olukorras, kus kõik teenused ei ole kättesaadavad ning kus alles on vaid lootus, et sotsiaalne mobiilsus on võimalik. On muidugi ka neid, kes ei ole hinnetest huvitatud ja saavad nii väga hästi hakkama, kuid peategelasel on võimalik vabaneda hindamisest alles vanglas. Ei ole keeruline arvata, kummal pool trelle sellises maailmas vangis ollakse.

Täbarast olukorrast leiab end ka jao „Shut Up and Dance” peaosatäitja, kes saab pärast sülearvuti ees masturbeerimist tundmatult väljapressijalt tema enda arvuti kaameraga filmitud video äsja toimunust ning ähvarduse, et see postitatakse tema sõprade sotsiaalmeedialehekülgedele. Osa edenedes selgub, et väljapressijal on mitme ohvri kohta valgustkartvat infot, ning see, et ta on alustanud nende kõigiga keerulist mängu. Saladused on piisavalt piinlikud või ohtlikud, et avalikustamise takistamiseks ollakse valmis tegema peaaegu kõike.

Teadupoolest on internetiväljapressimine ka reaalses elus väga problemaatiline teema, kusjuures ehk üllatava faktina seda eriti konservatiivsetes riikides, kus ohvrid kipuvad olema naised. Naise „kuriteoks” võib olla peol käimine, võõraste meestega pildile jäämine, autoga sõitmine jne. Selleks et seda infot varjata, on naised valmis maksma, ja väidetavalt on sellisest väljapressimisest saanud mõnel pool juba omamoodi ärimudel. Uus areng väljapressimistööstuses on pahavara, mis annab ülevõetud arvuti kasutajale võimaluse kas maksta nõutud summa või osaleda veidras püramiidskeemis, kus arvuti tasuta vabastamise hind on kahe uue arvuti nakatamine – ohver muutub ise ründajaks. Olenevalt hoitud saladuse suurusest või arvutis olevate failide tähtsusest võib igaüks arutleda mõttemänguna selle üle, millal ollakse probleemi lahendamiseks valmis just seda teed valima.

Sarjas tegutsevad kurikaelad on tihtilugu anonüümsed. Me puutume kokku nende tegude ja tagajärgedega, kuid vähe infot jagatakse motiivide kohta. Osas „Hated in the Nation” uurivad detektiivid kummalisi surmasid, kui selgub, et riigis on alanud hashtag’i-võistlus, mille „võitja” peab päeva lõpuks surema. Internetti jäetakse iga päev massiliselt anonüümseid vihakommentaare, mille eest ei saa keegi karistada – avalikkuse silme all ja takkakiitmisel võidakse hävitada nii inimese karjäär, maine, vahel lausa elu ja meil jääb üle kergendatult hingata, et päriselus ei ole veebipõhises hukkamismängus osalemisel siiski nii karm hind kui sarjas.

Ka järgmise jao „Playtest” peategelasele Cooperile läheb virtuaalreaalse mängu testimises osalemine väga kalliks maksma. Testitav õudusmäng on väga lihtne: jää mõistuse juurde olukorras, mille on genereerinud sinu enda aju, seades sind silmitsi su enda kõige suuremate hirmudega. Cooper peaks ületama iseend, end ise üle mängima, aga kuidas taltsutada irratsionaalset ja afektiivset? Päriselu-mänguentusiaste rõõmustab samas kindlasti, et paljud arvutimängud juba arvestavad mängija käitumist ja loovad selle järgi individuaalseid stsenaariume. Analüüsitakse juba ka seda, mida inimene oma valikuid tehes tunneb. Seda saab mõõta näiteks südamelöökide lugemise, RealSense’i kaamerate ja emotsioone tuvastava programmiga Affectiva. Lubades mängudel pääseda juurde ka sotsiaalmeediakontodele, on tuleviku õudus-virtuaalreaalsusmängudel potentsiaali olla väga jubedad.

Reaalsuse muutmisega tegeleb ka osa „Men Against Fire”, mis räägib sõduritest, kelle peas olev kiip paneb neid nägema teatud inimesi ebamääraste, nägudeta koletistena. Tervet sõjatehnoloogia arengut võib vaadelda kui katset vastasest füüsiliselt ja vaimselt kaugeneda ning teda dehumaniseerida. Nii loodi kolonisatsiooniperioodil teise inimese dehumaniseerimiseks pseudoteaduslikke teooriaid sellest, kuidas mõni rass on teistest parem. Kuni 1967. aastani kehtis Austraalias seadus, mis lahterdas pärismaalased floora ja fauna hulka. Väidetavalt ei oleks Briti üldsus suutnud taluda uudiseid nälja tõttu surnud miljonite inimeste kohta, kui nad oleks pidanud neid endasugusteks.

Käesoleva rändekriisi kontekstis räägib see jagu muidugi väga tabavalt suhtumisest erinevatest kultuuridest pärit inimestesse ja sellest, kuidas poliitilise propagandaga avalikkust „võõraste” vastu pöörata. Jääb vägisi mulje, et nii mõnelegi poliitikule on istutatud liigagi edukalt pähe „vaenlast” näotustav „kiip”, millega on lihtne põgenikke dehumaniseerida, lahterdades nad kõik ühe klikiga näiteks „vägistajateks ja mõrvariteks”, kes „võtavad meie töö ja naised”.

Viimase hooaja üheks kõige huvitavamaks osaks on kindlasti „San Junipero”, mis murrab „Black Mirrori” kaanoneid, viies tegevuse esmalt näiliselt minevikku. Jagu saab alguse sellest, kui häbelik peategelane Yorkie satub linna, kus tänavatel reklaamitakse 80ndate filme („Kadunud poisid” („The Lost Boys”)), ööklubis mängivad eranditult 80ndate hitid (Belinda Carlisle, The Bangles jne) ning kõik inimesed näevad välja kui tegelased John Hughesi noortekomöödiatest „Hommikusöögiklubi” („The Breakfast Club”) ja „Neiu roosas” („Pretty in Pink”). See armastuslugu kahe naise vahel osutub aga lihtsalt 80ndate järgi kujundatud virtuaalreaalsuses toimuvaks, kuhu sind võidakse pärast surma üles laadida, et siis seal aegade lõpuni edasi elada. Tegemist on väga kaasakiskuva looga kahe erinevast rassist naise armastusest, kus probleemiks ei ole mitte virtuaalreaalsuses eksisteerivad moraalinormid, vaid piirangud, mis on saatnud peategelasi nende tõelises elus.

Eks ole virtuaalreaalsuski heas ja halvas mõttes ühiskonna moraalinormide piirialadel tegutsevate inimeste pelgupaik, võimalus olla mitte niivõrd keegi teine, vaid just nemad ise. „Black Mirror” seda peegeldabki.