Kuidas etendavad 90ndatel sündinud ja üles kasvanud ehk nüüdseks together-forever-vanusesse jõudvad inimesed sellist igavesti kokkujäämise imperatiivi, mis on õpitud Hollywoodi romantilistest komöödiatest?

Kuulsin Barbara Lehtnast vist üldsegi esimest korda 2017. aasta sügisel seoses tema lahkuminekutest kõneleva näituse-linnatuuriga „Together forever”. Sellest on nüüd oma poolteist aastat, möödunud on nii mõnigi südamevalu, installatsioonituurid Pärnus, Tallinnas ja Tartus on seljataha jäänud, formaatki on uus, tegelased teised ja ka sisu pole enam see, aga pealkiri on ikka sama – igavesti koos, together forever. Midagi vist veel kummitab. „Eks ta natuke pikenes, tundsin, et ma ei jõudnud linnatuuri ja installatsiooniga seda teemat päris läbi hekseldada,” nõustub ka noor lavastaja, kes valmistub armastusküsimust seekord füüsilise teatri vormis Sõltumatu Tantsu Lavale tooma.

Astun ühel kaunil pühapäevapärastlõunal Eesti Tantsuagentuuri väiksesse proovisaali, kus on tegeletud hommikust peale peaasjalikult jooksmisega (ja kaks päeva enne seda veel pealegi). Kohe võtavadki noored etendajad – Johan Elm, Minna-Triin Kohv ja Kaido Torn – end pesuväele („Fookus!”, käteplaks) ja etendavad intiimset stseeni, taustal Joji kaunis lugu „Attention” ning lavastaja üksikud näpunäited („Leidke see õige intiimsusaste!”, „Ära kaota fookust!”). Erinevalt Barbara eelmisest lavastusest „Saun” (Elektrooniline Jumal, 2018, lisaks Kaidole ja Minna-Triinule mängisid veel Jim Ashilevi ja Rene Köster) ei ole siin sõnalist osa ette nähtud (ja eks „Saunaski” oli sõnu vaid väheke), enda eest räägivadki kehad. Kohe esimese asjana torkab silma, et Barbara on kõike muud kui autoritaarne lavastaja, ehkki stseenides võivad ta suunised olla üsna nõudlikud ja täpsed, aga suurtes ja olulistes küsimustes paistab kõik olevat harjumatult demokraatlik ja avatud („Ma ei tea, ma ei ole ise ka kindel, aga proovime, vaatame, kuidas see välja näeb…”).

Koosloomise võimalikkus

Barbara pooldabki enda sõnutsi posthierarhilist etendamist ning rakendab füüsilise teatri lavastamisel võttestikku, mille väljamaakeelne nimetus on „devising” ja millele teatriteadlane Madli Pesti on andnud eesti keeles vaste „koosloome meetod”.

Kogu protsessi kontekstis tähendab see seda, et enne käesolevasse pühapäevasesse proovipunkti jõudmist, kui esietenduseni on aega vähem kui kuu – enne kui rääkima hakkasid kehad –, tuli esmalt läbida niisuguseid etappegi, mis lavalt või proovisaalist publikule otsejoones silma ei paista, aga mis on sellest hoolimata lavastuse terviku jaoks hädavajalikud. Kõigepealt, sedastab äsja 29-aastaseks saanud lavastaja, võeti ette paaripäevane jutufaas, mille käigus viisid väikse trupi kõik liikmed (kuni tehnikuni välja!) end „vaimselt samale tasandile”. Kuna seekordne teema – together forever – on nõnda isiklik, siis antud juhul hõlmas see etapp muu hulgas väga süvitsi väga isiklikest asjadest rääkimist: oma suhetest ja oma kogemustest 90ndatel üleskasvamisega, igavesti kokkujäämise imperatiiviga jne.

Sealt edasi veedeti paar päeva liikumisjuhi Hanna Junti taktikepi all, et etendajad saaksid üle füüsilisest krambist. „Et nad julgeksid näiteks üksteist ükskõik kust puudutada. See paneb nad ka füüsiliselt koos mõtlema,” selgitab Barbara ning lisab, et seesugune ühtehäälestus on vajalik ka põhjusel, et osalejate ettevalmistus ja treenitus on alati erinev. Nagu koosloomise printsiip nimegi järgi uskuda laseb, järgnes improvisatoorne devising jam’i etapp, kus anti palju sõna etendajate endi tõlgendustele, ning alles seejärel panid lavastaja, liikumisjuht ja dramaturg Katrīna Dūka pead kokku ning asusid fikseerima juba täpsemat kontseptsiooni.

Iseenesest mõista ei ole niisuguse ühesloomise raames lugu staatiline ega pruugi olla seda kuni lõpuni välja. „Võib juhtuda, et saame aru, et meil on üks stseen täiesti puudu, ja peame jälle otsast pihta hakkama!” Jah, mingil hetkel peab keegi ütlema, et nüüd on valmis, ja see ülesanne jääb siinkohal just lavastajale, ehkki sellise koosloomise kontekstis on Barbara vahel isegi mõelnud, et milleks siis just lavastajat vaja on: „Aga tegelikult ohjab lavastaja tervikut, ma lükkan seda lugu edasi ja jälgin, et kõik – keha, mõte, lisaks veel valgus, stsenograafia – oleks üks suur tervik. Ehk juhin sisuliselt orkestrit.” Tõelise koosloojana rõhutab Barbara aga ikka, et kuigi tal on teoreetiliselt viimane sõna, ei tähenda see, et seda tingimata kasutama peaks! Muidugi on taolisesse loomemeetodisse teataval määral sisse kirjutatud, et ette võib tulla lahkarvamusi ja vaidlusi, aga näitleja peab sellesse, mida ta mängib, uskuma ning sellest aru saama, lisaks ei ole lavastajal ju ilma näitlejateta midagi teha.

Kui küsin, mis on niisuguses füüsilises teatris dramaturgi ülesanded, räägib Barbara mulle konkreetse loo: „Minu esimene mõte oli uurida selle lavastusega, kas together forever on võimalik ja miks näiteks mina enam sellesse ei usu. Dramaturg kuulas ja juhtis minu mõtet edasi ning meile sai ühiste arutluste käigus selgeks, et ma ei ole huvitatud üldse ainult sellest konstruktsioonist, vaid tegelikult paelub mind hoopis üksikinimese ego. Lõpuks sain aru, et minu küsimus ei ole enam selles, kas together forever on võimalik, vaid selles, kui palju ma pean iseendast ära andma, et suudaksin kellegagi koos olla.” Niisiis a priori isiklik ja mitte ainult lavastajale, vaid kõigile osapooltele – samamoodi arutas Katrīna näitlejatega lavastuse erinevaid sõlmpunkte, mida lavastaja ise ei osanud alati lahti seletada. Ehk kas siis dramaturg on nagu terapeut? „Jah, dramaturg võib iseenesest olla täiesti see, kelle õlal natuke nutetakse.”

Igavesti kokkujäämise võimalikkus

Miks lahkab lavastus armastuse fenomeni aga just põlvkondlikust aspektist? Kas 90ndatel üles kasvanute kogemus on siis tõepoolest niivõrd erinev nende omast, kelle lapsepõlves oli oluline koht muinasjuttudel ja kes oma elu (illusoorselt või mitte) esmalt nende järgi joondasid? Ka sellele on Barbaral kohe vastus varrukast võtta, nimelt kirjeldab ta oma lapsepõlve väga telerikesksena. Me kõik tarbisime suuresti sama meediat: esmaspäevaõhtuti näidati Kanal 2-s Hollywoodi armastusfilme, teisipäeval oli eetris „OP”, kolmapäeval midagi järgmist… „Ja ma olen hakanud järjest rohkem märkama, kui paljud mu arusaamad sellest, kuidas maailm peaks toimima, pärinevad tollest meediast. Mingil hetkel tuli ka internet, aga just need kujunemisaastad seostuvad peamiselt amerikaniseerunud telerimaailmaga.”

Asi on aga nimelt selles, ütleb Barbara, et ühiskond on tänapäeval palju muutunud. Meil on paare, kel on hästi suur vanusevahe, ning neid, kelle vahel on „rohkem kilomeetreid kui suudlusi”, seksuaalsuse ja sugudega seoses on arusaamad väga palju teisenenud jne. Nii räägibki lavastus, mis kujutab endast – et ma nüüd liiga palju välja ei lobiseks! – kõige muu kõrval ehk peaasjalikult „kurba pidu” („It’s my party and I cry if I want to”), ühelt poolt tulevikust, mida Meg Ryan meile lapsepõlves televiisorist lubas, ja teisalt maailmast, mida me nüüd täiskasvanutena enda ees päriselt näeme, ning teeb seda sõnade asemel kehadega. Intrigeeriv? Minu jaoks küll!

Proov saab läbi ning toimub veel üks „discussion”, arutatakse, mis oli raske, mis oli usutav, mis oli veel arusaamatu, mida võiks järgmine kord veel proovida („Aga mida see annab, et me seda stseeni istudes teeme?”, „Teate, proovime selle järgmine kord koos Hannaga läbi, siis saab kõik puhtam.”), seejärel moodustatakse midagi energiaringilaadset, vist isegi mitte irooniliselt, vaid täiesti harjumuspäraselt ja sujuvalt, ning lülitutakse ümber. Homme minnakse üheskoos Massiarule residentuuri, kus hargneb lahti proovide järgmine faas.

„Together forever” esietendub Sõltumatu Tantsu Laval 10. aprillil kell 19, järgmised etendused toimuvad 11., 12., 22. ja 23. aprillil sealsamas. Infot leiad Sõltumatu Tantsu Lava kodulehelt.