Piiride kompimine on osa inimeseks olemisest. Ent milleni viib see, kui hakkame kompima inimeseks olemise piire; kui koodi häkkimise asemel häkitakse iseend?

Biohäkkimine võeti mõistena kasutusele 1980. aastate teises pooles, mil arvutid muutusid kodukasutajatele laialdaselt kättesaadavaks. Uutest võimalustest lummatuna ei jaksanud nii mõnigi uudishimulik ära oodata, milleks verivärsket tehnoloogiat veel kasutada saab. Alguse sai isehakkajate subkultuur, mille eesmärk on uurida ja rakendada uusi biotehnoloogilisi lahendusi, katsetades neid enda peal.

Eestlase sõnavaras on häkkimine otseselt seotud IT-valdkonna ja millessegi omavoliliselt sissetungimisega ning see kõlab küllaltki kurjakuulutavalt. Inglise keeles, kust pärineb ka biohäkkimise mõiste, on häkkimine siiski laiema tähendusega ning viitab antud kontekstis rohkem innovaatiliste lahenduste otsimisele.

Isehakanud asjahuvilised

Ennast saab mitmeti biohäkkida. Lihtsaimal tasandil on ka õige unegraafiku leidmine ja tavakasutuses populaarsete stimulantide, nagu kohv, tarbimine mõneti enda häkkimine. Eesmärk on ju maksimeerida keha funktsionaalsust.

Biohäkkimiseks võib nimetada ka erinevate toidulisandite tarbimist ja dieetide pidamist. Mõne aasta eest kogus näiteks populaarsust Soylent, mis pidi väidetavalt asendama tavapärase toidu ning täitma kõik meie vitamiinide ja mineraalainete vajadused. Taoline suukaudselt manustatavate ainetega keha tuunimine kannab inglise keeles nimetust „nutrigenomics” ning annab enamasti kahtlase väärtusega lubadusi lahendada kiirelt argiseid füüsilisi puudujääke.

Veidi vähem ja pigem negatiivset kajastust leiab grinder’itest biohäkkerite liikumine, mis on seotud tihedalt kehamodifikatsioonide subkultuuriga. Grinder’id tahavad sama, mida iga keskmine inimene: olla parim versioon iseendast. Keskmisest inimesest eristuvad grinder’id aga selle poolest, et enese täiustamiseks paigaldavad nad enda kehasse kliiniliselt testimata magneteid, nahaaluseid silikoonimplantaate, RFID- ehk raadiosagedustuvastustehnoloogial põhinevaid kiipe, LED-lambikesi ja palju muud. Grinder’itele ei ole võõras ka keha võimekust tõstvate ning enamasti testimata ainete kehasse süstimine. Näiteks pidavat vähiravis kasutatava kloriin-e6 silmadesse tilgutamine andma võime pimedas näha. CRISPRi geenimuutmistehnika võimaldab aga häkkida enda genoomi, et muu hulgas kõrvaldada haigusi või kasvatada lihaseid.

Siinkohal tekib ühiskonnal subkultuuriga probleem. Enamasti usutakse, et inimeste (olgugi et antud juhul iseenda) peal katsete tegemine ei ole eetiline. Veel enam, biohäkkeriks saamiseks ei ole vaja kõrgharidust. Võib isegi öelda, et liikumise moto on „kõik on teretulnud”. See tähendab, et kuigi mõni grinder on kõrgelt haritud, on paljud neist isehakanud asjahuvilised. Ühtlasi ei tegutse grinder’id laboris ja nende katsed ei toimu kontrollitud keskkonnas. Kuigi keskmist biohäkkerit ei heiduta räpastes tingimustes tehtud mikrooperatsiooniga kaasnev infektsioonioht, on katsete ohutus inimtervisele kaheldav.

Veel rohkem küsimusi tekitavad võhikule häkkerite motiivid. Kas nad üritavad olla teistest paremad? Miks tahab keegi enda naha alla tehnikat või veresoontesse aineid, mis võivad osutuda ohtlikuks?

Biohäkkimine kui kuues meel

Kui sobrada biohäkkerite foorumites ning lugeda nende kogemusi, saab peagi selgeks, et õnneks ei ole keskmine grinder heidikust pseudoteadlane, kes üritab genereerida endast üliinimest. Mõned on jõudnud biohäkkimise juurde viimases lootuses vabaneda kroonilisest haigusest. Teised tahavad painutada inimeseks olemise piire ning näha, milleks meie kehad veel suutelised võivad olla. Enamasti on algaja biohäkker aga lihtsalt uudishimulik tehnohuviline, kes soovib proovida uut ägedat vidinat, ning enamasti piirdub keskmine grinder nahaaluse magneti või RFID-kiibi paigaldamisega.[1]

Nahaalune magnet istutatakse kõige sagedamini sõrmenaha alla ning see on täpselt nii tugev, et suudab hoida üleval kirjaklambrit. Kas kõlab nagu veidi mage peotrikk? Tegelikult kirjeldavad kiibi kandjad, et magnet annab neile otsekui ühe meele juurde. Kuna sõrmeotstes on suur hulk närvilõpmeid, võimaldab magnet tajuda kõikjal meie ümber olevaid magnetlaineid, mistõttu tundub, justkui õhul oleks tekstuur.

Kõige levinum ning praktilisem viis keha häkkimiseks on paigaldada kätte RFID-tehnoloogial põhinev kiip. Nüüdseks toodavad kiipe paljud ettevõtted ning praegu on kiipide testimine toimunud iseseisvalt, s.t valitsusasutused ei ole sellesse süvenenud.

Kiip on umbes riisiterasuurune ning enamasti leiab see koha käenaha all nimetissõrme ja pöidla vahel. RFID- ja NFC-kiipe ehk kõnekeeles kontaktivabasid kiipe saab kasutada sisuliselt nagu samal tehnoloogial põhinevat puutevaba kaarti. Näiteks saab kiibiga avada uksi või tellida kohvimasinast jooke. Potentsiaalselt võib see asendada tulevikus ka panga- või ühistranspordikaarti, ent selleni jõudmiseks on vaja teha veel omajagu lobitööd.

Kui rääkida konkreetsetest seadustest, jääb grinder’ite tegevus halli alasse. Kehtivate seaduste kirjutamise ajal ei tulnud keegi selle pealegi, et biotehnoloogia võiks olla huvilistele nii kergesti kättesaadav, veel enam, et biotehnoloogia on niivõrd võimekas ja võimalusterohke, kui see praegu on. Kerkivad nii tervishoidu, infoturvet kui ka eetikat puudutavad küsimused. Kes vastutab, kui kätte paigaldatud kiibi tõttu tekib tõsine infektsioon, mis viib enda peal katsetaja haiglasse? Kuidas tagada andmete turvalisus, kui kiibid ei ole läbinud ametlikku testimist? Seni on üldsus otsustanud mitte sekkuda, kuni ei toimu just midagi selgelt ebaseaduslikku.

Kui mõtleme hetkedele ajaloos, mil seadusandjad on üritanud inimeste isetegevust piirata, siis võib oletada, et grinder’ite subkultuur, mis on oma olemuselt lapsikult uudishimulik, ei ole karmidele normidele kergesti allutatav. Piiravate regulatsioonide kehtestamisel jätkuks tegevus tõenäoliselt põranda all, niisamuti nagu ükski kehaauk ega tätoveering ei ole tegemata või puskar keeluajal joomata jäänud. Ehk on see ka üks põhjus, miks enamiku riikide tervisekaitse organisatsioonid ja seadusandjad on olnud pigem äraootaval seisukohal ega ole rutanud biohäkkeritele kätt ette panema. Võimalik, et see hoiak on peagi muutumas. California osariik, mida võib pidada USA tehnomekaks, astus tänavu juuli lõpus esimese sammu biohäkkerite tegevuse piiramise suunas. 2020. aastal jõustuva seaduse kohaselt tohib CRISPRi komplekte müüa vaid juhul, kui neile on lisatud märge, et need ei ole mõeldud kodus enda peal kasutamiseks.

Ühiskond avasüli ei tervita

Biohäkkeritega vesteldes selgub siiski kiiresti, et subkultuur saab enda reguleerimisega üldiselt hästi hakkama. Grinder’id järgivad endi koostatud eetikakoodeksit ning korraldavad aastas mitmeid ühisüritusi, kus arutatakse biotehnoloogilisi arenguid ja õpitakse üksteiselt nii ohutumaid töömeetodeid kui ka muud asjassepuutuvat. Väiksemad grupid kohtuvad regulaarselt koduseinte vahele ehitatud laborites, et viimaseid leiutisi üksteise peal katsetada.

Võib öelda, et ka Eestis on oma väike grinder’ite pesa, kuid rääkida ei saa mingist organiseeritud subkultuurist. Siin võetakse uusi tehnoloogilisi lahendusi vastu üldiselt küllaltki kergesti ning Ülemiste Citys liigub praeguseks veidi alla viiekümne õnneliku NFC-kiibi kandja, ent see ei tähenda, et ühiskond nahaalust kiipi avasüli tervitaks. Pärast seda, kui Tele2 Eesti kuulutas 2018. aasta teises pooles pressiteatega, et lasi enda töötajatele kiibid paigaldada, sai meediaväljaannete kommentaariumitest lugeda sadu õelaid ja mõnitavaid kommentaare ning leidus ka pilavaid artikleid. Avalikkus näeb praegu siiski kõige mustemat stsenaariumit, mis on osaliselt kindlasti õigustatud. Mis saab siis, kui enda biotehnoloogiliselt paremaks muutmine ei ole enam nohikute ja visionääride hobi, vaid miski, mida oodatakse meilt kõigilt?

Kiip, mis asendab pangakaarti, on üks asi, aga mida teha, kui otsustatakse, et kõik, kellel ei ole kotkanägemine, punnis lihased ja vähemalt 170 cm pikkust, peaksid laskma ennast korrigeerida? Või eeldatakse, et kõik vanemad lasevad endale disainida geneetilise superbeebi? Ühiskond, kus igaüks tajub meeletut survet olla kõiges alati parim, ei ole ilmselt keskkond, kuhu elama kipuks.

Tõenäoliselt levib biohäkkimine selle leebemal kujul lähiaastail üha rohkem. Kindlasti ei tasu oodata, et paarikümne aasta pärast toodetakse ainult CRISPR-beebisid või loobutakse tänavalampidest, sest kõik näevad pimedas selgelt liigelda. Küll aga saame turvaküsimuste lahenedes ilmselt võimaluse vabaneda lõplikult magnetkaartidest pungil rahakotist. Seda, kas oleme jõudnud utoopiasse või hoopis düstoopiasse, näitab aeg.

[1] Kirillovs, R. 2019. Entrepreneurship Development Alternatives in the Market for Electrical Implants, magistritöö, Riia Tehnikaülikool.

Sandra Müür on elukutseline ja igivärviline kehamodifikatsiooni ekspert, avastaja ning futurist.