Mind hakkas seoses Janar Alaga algusest peale kummitama sõna olmekirjandus. Seejuures olen ma teadlik selle sõna (kunagisest) kasutusest; nähtusest, mida see tähistab, selle konnotatsioonidest jne, ma tean küll, et see pole see, aga ikkagi kummitab. Et kui uusolme oleks žanr, siis Janar Ala oleks selle esindaja (vt ka uusromantism, uussiirus…).

Janar Ala
„Ekraanirituaalid”
Jumalikud Ilmutused, 2014
115 lk

Kas üldse on maailmas teist nii proosalist tegevust, kui seda on panni leotamine kraanikausis. Taustaks mängimas raadio. (Janar Ala)

Olmekirjandus lõppegu kuidas ta lõpeb, lugeja jaoks lõpeb ta punktiga. (Rein Veidemann)

Žanreid ei saa niisama vägivaldselt ja ühe näite põhjal juurde tekitada, ma tean küll. Aga kui näiteid oleks mitu?

70ndate lõpul ja 80ndail, kui olmekirjandus kõvasti tuure võttis ja üleüldsegi tekkis, räägiti sellest kui peamiselt romaanižanrisse puutuvast. Janar Ala raamat ei ole aga kaugeltki romaan, juba seetõttu arvan ma, et see originaalolmekirjanduse kategooria ei ole või ei peaks olema siin kohaldatav. Teisalt esitati olmekirjanduse karakteristikuina seotust abieluproblemaatika (no seda, vabandage väga, Janar Ala teosest ei leia kohe üldse mitte), igapäevaelu nüriduse ning sellega kohanematusega jne. Defineerides olmet üldisemalt, kirjutas Rein Veidemann 1980. aastal oma olmekirjandust puudutavas tüviartiklis: „Me viibime tööl, kodus, puhkehetkel ja kõik see on tumestatud olmest, õigupoolest temaga kaasnevatest hädadest: tööd narrime, aga kuidas saamegi seda tõsiselt võtta, kui tas on nii palju organiseerimatust ja bürokraatlikke tühikäike; kodus joome, sest töö ei paku rahuldust, sest oleme väsinud suuresõnalistest lubadustest ja plaanitäitmisest, aruandlusest ja kontrollist, naise virisemisest ja pidevast murest, kust seda või teist saada, või paremal juhul lösutame teleri ees, rahuldudes osadusillusiooniga; puhkuselgi krutime närve, sest ikka jääb midagi puudu, ikka sind kuskil tülitatakse, ikka jääd kuskil ette või vahele. Tagajärjeks on stress, eluhoo langus. Seal, kus lõpeb eluhoog, algabki olme.” (Veidemann 1980: 131)

Seda kõike, ma väidan, Janar Alal ei ole. Minu meelest ongi see pigem eluhoo ja -rõõmu kirjandus, see on tore ja naljakas, see on meelelahutus.

Ja midagi sellist see uusolme minu jaoks võikski olla: esiteks niisiis just see eluhookirjandus, teiseks miski, mis tõukub otseselt igapäevaelust, aga teistsugusel pinnal või tasandil kui see kunagine olmekirjandus – ilukirjandus ja päriselu, olmeseikade kirjeldused, vahelduvad ja põimuvad siin mänguliselt, aga põhjalikult. Nii leidsin ma juba isegi 2011. aastal, kui arvustasin Margus Tamme „Unesnõidujat”, ja lubatagu seda arvustust siin põgusalt tsiteerida: „Niisiis koosneb Tamme teos vormiliselt lühijuttudest, sisuliselt aga paistab tegemist olevat millegagi, mis nii ilukirjandusse kui mittefiktsionaalsesse, s.t näiteks päris elusse puutub. Küllap mõnigi ses raamatus kirjeldatud seikadest on päriselt juhtunud. See selleks, oluline on siin Tamme oskus ja viis asju kirja panna.” (Tammjärv 2011: 6) Üleliigne öeldagi, et selles mitte väga konkreetses tsitaadis võiks Tamme nime asendada Ala omaga nii, et sisus ja tõepäras (-näosuses) midagi kaduma ei läheks. Nii Tamme kui Ala raamatutes räägitakse reaalsetest inimestest, kohtadest, sündmustest. Suur osa sellest ongi või võikski olla ühel või teisel moel päriselt juhtunud. Kui Tamme sai seostada blogiformaadiga, siis Janar Ala meedium on (olnud) Facebook – ja küllap seetõttu ongi tema tekstid enamasti lühemad. Päriseluolmet on mõlemas, aga muidugi mitte ainult, on ka kirjanduslikke taotlusi ja kvaliteeti (nagu päriselu selle kuidagi välistaks!).

Aga Veidemanni olmekirjandusegagi leiame me siin ühisosi: „Olmekirjandus ei seisa olukirjeldusest kaugel. Igal juhul on see ka väga elulähedane kirjandus.” (Veidemann 1980: 132); „/…/ mõtlen, kas see pole mitte publitsistika, kas ei hakka kirjandus üle võtma ajalehežanri poeetikat. Konkreetse problemaatika kõrval lisavad autorid oma lugudele täpsed aja- ja ruumikoordinaadid. /…/ Leiame ka pihtimuslikku, päevikule omast.” (Veidemann 1980: 133). Janar Ala on teadupoolest ajakirjanik, muusikakriitik jne, see kõik on vähemal või rohkemal määral siia raamatussegi jõudnud.

Pihtimuslikkust ei ole siin küll selles mõttes, et räägitaks suurtest südamelähedastest teemadest, murepunktidest vms, aga teatav fragmentaarsus, kohatine seoste selgitamatus on minu meelest tingitud sellest poolavalikust Facebooki-meediumist. Mõtlen seda nii, et siin lähevad avatus ja suletus segamini – on küll teatav illusioon kontrollist, mis inimesel oma profiili, sätete jne üle on, kuid internetis elavad need tekstid ikkagi oma elu. Miski ei ole täiesti privaatne. Ja niimoodi nad sinna kirjutatud ongi – teadlikuna vaatavaist lugevatest silmadest, aga ikkagi oma, ikkagi mingi kiiksuga isiklikud. Nii et selles mõttes räägib Veidemann muidugi teisest nähtusest, aga ma usun, et see erinevus-sarnasus vajas siin meediumipõhist osutamist – ja muide, sellele (meediumile) osutab täiesti otseselt ka teose pealkiri, milleks on kaanel märgitud niisiis „Ekraanirituaalid”, tiitellehel aga miskipärast „Ekraanitseremooniad”. Igal juhul aga ekraani-. Peeter Helme näeb selles pigem hooletusviga (Helme 2014), mina ei julge nii otseselt otsustada – sama hästi võib see olla (kuigi võib-olla algselt mingist näpuveast sündinud) taotlus.

Kuivõrd teos suuresti neist igapäevakildudest, ühel või teisel ajal Facebooki postitatud seikadest või mõtetest, koosnebki, võib üldmulje jääda kaootiline ja random, aga seda ikkagi ausalt – mida raamatu alguses „lubatakse”, seda raamat järjest ja järjest pakubki. Näiteks üks laast/postitus – ja olgu ta siin tervenisti toodud – kõlab nii: „Mulle suhtkoht meeldib selline nimi nagu Oleg Deripaska. Kõlab ju hästi: ulatage mulle palun teekann, Oleg Deripaska, ma ise ei ulata.” (lk 71) Veel üks tekst on – samuti täismahus – toodud ära siinse jutu motos. Igal juhul ongi Janar Ala huumor iseäralik, aga väljastvaatajale võibki ta olla väga random. Siin on katkeid juhuslikest pealt kuuldud vestlustest (olmeline mõõde jällegi), siin on uitmõtteid, nalju, juhtumusi. Üks toredaimaid tekste räägib näiteks soovist lugeda Priit Kutseri elust bildungsroman’i („Väike vanainimene”, lk 27–28), aga kuivõrd Ala isegi nendib, et on „viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju mõelnud Põhja-Tallinna linnaosa asevanema Priit Kutseri peale” (lk 27), siis saame viimati nimetatust – ja veelgi olmelisemas kontekstis – rohkemgi lugeda tekstist „Anbiliivibl ehk isiklik on poliitiline” (lk 23). Name-dropping’ut on siin ka mujal (kui nimetada mõned, siis „Kunstiteadlane ja poolfabrikaadid” ja Jaak Kangilaski (lk 55), „Sirbiga seotud mälestusi” ja Ivar Vigla ning Üllar Luup (lk 94–95) jne).

Olme või mitte, uus või mitte, aga neile, kelle huumorimeel sarnaneb Janar Ala omaga, on see raamat tõeline kullaauk. Mina naersin küll korduvalt pisarateni, ehkki paljud raamatusse jõudnud tekstid olid mulle juba varasemast tuttavad, kuivõrd olen Janar Ala Facebooki-sõber. Laikida ja kommenteerida ainult enam ei saanud.