„Mina ei tee midagi, kuni mul pole summat kokku lepitud,” õpetab mu südi sõbranna Susan, kui Messengeris oma naeruväärse honorari pärast halan. Susanit peetakse ülbeks. Mõtelda, julgeb summat küsida ja siis veel tingib! Õudne jultumus küll. 

Mu viimase aja vastikud kogemused sunnivad küsima, kas me kõik ei peaks olema nagu Susan. Kui lugesin Müürilehest kultuurikriitiku ja -korraldaja Airi Triisbergi juttu sellest, kuidas loomeinimestel tõstatub alailma küsimus, millal oleks sünnis projekti või kaastöö puhul rahast rääkima hakata, tuli see nii masendavalt tuttav ette. Ma ka ei leia kuidagi seda sündsat hetke. Olen mõelnud, kas see on mu põlvkonna viga, et rahast rääkimine töö algfaasis on justkui maitselage. Tundub, et nooremad autorid on oma nõudmistes konkreetsemad ja julgemad. Võimalik, et mind painab ka naiselik nn petja sündroom (impostor syndrome), et ma ei söanda tasus kokku leppida enne, kui töö on üle antud ja heaks kiidetud.

Kui keegi soovib kaastööd, kooskõlastan toimetajaga tähemärkide arvu ja tähtaja, aga raha ei maini. Olen toimetajana töötanud ja mäletan, et kõige suurem mure oli õigeks ajaks oma küljed kokku ja artiklid kätte saada. Honorari määrab peatoimetaja, kellega autoril tavaliselt otsesuhtlust pole. Peatoimetaja istub mugavalt elevandiluust tornis, kus ta kuu lõpus süüdimatult ja emotsioonitult Exceli tabelit kokku klopsib.

Kuhu haihtus kümnekas? 

Paar haruldast korda, kui olen tasus enne kokku leppinud, pole samas ju kah loodetud tulemust toonud. Näiteks oli mul ajalehega kokkulepe, et arvamuslugude eest tahan 60 kätte saada, aga äkki saagis peatoimetaja sellest kümneka maha. Ei hoiatanud ega põhjendanud. Lihtsalt otsustas ja punkt. Teises väljaandes pakuti kindlat summat ja olin rõõmus, aga kui saabus tasumise tund, tuli imelik teade, et äkki hoopis teeksin neile veel midagi ja siis saaks ju korraga rohkem raha. Ma pole sellest siiani sentigi näinud. Kolmandas kohas arvati kokkulepitud netosummalt ikkagi maksud maha ning teeseldi siis kurti ja pimedat.

Peatoimetaja istub mugavalt elevandiluust tornis, kus ta kuu lõpus süüdimatult ja emotsioonitult Exceli tabelit kokku klopsib.

Vabakutseline loomeinimene on sihukeste ootamatute nükete suhtes väga tundlik. Honorar ei saa olla õnneloterii! Mul on perioode, kus arvel on nii vähe raha ja tulevik on nii ebakindel, et olen järgmise kuu kulud sendipealt kokku rehkendanud: sellest honorarist telefoniarve, sellest gaas ja vesi, sellest veerand üüri… Kui igast honorarist jääb kümnekas või paar puudu, on olukord nutune. Siis tuleb neid kümnekaid ükshaaval välja nõuda. Ise kindlat kuupalka saavad toimetajad seda ei mõista. Iga kord järgneb solvumine või riid. Nende meelest olen mingi kümneka pärast hüsteeritsedes väiklane ja ahne.

Kui igast honorarist jääb kümnekas või paar puudu, on olukord nutune. Siis tuleb neid kümnekaid ükshaaval välja nõuda.

Endise meediainimesena lugesin häbenemisväärse uudishimuga kultuuriringkonna persona non grata Peeter Helme romaani lehetoimetuse elust. Üksluise teose üks väheseid ärritavaid kohti on kirjeldus, kuidas peatoimetaja honorare määrab: tüütu tegevus, kus tuleb kokku puutuda kaasautorite põhjendamatult suure egoga. Raamatus väidetakse, et peatoimetajate arust on arvamuslugude autorite põhiliseks käivitavaks jõuks tohutu edevus. Vannun, et ehk üks või kaks korda olen arvamusloo kirjutanud pakilise tungi pärast midagi öelda. Muidu on vaja ikka raha. Tsiteerides Tõnu Õnnepalu „Palka”: „Kuna mul polnud jõudu ega julgust ennast ära tappa, hakkasin, et midagi teha, kah arvamusartikleid avaldama.”

Draama 45 euro pärast

Kui järele mõtlen, poleks ma ehk pidanud nii leili minema, kui ambitsioonikas nišiajakiri mulle hiljuti pika loo eest ainult 45 eurot üle kandis. Kas ma poleks tohtinud rohkem loota, kuna seda väljaannet kiidavad Facebookis oma mõtte- ja hääletoruna rikkad ja edukad? Kas selline bränding siis ei lollita vaest loomeinimest ära? Mind igatahes küll!

Olgu, sain oma 45 eurot vähemalt kätte, seegi hea? Aga mul on kõigist neist eelmistest kordadest, kui olen vabakutselisena honorariga mööda pükse saanud, närvikava nii kuradi hell, et postitasin suurest nördimusest Facebooki, et ei tea, mismoodi kodanik peatoimetaja küll honorare määrab. Mis tundega vaatab ta mu pikale loole otsa ja otsustab, et ahah, talle annan neli kümpi?

Keegi kandis mu kommentaari ette peatoimetajale, kes kirjutas seepeale mulle pika solvunud tiraadi, kuidas ma olla tema vastu ebaõiglane (tavaline asi, kui uurid, miks sulle nii vähe maksti, on hakata ikka ise ohvrit mängima). Läksin närvi. Kes andis talle õiguse mulle nii niru hinnasilt külge kleepida? Kahetsesin väga – mitte tema nime Facebooki riputamist, vaid seda, et ma polnud oma hinnasilti ise paika pannud. Ma polnud võtnud õigust otsustada, kui palju tuleb tal mu töö ja aja eest raha välja käia.

Mismoodi kodanik peatoimetaja küll honorare määrab? Mis tundega vaatab ta mu pikale loole otsa ja otsustab, et ahah, talle annan neli kümpi?

Maad kuulates sain teada, et selles väljaandes ongi kombeks honoraride suurusega mängida. Kunagi ei tea ette, kui palju seekord saad. Levib ka pajatusi, kuidas loomerahvalt olla koguni tasuta kaastööd tahetud. Suhtlesin nende endise toimetajaga, kes oma sõnul lahkus töölt, kuna ei suutnud enam osaleda kaasautoreid ärakasutavas skeemis. Tubli. Oleks ainult kõigil nii tugev selgroog. 

Murdsin pead, kas see žurnaal saab nii kehva rentaablusega olla, kui omanik näikse üsna jõukalt elavat. Võimalik, et tema rikkus tuleb mujalt, aga voh selle poolest käivadki sellised edevusprojektid nagu see ajakiri mulle närvidele, et neist jääb nii petlik mulje. Kui teil pole raha, et kultuuriinimestele väärikalt maksta, siis ärge etendage ka mingit edubrändi (kultuuriinimeste kohtlemine ongi mu meelest hea lakmuspaber, mis reedab halastamatult tõelised väärtushinnangud).

Revolutsioon?

Tegelikult oli mu möödunud aasta hea. Sain kulka stippi ja loometoetust. Augustikuuni kehtis ravikindlustus! Kahe raamatu eest sain kokku mõned tuhanded (kuigi ühe eest oli pool raha juba kaks aastat tagasi üle kantud ja loometoetuse tõttu pidin taotlema teise raamatu honorari maksuvabalt kulkast, kust suuri summasid ei anta). Mul oli kroonilise vaesuse tõttu korralik tulumaksutagastus ja laenutushüvitist sain keskmisest rohkem. Kokku suutsin terve aasta niimoodi ära elada, et iga kuu kohta tuli keskmiselt tervelt 1200 eurot. Tallinnas üksi korterit üürides pole seda palju, aga vähemalt ei tulnud rikastelt sõpradelt raha laenata. Sellepärast kirjutasin arvamuslugusid vähe ja kogeda tuli ainult kirjeldatud käputäit pettumusi. Tavaliselt on aastad ikka hullemad, pidevalt tuleb toimetajate uste taga märatseda, tuletada meelde rikutud kokkuleppeid ja maksmata ununenud summasid. Vabakutselise elu on alanduste jada.

Nüüd on mu hea aasta läbi. Kirjanikupalka ma ei saanud. Arve on tühi. Kui palju ma aasta jooksul raamatuid kirjutan, kaks? See teeb kokku ca 5000 eurot. Rohkem kui pool elamisraha on vaja millegi muuga kokku kaapida. Tuleb jälle hakata arvamuslugusid vuhkima.

Peaksin tõesti olema rohkem nagu Susan. Aga kas mind siis kohe välja ei vahetataks? Kas ei saa ka see nn eduajakiri endale 45-euroseid honorare lubada just seetõttu, et alati on keegi, kes on sellega nõus? Või saab madala tasuga nõustujaid pidada hoopis turusolkijateks?

Kas ei saa ka see nn eduajakiri endale 45-euroseid honorare lubada just seetõttu, et alati on keegi, kes on sellega nõus?

Mu uusaastasoov on, et toimetajad viiksid end oma väljaande honoraridega kurssi ehk uuriksid peatoimetajalt, mida nad oma kaasautoritele lubada saavad. Tähtaeg, tähemärgid JA honorari suurus, kõik ühes meilis. Revolutsioon! Mõni autor võib loobuda ja mõned küljed tühjaks jäädagi, aga vähemalt keegi lõpuks ei pettuks.

Katrin Pauts on kirjanik, kes oma eelmises elus töötas viisteist aastat ajakirjanduses ja on ka toimetajaleiba mekkinud, taipamata tollal vabakutseliste kaasautorite muredele suuremat mõelda.