Pärast tuuri Nine Inch Nailsiga ja kaht aastat oma viimase albumi ilmumisest toob Daniel Lopatin (alias Oneohtrix Point Never) meieni „Garden of Delete’i” – tema senise karjääri kõige omapärasema üllitise.

Teosel, mida Lopatin ise nimetab „rokkalbumiks”, põrkuvad konventsionaalsemad ideed OPNi tavapärase veidrusega, mille tulem on kummaline, kuid rahulolu pakkuv.

Juustused EDMi- ja metal’i-saundid plaadi esimestes lugudes „Ezra” ja „Sticky Drama” võivad tunduda nagu kuulaja üle irvitamine, kuid kiiresti saab selgeks, mida Lopatin teha üritab: seal, kus varasemad albumid viitasid new age’ile, minimalismile ja retro-muzak’ile, on nüüd inspiratsiooniks maitsetu popp. Selle tulemusena kõlavad lood oluliselt vähem esoteerilisena, kuid kõige põhjaks olevad tehnikad, nagu kollaažlik kompositsioon ning helidega manipuleerimine, püsivad meisterlikumad kui varasematel helitöödel. Plaadi keskele asetatud „Mutant Standard” on eriti silmapaistev, alustades videomänguliku terroriga, tõustes triumfeerivate trance’i-kulminatsioonideni ning avastades kõike, mis sinna vahele jääb.

Mujal näitab Lopatin aga oma inimlikkust – orgaanilisi instrumente kasutab ta rohkem kui kunagi varem ning loos „Child of Rage” on need ehk ühed kõige ilusamad, mis tema sulest eales tulnud. Üleüldiselt on see esimene kord, kui OPN ei ürita püstitada konkreetset teesi. Tema muusikas on alati olnud süda, kuid seni oli see peidetud postmodernistliku intellektuaalsuse kardina taha. Rõhu emotsioonidele asetamine on ilmselt julgeim samm, mille mõistatuslik Lopatin teha võis.