Iga tekst on poliitiline, oma aja ja ühiskonna peegel. Kuidas, missugustes vormides ja rollides näeme riiki ilukirjanduses – düstoopiates, utoopiates ja nende vahele jäävas hallalas?

Riik on raskesti käest libisev objekt, mis ei ole taandatav ainult territooriumile, inimestele või seadustikule. Sestap saabki riiki leida vaid (kõver)peeglis, tema võimu avalduste ja kujutiste kaudu. Iga tekst on poliitiline, oma aja ja ühiskonna peegel. Küsimus pole niivõrd, mida me loeme, vaid kuidas.

Laias laastus jagunevad teosed, kus esiplaanil on riigi ja üksikisiku suhe, düstoopiateks (kriitika ja võimalikud mustad tulevikustsenaariumid) ja utoopiateks (idealism ja positiivne tegevusprogramm). Põneva hallala nende kahe äärmuse vahel moodustab ühiskondlik satiir, kus huumor annab üksikisikule koguni teatava üleoleku võimuesindajate suhtes.

Ehkki siinne valik ei ole kaugeltki täielik, valisin riigi ja inimese suhet ilukirjanduses näitlikustama teemad ning kujundid, mis korduvad ja haakuvad teosest teosesse ka – hirmuäratavalt hästi – tänapäeva kirjandusvälise tegelikkusega.

MÜÜR

Müür on maapinna suhtes vertikaalne tahke moodustis, millel on ühtaegu kaitsev ja tõkestav funktsioon. See on kõige primitiivsem moodus eraldada meie ja nemad. Müür märgib alati mingit piiri, olles seejuures lihtne ja efektiivne. Müür on läbiv kujund enamikus düstoopiates (nt Atwood, Orwell, Zamjatin). Selle taga asuvad nii peibutav lubadus kui ka hirmutav teadmatus. Selle lagunemine sümboliseerib riigi lagunemist, kodanike vabanemist ja ka erinevate poolte ühinemist.

„Inimene lakkas olemast metsloom alles siis, kui ta oli ehitanud esimese müüri,” kirjutab D-503 Jevgeni Zamjatini ikoonilises teoses „Meie” imetlusega oma konspekti (lk 91). Kõik vene kirjandusteosed paistavad tegelevat riigi ja üksikisiku suhte mõtestamisega, olgu siis realistlikus, romantilises, religioosses, psühholoogilises või groteskses võtmes. Vene kollektiivses mälus on võimu materialiseerunud kehandiks muidugi Kremli müür. Zamjatinist pea sada aastat hiljem on tõmmanud sellele võimu siseringile veel ühe fiktiivse sõõri ümber skandaalimaiguline kirjanik Vladimir Sorokin, kes ülistab oma tumedas satiiris „Suhkrust Kreml” Suurt Vene Müüri, rajatist, mis Vene riigi vaenlasi eemal hoiab. Vaenlaste nimekiri on pikk: „Müür üha kasvab ja kasvab, eraldades Venemaad välisvaenlastest. […] Suure Müüri taga on ju neetud küberpuugid, kes imevad ebaseaduslikult meie gaasi, silmakirjalikud katoliiklased, häbitud protestandid, meeletud budistid, tigedad moslemid ja lihtsalt moraalitud jumalasalgajad, satanistid, kes neetud muusika saatel väljakutel ringi kargavad, külmetavad narkarid, täitmatud sodomiidid, kes pimeduses üksteise tagumikke rüsavad, õelad soendid, kes muudavad neile Jumala poolt antud kuju, ja ahned plutokraadid, pahatahtlikud virtuaalid ning halastamatud tehnoseksuaalid, sadistid, fašistid ja megaonanistid.” (lk 14) See, kellel üldse müüride vahel õigus viibida on, jääb sõnastamata.

ÕNN

Riik, kes seab oma eesmärgiks kodanike õnne eest võitlemise, eeldab, et tema elanikud on õnnetud. Esimene samm sisemise vabanemise ja vastupanu teel on selle seisundi teadvustamine. Nii Bradbury teoses „451° Fahrenheiti”, Atwoodi „Teenijanna loos” kui ka Zamjatini „Meies” on üks murdepunkt, millest saab alguse kangelase ärkamine, oma ühiskondliku seisundi teadvustamine. See on küsimus õnnest, mille ausa vastuse ees tekib kohmetus, mis tingib vakatamise, pilgu langetamise ja oma kinganinadesse süvenemise.

„„Kas te olete õnnelik?” küsis ta.
„Õnnelik! Milline rumalus!” Montag lakkas naermast.” (Bradbury: 17)

Individuaalne õnn ei saa olla riigi halduses. Kui riik väidab end hoolitsevat inimeste isikliku, mitte ühiskondliku õnne eest, on midagi häirivalt valesti (näiteks määrused, kes ja mis tingimustel võivad omavahel koos elada, lapsi saada ja neid kasvatada). Seaduse loomuses on kõike võimalikult täpselt defineerida, aga kuna isiklik õnn ühesele määratlusele ei allu, siis on kõik pügalad siin paratamatult piirava, repressiivse loomuga. Ja nii võivadki tekkida liikumised, „mille eesmärgiks on vabanemine Riigi õnnestavast ikkest” (Zamjatin: 37).

VÕRDSUS

Õnnetus sünnib ebavõrdsusest, ihadest ja kahetsusest. Õnnetus sünnib individualismist ja üksikisiku viljatutest püüdlustest millegi kõrgema, ilusama ja õilsama poole. Riigis lahustunud üksikisikud, kes on allutatud kollektiivse hüve teenimisele, on neist vabad. Riik on nende nirvaana ja vaibumine, enese allutamine kõrgematele struktuuridele, neis lahustumine. See ongi õnn: „Ja olgu nüüd kaks kaalukaussi: ühel on gramm, teisel tonn, ühel on „mina”, teisel „Meie”, Ühtne Riik. […] loomulik tee, kuidas lakata olemast tühisus ja saada suureks, on üks: unustada, et sa oled gramm, ja hakata end tajuma tonni miljondikosana.” (Zamjatin: 112) Ühtsustunde tekkimist võib kiirendada kodanike võrdsustamine materiaalsel ja seaduslikul tasandil.

Vormiriietused, ühtlustatud režiim, võrdsed võimalused, võrdsed tasud, võrdne jõukus, võrdsed kohustused. Võrdsuse printsiibi viib äärmusteni Kurt Vonnegut oma 1961. aasta novellis „Harrison Bergeron”, kus kõik riigialamad peavad olema võrdse ilu, intelligentsuse ja võimekusega, et ei oleks põhjust kadeduseks ega muudeks negatiivseteks tunneteks. Sel eesmärgil on loodud ametikoht puueteministrile (Handicapper General), kes kontrollib kodanike nõuetele vastavust ja võrdsustab vajadusel edasijõudnuid – saledatele lisatakse kilod/raskused, üle keskmise intelligentsetele paigaldatakse segajad, mis katkestavad enam kui 20-sekundilise mõttelõnga häiriva heliga, jne. Ehkki ideel on jumet, on saavutatud tulemused küsitavad, sest paratamatult aimub, et mida koledam mask, seda ilusam on nägu selle all, ja mida enam lisakilosid kaelas, seda sportlikum on tegelik siluett. Õnne otsimine võrdsuse kaudu on juba ette äparduma määratud eksperiment. Kui kõik pooled ei ole ressursside ümberjaotamisel ühel meelel, toob see paratamatult kaasa vägivalla.

VÄGIVALD

Riigil on kombeks karistada neid, kes seisavad tema kodanike ja õnne vahel. Karistada seaduse kogu jõu ja rangusega. Ühiskonna kaitsmiseks on kõik võtted õigustatud, sest riik on meie elu õis: „Hoidjad kui okkad roosil, kes kaitsevad habrast Riigi Õit jõhkrate puudutuste eest.” (Zamjatin: 68) Riik on alati välisvaenlaste suhtes valvel ja eks sisevaenlasedki saavad oma jao. Hüperboolne, kuid siiski hoogne ja kaasahaarav riigivägivalla representatsioon on Vladimir Sorokini „Opritšniku päev”, mis kujutab tuleviku Venemaa riikliku kaitseteenistuse esindaja tööpäeva. Reipa hüüu „Sõna ja tegu!” saatel süüdatakse mõisaid, tapetakse ja vägistatakse, käiakse piiril jamasid klaarimas ja pakutakse riigipeadele meelelahutust, järgides sealjuures piinliku täpsusega kehtivaid moraalinorme – ropendamine on riiklikult keelatud ja risti lüüakse ette rusikahoopide vahelgi.

Eriti efektiivselt legitimeerib riigisisest vägivalda, muudab selle normaalsuseks kuskil tagaplaanil etenduv vägivalla suurvorm – sõda. Üle pea vihisevad hävitajad, ärevusttekitavad uudised rindelt, vastase spioonide, luurajate ja sabotööride tabamine. See on argielu foon nii Bradbury, Orwelli kui ka Atwoodi teostes. Sõda ei ole siin isiksuse tumedate sügavike kompamise vahend või ajend humanistlike põhitõdede poole pöördumiseks, vaid elu paratamatu osa, ning rindeuudised moodustavad meedias samavõrd rutiinse ja harjumuspärase rubriigi kui ilmateated.

Vägivald sünnitab vägivalda. Ühiskondlik ebakindlus avab uksed populismile ja radikaliseerumisele. Vürst Volkonski kirjutas oma mälestustes proletaarlaste vägivallatsemist kommenteerides kahetsusega: „Vägivald võib iga ukse maha lüüa, kuid ta lammutab ka selle maja, millesse sisse astub.” (lk 332) Radikaliseerumine, jõu kasutamine ja karmide meetmete poole pöördumine on peibutav, sest see lubab kiireid ja lihtsaid lahendusi. See on „müüri ehitamise” teine pool, kuid üheskoos moodustavad need võtted ehitusõpiku mausoleumi, mitte riigi püstitamiseks.

KUNST

Kunsti eesõigus on mitmeti tõlgendatavus. Sellele vastandub juba olemuslikult seadus, mille eesmärk on olla selge ja üheselt mõistetav. Kunst on sageli abstraktne ja igasugune sõnum võib leida pelgupaiga kunstiliste väljendusvahendite kujundlikkuses. „Muusikal on suur eelis – ta võib kõike öelda, nimetamata midagi.” (Šostakovitš: 24) Sama eelis on kujutavatel kunstidel, kinol ja kirjandusel, mistõttu on neil suurem potentsiaal olla riigi vastu suunatud kriitika kanaliteks.

Kui kunstiline väärtus on taunitud, jääb alles vaid meelelahutus, mis muutub omakorda riikliku kontrolli vahendiks, täites kodanike vaba aja sisutühja suminaga. Enamikus siin käsitletud teostes on kino, televisioon, raamatud ja muusika inimeste madalaimate instinktide käsutuses või allutatud ülimale pragmatismile. Ilmekas näide riigitruust kirjanduskäsitlusest on säilinud Dmitri Šostakovitši mälestustes Dostojevski-nimelisest puuetega laste paranduskolooniast, kus kasvas üles vene kirjanduse ekspert Georgi Jonin: „Üks naisterahvas tuli ja hakkas lugema neile valjult ette „Rohutirtsu ja sipelgat”. Jonin ütles: „Me teame seda kõike. Jutustage meile parem kirjanduse uutest tendentsidest. Õpetajanna vastas: „Ärge rääkige inetusi. Mis asi see tendents veel on?”” (lk 196)

Düstoopilises ühiskonnas on just kirjandus kõige kurja juur. „Meie” D-503 langeb pattu Puškini büsti valvsa pilgu all, Guy Montagi amet on põletada raamatuid, „1984” Julia töötab ilukirjandusosakonnas romaanikirjutamise masinate peal… Olukorras, kus raamatud on taunitud, saavad inimestest endist kirjandusteosed. Bradbury, kelle loodud maailm on siinsest valikust üks lootusrikkaimaid, on lasknud neil raamatute vastu võitlevas maailmas edasi elada inimeste mälus. Kamp hulguseid, endised ülikoolide professorid on nüüd mälu ja loomingu kandjad: „Thoreau „Waldeni” esimene peatükk elab Green Riveris, teine peatükk Maine’is, Willow’ farmis. Ja ühes Marylandi linnas, kus on ainult kakskümmend seitse elanikku, linnas, mida ei puuduta kunagi ükski pomm, asub Bertrand Russelli nimelise mehe esseede täielik kogu. Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas.” (lk 154) Bradbury on ühendanud oma teoses suurepäraselt sisu ja vormi, sest on ju „451° Fahrenheitigi” raamatuna vastupanuliikumise osa ja iga lugeja saadab korda miniatuurse vastupanuakti riikliku kontrolli vastu.

KASUMLIKKUS

Riigi seisukohalt on inimesed ressurss ja kui ühiskondlikud huvid on esiplaanil, muutub oluliseks inimeste kasumlikkuse küsimus. Enam kui loovust või rahulolu on vaja töötavat ressurssi. Töökas kodanik on rahulik ja väsinud ega esita liigseid küsimusi, ei mõlguta liigseid mõtteid: „Tead sa, Voštšev, Riik andis sulle niigi lisatunni mõtete mõlgutamiseks – enne töötasid sa kaheksa tundi, nüüd seitse, eks elanud ja olnud vait! Kui me kõik korraga mõtlema hakkaksime, kes siis tegusid teeks?” (Platonov: 9)

Oluline on kõigi valdkondade optimeerimine – nii eluruumide pindalade, isiklike töötundide kui ka sotsiaalse kapitali. Peaasi on mitte jalgu jääda. Ja loomulikult puudutab see ka loomingut: „Luule ei ole enam ülbe ööbikulaksutus: luule on riigiamet, luule on – kasulikkus.” (Zamjatin: 67) Kui Zamjatini teos jääb veel ilukirjanduse valda, siis üsna samasuguseid mõtteid avaldati ka ühel kuulsaimal kirjaniku üle peetud kohtuistungil, Brodski protsessil 1964. aastal Ehitajate klubi suures saalis:

„K: Aga mis kasu te tõite kodumaale?
B: Luuletasin. See on minu töö. Olen veendunud… usun, et sellest, mis ma kirjutan, tõuseb inimestele tulu ja mitte ainult praegu, vaid ka tulevastele põlvedele.
Hääl saalist: Küll praalib!
Teine hääl: Ta on luuletaja, ta peab niimoodi mõtlema.” (Kohus Jossif Brodski üle: 77–79)

Kauneimaks kõigist kirjandusteostest võib pidada seda, mil on – riigi seisukohast – ka praktiline väärtus: „Meie kõik (ja võibolla ka teie) lugesime juba lastena koolis seda muistse kirjanduse suurimat meieni jõudnud mälestusmärki – „Raudteede sõiduplaan”.” (Zamjatin: 15) Raudteede sõiduplaan – see on täpne, praktilise väärtusega ja kaunite, keelel helisevate nimedega koguteos.

MÄLU

Mälu on teadmised ja teadmised on jõud. Nii „Meie” kui ka „1984” peategelaste riigireetmine saab alguse memuaaride kirjutamisest. Mälu tähtsust totalitarismi tingimustes on rõhutanud oma mälestustes ka Šostakovitš: „Nõukogude Liidus on lõppude lõpuks kõige haruldasem ja väärtuslikum asi mälu. Seda oli aastakümneid jalgade alla sõtkutud ning inimesed olid õppinud loobuma päevikute pidamisest ja kirjade säilitamisest. […] Inimene, kel puudub mälu, on laip. Minu silmad olid näinud palju selliseid elavaid laipu, kes mäletasid üksnes ametlikult heakskiidetud sündmusi – ja neidki üksnes ametlikult heakskiidetud viisil.” (lk 9) Vajadus ametlikult heaks kiidetud ajalookäsitluse järele on esiplaanil ka raamatus „1984”: „„Kes valitseb minevikku,” kõlas Partei loosung, „see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku.”” (Orwell: 27) Kui ajalugu on ideoloogia teenistuses, nõuab see pidevat sündmuste ja mälu ümberkirjutamist. Ebakindlus Tõe suhtes viib lõpuks selle mõiste inflatsiooni ja käibelt kadumiseni.

Üks mäluga võitlemise vahend on paikade, asutuste ja isikute ümbernimetamine. Ärgem alahinnakem sõna jõudu. Kaugemale on sellega läinud Orwell, kelle teost täiendab koguni totalitaarsele riigile iseloomuliku uuskeele sõnastik. „Uuskeel” on ökonoomne, piiratud väljendusvahenditega ja tundeneutraalne kõnepruuk. Äraspidised on ka „1984” riiklike institutsioonide nimed: Rahuministeerium, mis tegeleb sõjaga; Armastusministeerium, mis vastutab seaduslikkuse ja korra eest; Külluseministeerium, mis vastutab majanduselu eest, jne. Lisaks asutustele võib ümber nimetada ka inimesi. Nii Atwoodi kui ka Zamjatini tegelased on sunnitud loobuma oma senistest nimedest, distantseerudes sellega vanadest aegadest ja endisest minast.

LAPSED

Kõige kindlam viis riigile meelepärast tulevikku luua on aga kasvatada riigitruid lapsi. Sestap on pea iga autor pööranud eraldi tähelepanu järeltulevale põlvkonnale ja andnud nad emade asemel riigi kasvatada. Nii „Meies” kui ka „Teenijanna loos” on sünnitamine riiklikult juhitud protsess, milleks on erilubasid vaja. Lapsed eraldatakse emadest peaaegu kohe ja nad kasvavad riigi valvsa silma all.

Sellise kasvatuse tagajärjed ei lase end kaua oodata. Orwelli „1984-s” mängisid kõige tublimad lapsed Luurajaid. Laadides ragulkat päris kividega ja andes „kahtlastest tegelastest” teada riigiorganitele, olid mängul aga tihtipeale reaalsed tagajärjed. Sorokini „Suhkrust Kremlis” laseb valitseja langeda taevast suhkrust Kremleid, millest saab Punasele väljakule kogunenud lastele isemoodi armulaud – tükke Kremlist murtakse heldusega ja pisihaaval, jagatakse pere ja lähedastega. Davõdõtševi teose „Käed üles!” teismeliste poiste suurimaks unistuseks on aga püüda oma kätega kinni spioon:

„„Mina püüan ka diversante.”
„Aga teile kõigile neid ju ei jätku!” hüüatas vanaema Aleksandra Petrovna õrnalt. „Kinos püütakse neid kogu aeg, televiisoris muud ei tehtagi, raamatutes sama lugu. Kui palju inimesi ilma sinutagi nende järel jookseb…”
„Ma tahan neid ise püüda!” ütles Tolik tasa. „Omaenda kätega!”” (Davõdõtšev: 27)

Ja lähenedes kirjutise lõpule, sõlmigem kokku algus- ja lõpp-punkti, müüri ja lapsed, meie tuleviku ja elu õied Platonovi õhukese vihikuga „Auk”, kus kirju koosseisuga ehitusbrigaad püstitab ehitist, müüre just laste helge tuleviku nimel. Magavat last silmitsedes püüab eestööline Safronov oma tundeid sõnadega määratleda: „Meie ees siin on praegu uneunustuses tegelik sotsialismimaja elanik […] – väike inimene, kellele on määratud olla kord ülemaailmne element. Selle nimel tuleb meil auk võimalikult suure hooga lõpule viia, et maja tuleks rutem ja et lastekoosseis oleks peagi tuule ja külma eest kivimüüriga kaitstud!” (lk 50)

Pealkirja esimene pool – Platonov: 24.

KIRJANDUS

Atwood, M. [1985] 2017. Teenijanna lugu.
Bradbury, R. [1953] 2005. 451° Fahrenheiti.
Davõdõtšev, L. [1972] 1977. Käed üles!
Kohus Jossif Brodski üle. Üles kirjutanud Frida Vinogradova. – Vikerkaar, nr 9, lk 77–87, 1989.
Orwell, G. [1949] 1990. 1984. – Loomingu Raamatukogu, nr 48–51.
Platonov, A. [1987] 1988. Auk. – Loomingu Raamatukogu, nr 27–29.
Sorokin, V. [2006] 2009. Opritšniku päev.
Sorokin, V. [2008] 2012. Suhkrust Kreml.
Šostakovitš, D. [1979] 2002. Tunnistus.
Zamjatin, J. [1924] 2006. Meie.
Volkonski, S. [1923–1924] 2013. Kodumaa mälestused.
Vonnegut, K. [1961] 1993. Harrison Bergeron. – Pikker, nr 12.

Ave Taavet on vabakutseline animaator ja karikaturist. Ta on lõpetanud TÜs etnoloogia ja EKAs animatsiooni eriala. Joonistamise kõrval on tema armastusteks reisimine ja kirjandus.