Tööstusrevolutsioon oleks nagu möödas, kuid paistab, et ühiskonna ja une suhe on endiselt kusagile 19. sajandisse jäänud! Selles ühiskonnas on eelisseisus varajased ärkajad, samas tõstetakse kilbile produktiivseid indiviide, kes praalivad, kui vähe aega nad magamise peale raiskavad. Ehk oleksime aga sootuks õnnelikumad, kui saaksime toimida omaenda sisemise kella järgi?

Esmalt, kui lubate, mõni sõna isiklikku. Nii kaua kui mäletan, olen ikka olnud hiline ärkaja (ja ka uinuja). Ma mõtlen tõesti lasteaiast peale, nõnda jäi mu vaene ema väga tihti tööle hiljaks (vist oli isegi nii, et kui õigest bussist maha jäime – mida ikka juhtus –, pidi lasteaeda meil Lasnamäel sõitma kahe bussiga ja eks see kõik võttis aega), sest mind polnud võimalik sujuvalt üles äratada – hommikud olid ja on mõeldud magamiseks! Hiljem, gradatsiooniliselt kasvava agentsusega ei kaasnenud sellega enam ehk nii suuri probleeme, liiati olid kooliteed alustades ühiskonna nõudmised juba oma töö teinud (samas, mis kasu minust neis esimestes tundides oli, tahaks küsida), kuigi kusagil nii põhikooli lõpuks polnud harv juhus kooli jõuda pigem teiseks tunniks. 

Nõnda algas minu põrkumine ühiskonna nõudmistega, millega rüselen paljuski senini, juba üsna varases nooruses. Muidugi pole ma ainus, kelle jaoks säärane olukord on tekitanud mingit ebamäärast kimbatust. Kas ma olengi laisk? Kuidas teised saavad üles ja mina ei saa? Jne. Ühesõnaga, alati oli minu põõnamisega mingisugune jama! Ütlen küll ära, et see abstraktne süütunne ei tulenenud kodust või kodustest, vastupidi, millalgi sel perioodil ütles kallis ema mulle lohutavad sõnad, mis pikaks ajaks meelde jäid: „Kasvad suureks, hakkad kunstnikuks, siis ei pea hommikul vara ärkama!” Kunstnikku minust ei saanud – ehkki pole põhjust salata, et mõnda aega oli see mul just nende sõnade pärast absoluutselt plaanis –, kuid sellegipoolest paistab praegu, et kuidagi on siin elus põhjalikult vedanud (või olen ise teinud mingeid õigeid valikuid?), sest püüan – ja enamasti ka saan – ikka toimida nii, et võimalikult harva peaks üleliia vara ja/või üldsegi äratuskella peale ärkama.

Etteantud ebavõrdsus

Loomulikult ei leia mina(gi), et varajases ärkamises või väheste unetundidega piirdumises iseenesest midagi kehva oleks. Kehv on see, et laias laastus eeldatakse inimestelt tööstusrevolutsioonist peale liiga ühetaolist toimimist, samal ajal kui ühiskond, töö jne kõik muutuvad. Nõnda on näiteks ajaloolane Roger Ekirch tuvastanud, et just tööstusrevolutsioonis peituvad me tänapäevaste uneharjumuste juured, sest sealtpeale tekkis inimesel vajadus mh kellaajalise, mitte enam loomuliku (näiteks päevavalgusest sõltuva) ärkamise järele.

Me tänapäevaste uneharjumuste juured peituvad tööstusrevolutsioonis – sealtpeale tekkis inimesel vajadus kellaajalise, mitte enam loomuliku (näiteks päevavalgusest sõltuva) ärkamise järele.

Pole kaugelt esoteeriline väita, et ebapiisav uni ja enda „sisemise kella” loogika vastaselt uinumine ja ärkamine pole lihtsalt tervislik. Asi pole isegi vaid vaimses tervises (mis mõistagi pole vähetähtis), vaid kehva und on seostatud näiteks dementsuse, südamehaiguste, (2. tüübi) diabeedi, ülekaalulisuse, mitmete vähitüüpidega[1] jne. Üldiselt pole ses teadmises ka midagi uut, kuid ometi piirab inimloom (olles sellisena ainuke) pea iga päev oma und – meie kõigi lemmikleiutise äratuskellaga. Aga ka siis, kui asi lõppeks nii drastiliseks ei lähe, pole raske näha, et liiga varane ärkamine muudab piisavalt paljude inimeste päeva lihtsalt viletsamaks (miks mitte ka ebaproduktiivsemaks). Päevadest võib kergesti saada nädal, kuu ja aasta. Milleks see kõik? 

Mitmetes asjaoludes pole seejuures n-ö kogu teadus (ammugi ajakirjandus) senini päris ühte meelt, näiteks võib küsida, kui suure osa inimkonnast üldse moodustavad hommikused kronotüübid ehk „lõokesed” vs. õhtused kronotüübid ehk „öökullid”. Muu hulgas sõltub see muidugi sellestki, kuidas küsida ja kellelt. Näiteks on väidetud, et kolmandik Briti inimestest arvab enda liigituvat „öökullide” hulka, psühholoogi ja raamatu „Why we sleep” autori Matthew Walkeri arvestuses eelistab umbes 30% inimestest ärgata ja uinuda hilisematel tundidel. Samas pole kindel, kas tegelikult on üldse produktiivne kogu inimkonda resoluutselt just kaheks jagada. Näiteks unenõustaja Kene Vernik eristab lisaks „lõokestele” ja „öökullidele” tinglikult „karu” (mis tegelikult tähendab „kesk-kronotüüpi”, mitte talveunne suikujat, nagu ise oleksin eelistanud mõelda!) ja „delfiini” (rahutut magajat), lisades, et hiliseid kronotüüpe on tegelikult vähe, umbes 10%. Vastukaaluks leidub küll jällegi ka uuring, mille kohaselt „öökullid” moodustavad (selles uuringus kokku kuuest) arvukaima (24%) kronotüübi. Aga lõppeks saab teaduslikult uurida üldse igasugu toredaid asju, näiteks kas varajastel ärkajatel võib leiduda neandertallastelt päritud geene, niisamuti on hilist ärkamist võimalik seostada psühhopaatlike tunnustega! Vali endale sobivaim, nagu öeldakse, näiteid jagub.

Muidugi polegi psühholoogia enamasti mingi täppisteadus ega ole iseenesest ka ülemäära oluline, kui palju täpselt üht või teist tüüpi inimesi maamunal võiks elada, ilmne on see, et kõik inimesed ei ole juba täiesti objektiivsetel põhjustel varajased ärkajad. Suurem üksmeel paistabki valitsevat küsimuses, kas säärased unesättumused on n-ö objektiivsed või lihtsasti ümber harjutatavad kapriisid – enamasti tõdetakse ikkagi, et kronotüüp ise on kaasasündinud, geneetiline ja väga raskesti (kui üldse) muudetav.

Kuid siis ikkagi see ühiskond!

Samas näeme ometi, kui palju mõjutab ühiskond seda, kuidas me selle paljuski etteantud n-ö objektiivse materjali pealt elama peame. Seesama küsimus enda kronotüübi muutmise kohta tõstatub ju ikka alati nõndapidi: kas on võimalik n-ö programmeerida end hommikuinimeseks? Nähtavasti seda, kas hommikused kronotüübid end „öökulliks” võiksid harjutada, pole põhjust küsidagi. Sest sotsiaalne surve selleks puudub. Kohe meenub, et näiteks vasakukäelisust on mitte üldse kauges minevikus lastel ümber harjutatud – hullematest näidetest, kuidas ja mida inimestes veel on püütud „välja ravida”, ma isegi siin praegu ei räägi. Aga just oma igapäevasuses on see varase ärkamise hiiliv surve nii kummaline. Miks mitte lasta inimestel lihtsalt elada?

Just oma igapäevasuses on see varase ärkamise hiiliv surve nii kummaline. Miks mitte lasta inimestel lihtsalt elada?

Eks vastuski on siinkohal ilmselt võrdlemisi lihtne, nagu ütles mulle kord (osalt naljatamisi) intervjuus psühholoog Lauri Pihkva, et „palju lihtsam ja meeldivam oleks, kui me oleksime ja toimetaksime kõik hästi ühtmoodi”, kusjuures siinpuhul pole asi isegi inimeste omavahelistes suhetes, vaid just kogu sootsiumi võimalikult ühe liistu järgi toimima panemises. Piltlikult: ikka on ju kõige mugavam, kui kõikides koolides algavad tunnid ühel kellaajal, inimeste absoluutselt radikaalselt erinevad individuaalsed omadused jäetakse seega aga kogu täiega kõrvale.

Nõnda jõuab kirjanik ja ajakirjanik Maria Konnikova oma artikli „No, Mornings Don’t Make You Moral” lõpus minu meelest üsna loogilisele järeldusele: „Hilised ärkajad võivad arvestada sellega, et nad pole ei ebamoraalsed ega ka laisad. Aga seni, kuni maailm ei toimi nende tingimustel – ja kui neil pole just vedanud ametikohaga, mis soodustaks paindlikku töötamist –, võivad terad siiski jääda varajastele linnukestele.”

Maga kiiremini!

Nagu eel osutatud, olen ise (küll „öökullina”) vägagi privilegeeritud, aga näen siiski pidevalt, et kõik ei ole. Nii ei pea paljudel töökohtadel vara (või üldse: ühel ajal) tööle jõudma ju ainult hommikuinimesed, vaid ikka ka need teised, kes tegelikult näiteks hommikuti kauem und vajaksid. Samuti algavad (ja lõppevad) laste koolipäevad endiselt paljude lapsevanemategi jaoks ebamugavatel aegadel; julgen aimata, et lõviosa maailma töökoosolekutest algab varastel kellaaegadel; vara algavad ka telefonimüügiinimeste tööpäevad (tervitaksin siinkohal siiralt eriti Postimehe tellimuste pakkujaid, sest kella 10 ja 11 vahel ei tervita ma neid telefonis just lahke sõnaga. Usun, et teie töö on raske ja elan teile kaasa).

Ikka on ju kõige mugavam, kui kõikides koolides algavad tunnid ühel kellaajal, inimeste absoluutselt radikaalselt erinevad individuaalsed omadused jäetakse seega aga kogu täiega kõrvale.

Tegelikult mõjutab loomuliku ärkamisaja ühitamatus valdava osaga ühiskonnast siiski ka mind (ja teisi „minusuguseid”) – olgu või kaudselt. Võtkem näiteks nähtuse morning bias: on korduvalt uuritud, kuidas varem tööle jõudvaid inimesi nähakse nii ülemuste kui ka kolleegide perspektiivist paremate töötajatena.[2] Absurdne? Kindlasti. Aga korduvalt kinnitust leidnud läbiv eelarvamus. Teiseks, minugi igapäeva jõuavad kusagil feed’is või portaalides pidevalt vilksavad pealkirjad stiilis „Edukate inimeste 10 kasulikku harjumust” vms ja neist ikka pigem tihti kui harva selgub, et kui tahad olla edukas (ja selge, et seda peaksid sa tahtma), peaksid mitte ainult ärkama vara, vaid ka raiskama minimaalselt tunde une peale!

Sõnastused muidugi varieeruvad, aga üks mu isiklikke lemmikuid „edukate eeskuju” soovitusi seni on „ärka valusalt vara”. Need kõik on justkui ohutud ja pretensioonitud ühe liistu järgi vorbitud artiklikesed, mille taga polegi eriti muud kui see, et midagi peab ju portaali üles viskama, aga ometi signaliseerivad need meile järjepidevalt, et just meie peaksime end muutma. Nõnda ei saa öelda, et nad meid üldse ei mõjutaks, ka siis, kui üht otsest „süüdlast” siin välja tuua ei saa. Ehk tasub siinkohal meenutada ka vana hea Arnold Schwarzeneggeri võluvat soovitust „magada natuke kiiremini” (sest kaheksa tundi on liiga kaua!). „Magage kiiremini, kodanik,” oli mäletatavasti ka võõrastemaja portjee soovitus peategelasele Mihhail Zoštšenko novellis[3], aga see on fiktsioon, absurdikirjandus!

Ilukirjandusest leiab muidugi soovi korral ka vastupidiseid – kuigi samavõrra absurdseid – näiteid, meenutagem näiteks Ottessa Moshfeghi romaani „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” (2018, ee 2021), mille peategelane end eri medikamente doseerides pidevalt uinutab, eesmärgiks veeta nii vähe tunde ärkvel kui võimalik. Ehkki teos on paiguti täiesti pöörane ja naljakas (näiteks hakkab tegelane radikaalse ülemagamise seisundis mitte lihtsalt unes kõndima, vaid ka unes peol käima!), on selge, et tegelane pole mõeldud mingiks eeskujuks, veelgi enam, kõigest hoolimata tuleneb ka tema seisund ja enesemedikeerimise praktika tegelikult traumast. Nõndasamuti polnud ka nimitegelane Ivan Gontšarovi tuntud romaanist „Oblomov” (kelle patt, tõsi küll, ei seisnud mitte liiases magamises, vaid ülemäärases lamamises) mõeldud mingi eeskujuna, ehkki me lugejatena (põhjusega!) toome teda ikka ka positiivse näitena inimesest, kes n-ö oskab elada. Aga autori enda irooniline hoiak oma tegelase elustiili suhtes paistab ridadest ja nende vahelt selgesti silma.

Nähtus morning bias näitab, et varem tööle jõudvaid inimesi nähakse nii ülemuste kui ka kolleegide perspektiivist paremate töötajatena.

Fiktsioonimaailmast taas väljapoole liikudes võib nimetada ühe radikaalseima – ja seejuures nähtavasti rabavalt populaarse – näitena viimasest ajast kanada „juhtimisguru” (juba see sõna tekitab minu(suguste)s arvestatavat vastumeelsust) Robin Sharma 2018. aasta menukit „The 5 AM Club: Own Your Morning. Elevate Your Life”. Olgu, säärased jaburad lihtsustused ja ühetaolistamised tingib paljuski eneseabiformaat, aga nimetatud teost sirvides ei saa mina küll muud kui mõelda, kui totter see on. Miks peaks kõiki neid soovitatud (miks mitte ka paiguti mõistlikke) asju tegema just kell 5 hommikul? Vastust ma siit ei leia.

Keda seada eeskujuks?

Selge see, et ma pole uneuurija ega psühholoog, aga ka muidu ei saa ega taha ma öelda, et viis, kuidas mina oma elu elan, on õige, absoluutne ja kõigile sobiv. Mõistagi on inimesi, kellele sobib varane ärkamine eriti hästi, ju on piisavalt neidki, keda motiveerib eriti tõhusalt just rutiin (ka siis, kui näiteks varane ärkamine mitte tingimata) jne. Aga mind ei jää siinpuhul häirima ainult tavaline sotsiaalne imperatiiv ärgata vara, vaid ka see teine, esimesega otseselt seotud: kohustus olla jumala eest edukas! (Ega see pole muidugi mingi uus leiutis, me oma „vanarahvaski” kaalus inimese väärtust ju paljuski va mammonas, vara üles ja hilja voodi pidi end seadma ikka just rikkuse majjatoomise eesmärgil.[4])

Nõnda jahvatatakse muudkui sellest, kuidas olla produktiivne, kuidas olla edukas, aga kas poleks hoopis asjakohasem küsida, mis teeks meid õnnelikuks. Kuidas olla oma eluga rahul? Kuidas olla puhanud ja heas tujus? Kuigi, kui uskuda ajuteadlast Jaan Aru, on võimalik saavutada ka mõlemat: „Mis te arvaksite, kui mõni teadlane teile ütleks, et on olemas imerohi, mis tõstab teie töö produktiivsust, muudab teid loovamaks, parandab teie mälu, teeb teid heatujulisemaks, aitab kaalu hoida, paneb teid vähem riskima ja rumalusi tegema? […] See on uni.”

Kui tahad olla edukas (ja selge, et seda peaksid sa tahtma), peaksid mitte ainult ärkama vara, vaid ka raiskama minimaalselt tunde une peale!

Pärast kõiki neid unetust glorifitseerivaid artiklikesi oli tõtt-öelda vägagi lohutav lugeda (of all people) näitleja Dakota Johnsoni 14-tunnise ööune kohta. Mitte seepärast, et leiaksin, et kõik peaksid ööpäevas 14 tundi magama – minugi jaoks on ca 10 kena optimaalne – või justnimelt Dakota Johnsonit eeskujuks seadma, pigem sümpatiseerib see, kui inimene väärtustab oma und ning kui ta tahab (ja saab) elada iseenda sisemise loogika (või ka: kella) järgi.

Eks eeskujude seadmine käib meil kõigil selle põhjal, mida me juba niikuinii väärtustame. Hommikuinimesed, edule orienteeritud kontingent või lihtsalt vähese unevajadusega rahvas kindlasti saabki näiteks Elon Muski eeskujuks võtta. Või kui mitte tänapäeval niivõrd Muski, siis miks mitte Aristotelest, kes samuti hinnanud kõrgelt enne n-ö kukke ja koitu ärkamist, riigimeestest tavatsetakse siinpuhul esile tuua näiteks Benjamin Franklinit. Arhitekt ja leiutaja Richard Buckminster Fuller – nagu kirjutas ajakiri Time 1943. aastal – oli lausa võluval seisukohal, et „uni on lihtsalt halb harjumus”, nimelt maganud Fuller vaid kaks tundi ööpäevas (seejuures neljas osas 30 minuti kaupa). Radikaalne eksperiment kestnud aga vaid kaks aastat, sest elustiil sattunud konflikti kolleegide omaga.

Me teised saame sõltuvalt oma muudest eelistustest aga vaadata näiteks Winston Churchilli poole, kes olla tavatsenud esimese poole päevast töötada voodis, kirjanikud Gustave Flaubert ja James Joyce olla ärganud vastavalt kell 10 ja 11 hommikul (kuigi kas see just märkimisväärselt hiline hommik on, on muidugi iseküsimus), vanameister Hunter S. Thompson aga olevat uinunud 8 paiku hommikul, et impressiivselt kell 15 ärgata. Jne. Sarnaselt Thompsoniga ei saanud just ülemäära tervislike eluviisidega hiilata (ja seetõttu paljudele elamise eeskujuks vist ei passi) Marcel Proust, kuid hiliste ärkajate nimekirjades figureerib sagedasti temagi. Ja siis on muidugi veel René Descartesi juhtum! Matemaatik, filosoof ja loodusteadlane Descartes olevat nimelt eelistanud magada 10–12 tundi ööpäevas, ärgates seejuures keskpäeva paiku või väheke varem. Lugu olla ta pidanud ka pikkadest jalutuskäikudest ning mõttevahetustest kolleegidega, mistõttu võib ilmselt järeldada, et otsejoones töölaua taga ei veetnud ta just muljetavaldavat hulka tunde, aga tema saavutuste arvestatavuses pole ju siiski kellelgi alust kahelda. Kui Descartes aga 1646. aastal Hollandist kuninganna Kristiina kutsel Rootsi kutsuti, pidi ta hakkama ärkama vara – kuninganna olevat olnud „äärmuslik hommikuinimene”, mistõttu ei saanud ka Descartesi audientsid temaga toimuda loomu- ja harjumuspärastel aegadel, seepeale oli aga – legendi kohaselt justnimelt sunnitud varase ärkamise põhjusel! – filosoof külmetanud, kopsupõletikku jäänud ja ka ära surnud!

Me oma „vanarahvaski” kaalus inimese väärtust ju paljuski va mammonas, vara üles ja hilja voodi pidi end seadma ikka just rikkuse majjatoomise eesmärgil.

Kes teab, kui palju sellest kõigest (eriti vist Descartesi surma asjaoludest…) lõpuks tõsi on, igal juhul saab mh nende näidetega ennast soovi korral kenasti lohutada, et edukas olemiseks pole tarvis mingisugust kellaviieklubi või „valusalt varast” ärkamist – kuigi selge seegi, et soovi korral saab endale igasuguste näidetega ka hoopis vastupidist kinnitada. Ometi olen veendunud, et edu ja tunnustus sõltuvad lõpuks ikka päris paljudest teistest faktoritest.

Viimaks visandaksingi pealkirjas lubatu ehk kõigile neile edukate inimeste väärt harjumustele tasakaaluks ühe õige lihtsa „õnneliku inimese üheainsa kasuliku harjumuse”: vähemalt nõndapalju kui inimlikult (sotsiaalselt) võimalik, maga ikka täpselt, nagu süda kutsub.

[1] Vt nt Health Risks of Poor Sleep. – hopkinsmedicine.org.
[2] Vt nt Kromer, E. 2015. Morning bias. – Foster Business Magazine, 16.05.
[3] Nt väljaandes Zoštšenko, M. 2021. Maga kiiremini. Valik huumorit ja satiiri 1921–1956, lk 310–314. Tlk Lembit Remmelgas. Tänapäev.
[4] Ja ei sallinud too „vanarahvas” ka neid, kes pikalt sõba silmale lasid, nood magasid meil näiteks: „laisa und”, „kui raibe”, „ennast lolliks”, „maja käest ära”, „nii et alumine külg hallitab ära” ja lõppeks magasid need hirmsad loodrid lausa „ennast emaseks” (muidugi daamide praktikas magati end hoopis „isaseks”). Vt nt Eesti kõnekäänud I (toim. Õim, A.), lk 419–424, 2020.

Georg Ander Sild on Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini tudeng. Oma praktikas leiab ta end tihti kunsti ja disaini vahele kriibitud piiri kompimast.