Müürilehe toimetusse laekus suve viimastel päevadel veiniplekkidega ümbrik. Peale oli kirjutatud „Suurimatelt kultuurisõpradelt” ja postmargil ilutses vahutav õlu.

Istun siin ja vaatan suvele tagasi – mul on hea suvi olnud. Päikest on küll vähe olnud, aga jooginumbrid püsivad. Ikka 12 liitrit aastas, uskumatu. Ja kõik üle viieteistaastased panevad. Meil on tubli rahvas. Võttis omaks euroopaliku kultuuri ja hakkas toidu kõrvale ka õlut ja veini jooma, lisaks sellele, et end nädalavahetustel pildituks tõmbab. Super! Ja naised joovad järjest rohkem, oleme saavutamas euroopalikku võrdsust. Käisin paljudel lahedatel üritustel. A. Le Coq Arenal jalgpalli rahvuskoondist vaatamas. Saku Suurhallis kossu. Lemmikkossumeeskond tuleb siiski kodukohast Tartust – Rock. Sadamas käisin vaatamas soomlaste uut rahvussporti õllerallit, see oli lahe, suur kohvrite armaada. Või Amarillo, nagu öeldakse Koskenkorva karaokebaaris. Hennessy aastalõpuballile ostsin juba pileti ära, kultuuri toetamine on ka oluline. Sellest rääkides. Tampsi saime õlut reklaamima, kõva sõna. Ojari ja Sepp pudeliga, see ei üllata kedagi. Aga Tamps on teine lugu. Üldse, kui ma vaatan neid ilusaid inimesi reklaamides, siis tuju läheb heaks. Käivad matkamas, kast õlut kaasas. Tantsivad lõbusõidulaeva peal, värvilised siidriklaasid käes. Alkoreklaamid on nagu tükike päiksekiirt keset masendavaid filme ja veel masendavamaid uudiseid.

Hea meel on tõdeda, et alkohol on Eestis kõigile kergesti kättesaadav. Vahet ei ole, kas oled mees või naine, linnas või maal, täiskasvanu või alaealine, lähim alkoost asub sinust kõige rohkem 10 minuti kaugusel. Eestis tegutseb üle kahesaja viina müüva kaupluse 100 000 inimese kohta, see peab olema mingi rekord. Rootsis on neli.

Lisaks olen ma tõeliselt uhke, et meil on nii palju rahvuslikke alkonorme, mida üldiselt aktsepteeritakse. Saun ja õlu käivad kokku. Trenni tegemise järele sobib üks karastav õlu. Peietel juuakse viina. Laste sünnipäevadel joovad emad veini, isad õlut. Rannas juuakse siidrit, Ice’i või gaseeritud veini. Pulmad. Poissmeestepeod. Õllesummer. Kahjuks ei ole veel koorimuusika traditsiooni ja Pärti õnnestunud ühegi alkohoolse joogiga siduda, aga see on aja küsimus. Võib-olla osta ära lauluväljak, et koorid koguneksid Liviko Laululaval?

Alkoholiga on seotud ka mitmed rahvatarkused. Veinis peitub tõde ja viin on targa inimese jook. Kange on parim külmarohi. Õlu – vedel leib. Siidrile peaks mõtlema oma kõnekäänu, see on uuem jook. Hea oleks midagi naistele suunatut. Praegu tuli mõte, miks mitte „Siidris peitub naine!”?

Kas teate, millised on praegu kolm Eesti edukamat toiduainetööstuse ettevõtet? Rakvere Lihakombinaat, Valio ja Kalev? Vale vastus. Need on A. Le Coq, Liviko ja Saku, just selles järjekorras. Me oleme majanduse mootorid. Ja muide, „teenindusettevõtetest” on kasum suurim meie sõltuvussõpradel Olympic Casinost. Eks tööviljakus on ikka suurim firmades, kes hingega Eesti asja ajavad.

Kõik ei ole muidugi lust ja lillepidu. Ma tunnen muret väheneva rahvastiku pärast. Selleks et saaksime tulevikus majanduskasvu säilitada, peaks iga eestlane jooma natuke rohkem. Ja alustama natuke varem. Oleme töötamas selle tarbeks koos ministeeriumiga välja viieaastast projekti „Joome poole rohkem!”. Samuti pakun välja mõtte, et võiks näiteks müüa alkoholi keskkoolides, uuringud näitavad, et kõik üle kolmeteistaastased nagunii juba joovad.

Minus tekitab nõutust, et paljud söögikohad on suurendanud oma mittealkohoolsete jookide valikut ja pannud neile eksitavalt alla sildi „kokteilid”. Mu kindel seisukoht on, et kokteil saab olla ainult midagi alkohoolset – ja peoks saab nimetada vaid üritust, kus juuakse. Tuleb olla terminites korrektne. Noored on eriti kergesti mõjutatavad, neile tuleb varakult selgeks teha, et kui sa ei joonud, siis polnud see pidu.

Kurvaks teevad ka inimese vabadust piirama õhutavad liikumised, nagu „Septembris ei joo” või „Tilgatu jaanuar”. Nagu kolmekümnendatel, me elame ohtlikul ajal, kus tõstavad pead mitmed äärmuslikud tendentsid. Õnneks on karskuspropaganda eelarve väike ja meie rahvas ei ole rumal, saab väga hästi aru, kes võitleb vabaduse ja kes ninnunännutava riigi eest.

Jah, tulevikku vaatan siiski lootusrikkalt. Olen teinud teatud inimeste hulgas selgitustööd, et lahja alkohol on teist tüüpi kui kange alkohol, nii et selle aktsiisi ei ole vaja rohkem tõsta. Kange alkohol on saanud üldse viimasel ajal halba kajastust, seepärast võiks mõelda sellele uue nime, võib-olla tugev või võimas alkohol?

Ja nagu tõdeti Arvamusfestivalil, siis ehkki poliitikud arvavad, et alkoholitarbimist peaks vähendama, ei julge koalitsioonist keegi midagi teha, sest arvamusliider Švejk on öelnud: „See valitsus, kes õlle hinda tõstab, kaua ei püsi.” Meil on ka reformaritega väike kokkulepe olemas ja kesikud saime viimasel hääletusel taha. Sotsidel ja isamaal on juba nii vähe kohti, et neil ei ole põhimõteteks ruumi.

Kas midagi võiks teisiti olla? Vähem sildistamist. Viimasel ajal on räägitud näiteks alkosurmadest – no kuulge, see on jabur, nagu keegi saaks rõõmu kätte surra. Nimetame asju õigete nimedega, räägime ikka liiklussurmadest, uppumissurmadest, korteripõlengutest, kaklustest, lähisuhtevägivallast ja depressioonist. Ja ärme ütle „tervislik eluviis”, ütleme karsklased. Fanaatikud. Mina igatahes jätkuvalt kasvatan oma lapsi põhimõttega, millega mu isa mind kasvatas: „Ära usalda inimest, kes ei joo!”

Onu Alko

PS. Kuulsin, et Tondiraba Jäähall ootab sponsorit, miks mitte Tondiraba Saku on Ice?