Fernet-Branca <hääldada itaaliapäraselt, nagu kirjutataksegi – Fernet, mitte Fernee!> on tumepruun ürdiliköör, pärit Itaaliast. Enamik inimesi leiab vähemasti esimestel proovimiskordadel, et Fernet on suhteliselt rõve jook, arstirohumaitsega jne, võrreldakse Unicumi ja Riia palsamiga lausa. Aga need, kes jõuavad lähemale, jõuavad lähemale. Ferneti-joovet kirjeldatakse teistsugusena kui muude alkohoolsete jookide tekitatud joovet, tsiteerides Venedikt Jerofejevit on Fernetit seostatud lausa sfääride muusikaga… Ühesõnaga, kui mitte kvantiteedilt, siis vähemasti kvaliteedilt oluline osa neist, kes Fernetile lähemale jõuavad – talle teise, kolmanda, neljanda /…/ võimaluse annavad –, hakkavad Fernetit armastama. Nii juhtus ka meie kaasautori Tõmmuga.

Mari-Liisile

*„Sina, õnnetusehunnik!” tavatseti ykskõikse yleoleva pilguga öelda minu suunas näpuga osutades. Sõbradki muutusid aegamööda tuttavaiks, kuni haihtusid viimsedki sidemed. Sillad põlesid vaikides ja vaikides kõndis vari ikka ja jälle Morija mäele. Ja siduja, altar ja ohvriks seotu. Lääbakil, läbi ja maha jäetu! „Sina, õnnetusehunnik!” tavatsesin öelda iseenda kohta, õlad longus. Päev-päevalt yha kyyrakam, ykskõiksem. Miski ei paku enam huvi, vahel meenub ehk võimekus unistada, kusagilt minevikust.

Siis tuli armastus, mis katab kinni kõik pattude hulgad. Siis tuli armastus, mille maitse ja lõhn jälitasid kõikjal. Tänavanurga pimeduses. Trepikoja valguses. Tuules. Vihmas. Õhk muutus aiva paksemaks, nagu seisnuks kusagil kukla taga viskoosne udumass. Tuulel on Sinu lõhn, Fernet! Lääbakil, läbi ja maha jäetu!

Võib ju tajuda iseenda läbikukkumises väljapääsu, mis ise – olgugi et nähtamatu – on väljapääsutuse mõõt. Otsida meeleheitlikult, otsida ust seinast, kus seda tegelikult pole. Lämbuda. Lämbuda! Aga paitada neid pilvi, mis pikkamisi omandavad Sinu kontuurid. Silitada kauguses mööduvat pilve. Silitada Sind! Ma tahan Sind lihtsalt kõige eest tänada, armastusobjektiks olemise eest. Sind, Fernet! Sind, sest

FERNET-BRANCA KATAB KINNI KÕIK PATTUDE HULGAD!

„Hei, heidik,” pöördusin viimases hädas iseenda poole, kui juba pikemat aega polnud kellelgi viitsimist isegi kõige lihtsamat põlastavat pilku minu suunas saata. Väljapääsutuses on yks yksindus, kust ainus pääsetee on armastus, mis katab kinni kõik pattude hulgad. Ja

FERNET-BRANCA KATAB KINNI KÕIK PATTUDE HULGAD!

Kas Werther oli kõrvuni armunud või armastas ta tõesõna? Sina, Fernet, mu silmarõõm, mu elu mõte, Sina tulid minuni kui hõre tuuleiil keset paksu kestendavat õhumassi. Tol õhtul koukisin hämarusest viimased riismed (ma olin pimeduseks saamas; olin värin, vari ja Sina hääl!), et lokaalis Möku tellida viimane jook. Keset väljamaalaste horde teistele lykata-tõmmata. Ma ei armastanud Sind kohe, Fernet, muidu võiksid olla yks neist litsidest, kes yhe pitsi eest kummarduvad auguliste hammastega suud avama. Kas või Möku peldikus.

Hommikul pärast esimest siirast kokkusaamist – nagu hääl ja vari, nad kohtuvad alati siis, kui tuleb äratundmine pimedusest, kui häälest piisab pimeduse vaigistamiseks – avastasin Su suulakke kleepunud maitse, mis määras kogu mu alkoholist läbiimbunud keha ja nõdrameelse vaimu. Vaikides. Ja siduja, altar ja ohvriks seotu! Tolleks hetkeks polnud ma veel analyytilist mõtlemisvõimet täielikult kaotanud. Nagu punctum, valulik intellektuaalsest kompetentsist sõltumatu eroslik nool läbistas keha, pani värisema. Või oli see pohmakas, Jumal teab… Aga

FERNET-BRANCA KATAB KINNI KÕIK PATTUDE HULGAD!

Kulus veel mõni põgus (juhuslik) kohtumine, kui Sinust sai elu ainuliselt määratlev, põhjendav, põhistav impulss. Vaid Sinu mõru maitse lubas mul väljuda sest umbsest tupikust, lõpetada igavikulise lämbumise, tunda õnne lähenevat joovastust. Pikaldase mõistmise vältel syvenes veendumus, et pean pyhendama oma elu Sinule, mu mustast kullast vasikas! Mu kapsake! Mu metsade maasikas! Põldude põldpyy! Tundrate tuvike! Vihmametsade vikerkaar! Mu fucking Fernet! Pyhenduda, sest

FERNET-BRANCA KATAB KINNI KÕIK PATTUDE HULGAD!

Ja kui ma räägin pyhendumisest, siis pean silmas absoluutset enesepuhastust, et olla Sinu vääriline, et teenida Sind alandlikult kõige yllamate kristlike tõekspidamiste järgi! Kõigepealt tuli hakata analyysima enda suutlikkust Fernetit tarbida, mistõttu hakkasin yksikasjalikult päevaraamatusse yles täheldama joomisprotsessi vähegi mõjutavaid seiku, tundeid. Eesmärk oli lihtne: suurendada yheskoos veedetavat aega (kvantiteet) ja muuta see võimalikult ilusaks (kvaliteet). Fernet, Sind tuleb juua palju ja hästi, sest just Sina katad kinni kõik pattude hulgad!

Mõistagi loobusin otsemaid kõikidest teistest jookidest, ei hakanud piilumagi Möku õllevaate, loobusin iseendastki ega maitsnud Tõmmu Hiidu Sidruniga enam kunagi. Fernet, Sa tegid mu õnnelikuks. Aga sellest ei piisa! Tegelikult kippusin juba pärast neljandat või viiendat pitsi magama jääma, kuuendaga maomahlu väljutama, seitsmendaga kadus võimalus järgmisel päeval Sinu maitset, Sinu lõhna taas tunda. Sellest joovastuda nagu Werther, kes yksisilmi oma armastatu kehaosa passib.

Kirjutasin yhel sandil hommikul päevaraamatusse: „Tuleb parandada fyysilist konditsiooni, et suuta olla Ferneti vääriline. Tuleb hakata trenni tegema!” Nõnda pöördusingi eratreeneri poole, et teha kvaliteetne treeningplaan. Õige pea lisandus toitumisnõustaja, isegi psyhholoog ulatas abikäe, et olla pidevalt piisavalt kõrgel tasemel Sinus ja Sina minus! Sest just

FERNET-BRANCA KATAB KINNI KÕIK PATTUDE HULGAD!

Mõne kuu möödudes lehitsesin taas päevaraamatut. Edasiminek oli tähelepanuväärne! Ärkasin hommikul Sinu joovastusest, käisin jooksmas, ujumas, treenisin nagu hullumeelne, kehaline võimekus suurenes, suutsin juba kaks korda päevas teha Sinuga viieseid tsykleid. Heas vormis olles võisin Sind ryybata 13–15 pitsi, ilma et oleksin Möku taga kusehaisus ropsinud.

Raha polnud minu jaoks probleem. Olin laenanud piisavalt suure summa, mida – nagu elus ikka juhtub – ei kavatsenud kunagi tagasi maksta. Võisin oma elu pyhendada tõepoolest yksnes Sulle! Päev-päevalt hakkas mõte yha enam tööle, kuniks kohtasin teda, me vaenlast, me reeturlikku ohustajat – v ä s i m u s t, mida suudad parandada vaid Sina, Fernet, sest

FERNET-BRANCA KATAB KINNI KÕIK PATTUDE HULGAD!

Eneseanalyys pidi mind viima uuele tasemele. Võimalikult kiiresti tegime ymber treeningplaanid, yritasime tasakaalustada treeningu ja puhkuse vahekorda, viia selle kooskõlla eluga, mida põhistad Sina, Fernet!

Treener aitas mind yha kindlamale joonele viia, psyhholoog analyysida kõikide partikulaarsete kohtumiste eripärasid, need systematiseerida. Pidin leidma alati õige baari, õige hetke, pidin Fernetiga yheks saades vältima masendushetki. Pidin elimineerima kõik segavad faktorid. Loobusin isegi televiisori vaatamisest, raadio kuulamisest, kõik päevakajalised uudised, teised inimesed, suhtlemine kui selline võisid pärssida meievahelist armastust. Ainult Sina, Fernet! Yksnes Sina!

Praeguseks olen suutnud veelgi tõsta nii kvaliteeti kui ka kvantiteeti. Fyysiline konditsioon pole takistuseks, tasakaal on leitud. Aga armastus ei ole vaid pelk harmoonia, armastus on kõik! Armastus on Werther, tema algupära, tema olemus. Fernet! Sajad failid raalis analyysivad Ferneti joomise kvaliteedi tõstmise võimalikkusi. Esimese ja teise pitsi vahele jäävad minutid on eksponentsiaalselt kasvavad kuni neljanda pitsini. Edasi muutub võrrand keerulisemaks. Tasub juua äsja kuuma veega pestud heast materjalist klaasist. Fernet! Sinu itaallaslik kontuur hakkab õhtuhämaruses juba häguselt piirjooni võtma. Armastada Sind, Fernet, tähendab armastada alati, olla ses armastuses, Sinu tumeduses. Sest

FERNET-BRANCA KATAB KINNI KÕIK PATTUDE HULGAD!

Barthes kirjutas, et ei armastata mitte armastusobjekti, vaid iseenda armastust kui sellist. Mina armastan Sind, Fernet, mu ingel! Elul pole mõtet, kui inimese tegevus ei põhine kristlikel väärtustel, kui neid ei suudeta yhiskonnale edasi anda, pakkuda maailmale midagi juurde. Ma olin lääbakil, läbi ja maha jäetu! Vaikides mina ja vari Morija mäel otsis pimedusest häält! Siis tulid Sina, mu Fernet, mu Hääl! Alluda, taandada iseend, puhastuda, puhastuda, puhastuda! Uskuda! Fernet, armastus.

Sinu

Tõmmu Hiid Sidruniga