Berk Vaher teeb ülevaate selleaastase Tallinn Music Weeki konverentsiprogrammist, kus pistsid kogukondlikkuse, ööelu, hariduse ja muudel teemadel rinda Londoni öölinnapea Amy Lamé ja kohalikud poliitikud, kelle ettekujutus tulevikulinnast osutus väikekodanlikult madalalennuliseks.

Tallinn Music Week on teadagi eeskätt lopsaka laivikavaga ettevõtmine. Kuid üha enam on see ka arvamusfestival, mis küünitab poptööstuse teemaderingist kaugemale ja sügavamale. Sellest teisest poolest saab standardeelarvega kultuurihuviline jaopärast aimu tasuta „TMW juttudel” – ent festivali eel ligi 300-euroseks kerkinud delegaadipass muudab TMW konverentsi laiemalt kättesaamatuks luksuseks. Ju on see paljuski organisatoorne paratamatus – ent tänavustel „Creative Impacti” nime kandnud vestluspäevadel võinuks saalid olla siiski tihkemalt täidetud nendega, kes kõige ärksamalt suudavad laval räägituga kaasa mõelda ja rohujuuretasandil üht-teist teostama hakata. Kindlasti oli neid nii kohal viibinud esinejate, ettevõtjate kui meediakorrespondentide seas, ent konverentsil paljuülistatud Telliskivi ja teisigi kultuuriärksaid asumialasid elustavad ennekõike siiski „kartulipraadijad”, kellel vaja veerand tonni me õitsvast loomemajandusest märksa olmelisemateks kuludeks kokku kraapida.

Just säärast kuulajate ja kaasakõnelejate ringi võinuksid kõnetada mõned seekordsed provokatiivsemad arutelud kogukondlikkuse, linnaruumi, kultuurilise identiteedi ja hariduse üle. Kas või „24-tunnise linna” ideestik, mida kuulutas Amy Lamé, Londoni öölinnapea (või ingliskeeli night czar, mis pani ta lõõpima, et vist esimest korda on tsaar Tallinna Vene Kultuurikeskusesse jõudnud). Kuigi paljuski oli ta esinemise ja repliikide põhirõhk ikka Londoni klubi- ja baarimajandusel ning selle ulatusel (66 miljardit naela, mille Brexit on löögi alla seadnud), rõhutas Lamé ka, et tema tegevusala pole ainult „ööelu”, vaid ka „elu öösel” – tööhõive, transport, turvalisus, teenustering pesumajadest öötööliste laste hoiuni ja nii edasi. Sellel on tohutu potentsiaal Londoni majandusele, ent see aitab ka väärata rahaahne kinnisvaraarenduse põhjustatud loovajude väljavoolu Berliini-taolistesse erksa ööeluga, kuid soodsamatesse keskkondadesse. Nii on ta jõudnud või jõudmas meie mõistes utoopiliste tingimusteni, kus näiteks klubide-kontserdipaikade lähedale elu- ja ärihoonete rajajad on need, kes peavad heliisolatsiooni investeerima.

Lamé esines nii 31. märtsil konverentsi avapaneelis, kus Eesti poliitikuid esindas kultuuriminister Indrek Saar, kui ka järgmisel päeval pop-up-restoranis Ungru toimunud vestlusringil, kus siitkandi munitsipaalmentaliteeti kandsid Raimond Kaljulaid, Kalle Palling ja Rainer Vakra. Ning kui Saar suutis ilmse kohmetuse ja teemaga haakumatuse kiuste siiski üldiselt väärikaks jääda, siis tolle järgmise kolmiku pärast oli küllap ikka lauspiinlik nii kuulajatel, moderaator Helen Sildnal kui samuti vestluses osalenud Telliskivi loomelinnaku asutajal Jaanus Jussil. Meie noorema põlve poliitikud lihtsalt kütsid lahinal ja laias kaares etteantud teemast mööda. Šampanjasotsialistiks ümbersündinud Kaljulaid põlastas ööelu eliidiprojektiks, mis linnavalitsusse eriti ei puutu, sest on pakilisemaid olmeprobleeme (sama soojaga kuulutas ta aga linnaosa rahastatud ja ilmselt siis lihtrahvalikumad kultuuriprojektid kasutuks juraks ja nentis, et Telliskivis, kus põnevam programm, käiakse ju linna toetusetagi). Kalle Palling lubas talle neis asjus vastu vaielda, aga pidas hoopis loengu liigsest autoküllusest Tallinnas ja ründas Kaljulaidu Keskerakonna Uberi-vastasuse pärast. Ning kõkutav Vakra pajatas linnas kanade ja mesilaste pidamisest ja oma tädi sünnipäevast. Londoni ühe suurema visionääriga silmitsi lastult käitusid siinsed juhid kui ärplevad, kemplevad ja kihistavad nagad – ning õudusega taipasin, et need on ju isegi need parteide edumeelsemad. Siis sellise koondpildi viib Londoni kellaringne tsaar siit kaasa – noorepoolne Eesti meespoliitik on pimedam kui öö, lollim kui narkar ja valjem kui tümakas?

Hea küll, oli neil kõigil ju mõni mõtteidu ka. Kaljulaiul, et järgmine Jaanus Juss võib peituda väga viletsas keskkonnas ja ta tuleb sealt välja aidata. Pallingul olmeteenuste koduläheduse taotlus ning nending, et 23 tundi ööpäevas seisab suurem osa autosid kasutult. Vakral, et linnaloodus on tõmbekeskuse tekitamiseks vähemalt sama vajalik kui tööhõive. Ent nende kõigi ettekujutus tulevikulinnast osutus väikekodanlikult madalalennuliseks – tahaks hüüda, et tulge Tartusse, siin ongi teie tasane, roheline, sotsiaalselt tasakaalustatum ja Tallinnaga võrreldes üsna hõreda liiklusega utoopia… Aga ei, iga kell eelistan Tartus näha Amyt, kes suudaks siinsele vanalinnast alternatiivklubisid tõrjuvale linnavalitsusele aru pähe panna ja vaiksest murulinnast ka tõelise kultuuripealinna välja võluda. Tema sõnum pole ju see, et kaikugu üks lakkamatu põhjas heebliga pidu ööpäevaringselt – kes käivad päeval tööl, peavad saama välja puhata; ent kõik eluks ja õnneks vajalikud tingimused peavad olema tagatud ka ööinimestele, sest see kasvatab linna tulubaasi ja kindlasti rahvusvahelist atraktiivsust. Ka siin sündinud-kasvanud ei page siis parematele jahimaadele või siis tahavad rännakuilt ikka siia naasta. Ja see valdkond ei ole miski, mille arendamine kannatab edasi lükata, kuni „normaalsete inimeste pärismured” lahendatud (mis ei juhtu lõplikult kunagi), vaid on oluline osa kõigile õdusama elukeskkonna poole liikumises.

Ent isegi Indrek Saare vaiksemast vastumeelsusest nende mõtete edasiarendamise suhtes võis välja kuulda tööluterlikku hoiakut, et korralik inimene öösel väljas ei kooserda… Ning süveneva stagnaperioodi poliitiline konsensus on ikka see, et klubimaastiku korraldamine olgu eraettevõtluse ja kodanikualgatuse rõõmuks ja vastutuseks, võim saab vaid võimaldada (tõlge: see ei kuulu linnavalitsuse ega riigiaparaadi mõtlemis- ega rahastuskohustuste hulka, eks tehke, kui tahate, ja kui huvilisi on, küll tulevad tulud ka). „24 tunni linn” laiemas tähenduses ning igas uusarenduses ööpäevaringse kultuurikeskkonna tagamine on aga praegu veel siinmail täiesti tume maa. Poliitikutele ja ametnikele – kindlasti mitte TMW korraldajatele ja loomelinnakuis toimetavatele kartulipraadijatele.

Kindlasti on see arusaadav unistus ka Tartu kartulipraadijatele. Pealinna festivalina oli TMW oma teemaarendustes kohati kinnisideeliseltki Tallinna-keskne ja ja manab Telliskivi esile lausa mingi maapealse paradiisina – ent „24 tunni” ideestik võib hoopis hõlpsamini olla teostatav „teistes linnades”, (potentsiaalselt) mõnevõrra hallatavamais ja vabameelsemais keskkondades nagu Tartu. See eeldab mõistagi ka siinset tahet, olmest ja tänasest kaugemale vaatamist nii poliitikute, hipsterite kui üldse ärksate kodanike leerides. Elutervet ambitsiooni kindlasti ka. Varem Liverpoolis tegutsenud, nüüd samuti londonlane Eddie Berg jutustas TMW konverentsil, kuidas 2002. aastal toimus gallup, kus uuriti, mis on Ühendkuningriigi „teine linn”. Birmingham vastas: „Birmingham”. Manchester vastas: „Manchester”. Glasgow vastas: „Glasgow”. Liverpool vastas: „London”. Ja Liverpooli peetaksegi siiani üheks edukamaks, linna identiteeti ja rahvusvahelist atraktiivsust enim arendada suutnud Euroopa kultuuripealinna tiitli kandjaks.

Samuti on väiksemas keskkonnas tõenäoliselt hõlpsam läbi viia radikaalseid haridusuuendusi, mida konverentsil tutvustas Soome visionäär Saku Tuominen – samme integreerituma, ühiskondlikult angažeerituma ja globaalselt teadlikuma õppeprotsessi poole, mille läbijad (või õigemini – milles tegutsejad) on ise võimelised uut tüüpi töökohti looma, mitte ainult vanadest ja paljuski iganevatest identiteetidest lähtuma. Selge, et läbinisti loovettevõtjatest koosnev ühiskond on absurd. Muutustega kiiresti kohanevatest, keskkonnahoidlikke alternatiive pakkuvatest, üksteise ja maailma suhtes mõistvatest kodanikest koosnev ühiskond on aga hädavajadus – nüüd enam kui eales.

Ja rõõm oli enda juhitavas paneelis tõdeda, kuidas erineva taustaga muusikaportaalide ja -kanalite esindajad tajuvad end kuraatoritena mitte oportunistliku trendilooja tähenduses, vaid kui õpetajate, harijate, otsijate ja maitseavardajatena. (Selline on kahtlemata ka üks TMW mainekamaid esinejaid, seekord programmi ülekuhjatuses veidi liiga nurga taha jäänud Simon Reynolds.) Algoritmide koostatud esitusloendite mõjuvälja suurenedes ei kao kuhugi ka humanistlik suhe muusikasse kui identiteediloojasse, inimese kasvamise teejuhti. Tuleks vaid veel rohkem sellist vaimu hardcore-loomemajanduse kõrvale Tallinn Music Weekile – ja arutelude avaramat avatust inimestele, kes seda vaimu siin ja praegu ja üle ilma edasi annavad.