OOPUS – Mari Meentalo, Johannes Ahun ja Aleksander Sprohgis – on üks eesti pärimusmuusika „uue laine” kollektiividest, mis liidab seda pelgalt iidse esitamise asemel julgelt ka nüüdisaegsega.

Albumi sõnaline allikmaterjal pärineb peaasjalikult kodumaisest rahvaluulest, kuid sõnalis-viisilist inspiratsiooni laenatakse ka Norrast („Lugumleik”) ja meie soome-ugri veljedelt saamidelt („Hundijoig”). Vokaalilt ei kahvatu Meentalo põrmugi endisaegsete lauluemade kõrval ning ta panustab mitmes loos lisaks erinevate traditsiooniliste pillidega (torupill, flööt, pikkvile). Süntesaatoripapa Ahuni hoole all on valminud mitmekülgne helirada, millel Meentalo leelo ja pillimäng voolavad otsekui valatult. Kahjuks jääb stuudioalbumil varju trio kolmas pool, valguskunstnik Sprohgis, kelle roll kontsertidel on vaieldamatult tähtsuselt võrdne muusikute omaga.

Kompositsioonilt kulgeb album üsna ootuspäraselt, alustades rahulike, ettevalmistavate lugudega ja jõudes tempo haripunkti napilt pärast keskpaika, vaibudes seejärel uuesti. Lugude hulgast lemmiklaps ja suurim üllataja on tumedakõlaline, pea transsiviiv „Kiigel kartlik”, mille kaikuv, iidse kõlaga vokaal teeb hoogu ning šamaanitrummina põntsuv bass koos hiiliva instrumentaaltaustaga hoiavad iseendas rändavat kuulajat kiigelt kukkumast. Kontrastiks tooksin pala „Hingesandid”, mis end läbematult kuulaja kõrvadesse sisse murrab ja ta kättpidi aina kiiremini tähtede vahel kihutavale kosmoselaevale tirib. Tegemist on silmapaistva debüütalbumiga, tugeva vundamendiga tulevasele loomingule. „Nõidus” ühendab lisaks muusikalistele ajastutele ka inimpõlvkondi, pannes – nagu mitmed nende live’id ilmekalt tõestavad – puusad nõksuma nii noortel kui ka vanadel.