Tähelepanekuid suvisest rannakontorist Stroomi Rivieral. Muu hulgas sisaldab täpsemaid nõuandeid ja hoiatusi teistelegi, kel lähigraafikus säärane komandeering kirjas.

Mai keskpaik. Kuidagi on nii, et pole hetkel tööd. Kulusid nagu on, aga plussmärgiga numbreid pangakontol väga mitte. Järsku aga saabub suur suvi. Selline päris, mida oodatakse, millest nähakse talv läbi und. Mida ei tule sageli juuliski. Soojus, mille järele sõidetakse Kagu-Aasiasse ajal, mil Pärnus on puud raagus ja rannal uluvad jäised iilid.

Niisiis pole raha ega tööd, aga mis mul siis on? Kogu maailma aeg, millega teha kõike, mis pähe tuleb. Davai, randa! Puud kiiskavad helerohelise toonidest ja võililleväljad looklevad nii kaugele, kui silm seletab. Juba rattaga mere poole veeredes olen ühtäkki õnnelik. Ei tea miks või kuidas. Ei tahaks kuskil mujal olla.

Ehitajate tee ääres on mõned viimased eramajad, Õismäe serval, linnas. Eelnenud kümendite kontraste loovad kihid. Sellised kombinatsioonid on mind alati võlunud. Asjad, mis ei käi kokku. Linn ja maa. Siin on nad kõrvuti. Olemata õieti kumbki.

Pikal rannal on päris palju inimesi, aga siiski hõredalt. Tõmban pleedi murule ja avan arvuti. Läikiv ekraan peegeldab päikest, kissitan silmi. Kõigepealt tundub oluline anda kõigile teada, et olen rannas. Muidugi mitte Facebooki-postitusena, vaid chatis. Üle linna kajaka kombel kriiskamine ei ole mulle kunagi sobinud.

Veidi eemal istuvad murul sõbrannad, kes võtavad päikest ja vestlevad. Üks neist kirub mingit kutti, kes on enda meelest kõva mees. Liiga kõva. Saab tüdrukute hukkamõistu osaliseks. Ongi noh, nõustub teine.

Vanemad inimesed on enamasti üksi. Oma kogunenud mälestuste, igivana päikese ja värskete võilillede tunnistajad. Enamasti naised. Mehed on kas tööl või juba surnud. Kus mujal?

Üritan kuidagi töölainele saada. Pruut ütles hommikul, et mul on kreeka jumala keha. Apollon? Eros? Ta mu Aphrodite. Ise tunnen ennast rohkem Mr. Beanina, kes unustab, segi ajab ja isekuse triumfe kavandab.

Kogu see trall siin käiks justkui minu jaoks. Kellele teisele need linnud laulavad ja võililled õitsevad?

Viieteist minutiga on läpakas läinud tulikuumaks. Muutun murelikuks ja kolin põõsavarju. Leebe ja soe tuuleõhk käib üle laisalt liikuva heina. Kogu see trall siin käiks justkui minu jaoks. Kellele teisele need linnud laulavad ja võililled õitsevad? Meri on läinud soojaks, et saaksin siin supelda. Peale ujumist jään tukkuma, kõik sulab kokku ja vajub laiali.

Ehmatan poolenisti üles. Kus ma olen? Nagu mingi täiesti uus koht ja olek. Ometi nii mõnus. Koban käega, seljakott on endiselt mu kõrval. Vajun tagasi õndsusesse. Midagi pole puudu ega üle. Päike soojendab. Uni viib kogu enesepildi, soovid ja hirmud. Olen läinud ega oskagi tagasi tahta.

Vaikuse katkestab jutukõmin ja kellegi plätuklobinal lähenevad sammud.

„Ei no Kariniga olime, eurovisiooni vaatasime, paras naljanumber. Ja-jaa, mulle ka võidulugu ei meeldinud, mingi imelik oli.”

Kõht läheb vaikselt tühjaks. Kuskil eemal hakkab undama madal pasun. Paljassaare poolsaare taga. Paar kuud tagasi Tai randades reisides oli kõik, mis on ka siin, päike ja meri, aga ometi süvenes eemaloleku tunne. Nälg vestluste järele inimestega, kes mõistavad. Kes on samast kohast ja samade huvidega. Selle kohaliku monotoonsuse ja etteaimatavuse eest põgenesin aastaid Eestist, kuni kaugetes maades lagunesid ka nendega kaasaskäivad illusioonid. Hakkasin tagasi tahtma. Lõpuks on parim surm ikkagi Stroomi rannaniidul, metsa ja mere vahel, linna serval, omas kodus. Tundub kuidagi mõttekam, vähem lamp. Ühe jalaga sees ja teisega kuskil mujal.

Saan K-ga Kopli poolel kokku. Ta vabatahtlikult Rocca-poolsesse otsa ei tule. Siin on kõrkjates vahel näha šokolaadpruune vanemaid mehi, keda väga raske pole liputajaks arvata. Rannamajast Kopli poolsaare suunas veeredes hakkab lastega emade ja vanamammide sekka eksima hiliseid pidulisi. On esmaspäeva lõuna ja kellel vaba päev või kes tööle ei jõudnud, saab edasi panna. Kiikede all jauravad kaks prisket meest pisikese ufogrilli ümber. Ilmselgelt kolmanda-neljanda päeva konditsioonis.

„Siis ma tulin sealt mäest alla,” uhkeldab üks, püüdes vesipiipu käes tasakaalus hoida.
„Kuule, oi, kõvamees, mis sa räägid, et tulid üksi alla, ära tule seletama,” katkestab teda kõrihäälne kamraad.

Lõpuks on parim surm ikkagi Stroomi rannaniidul, metsa ja mere vahel, linna serval, omas kodus.

Sealsamas õpib üks kolmeaastane tõukerattaga sõitma. Märkan kiikede all veel kahte seltsilist, kes magavad nagu laibad, näod liivas.

Joodikuid on jälle Kopli poolel rikkalikumalt. Aga see-eest on vähem kõrkjates patseerivaid vanamehi. Tundub, et liputaja ja joodik ei esine ühes isikus. Hiljuti teise K-ga rannas jalutades seisis üks mees mere ääres, kõrkjates ja passis merele. See on kindlasti liputaja, oli K veendunud. Mina nägin lihtsalt meest, kes vaatab merele. Nii nagu ma ise veidi vanema ja mõtlikumana võiksin mere ääres seista.

Õhtul jään sõpradega kossu mängima ning kolm tundi möödub märkamatult. Päikseloojangul käin veel ujumas. Veest välja tulles on õhk äkki jahenenud. Olen märgades shortsides ja valges t-särgis. Koju vändates lõdisen. Vahel juhtub, Eesti suvi. Mida kaugemale rannast, seda soojemaks õhk jälle muutub.

Järgmisel päeval pole endiselt raha, tööd ega midagi targemat teha, nii et lähen uuesti randa. Vähemalt on ilma. Küll tuleb ka raha, kõik muu on juba olemas. Mis ma selle rahaga väga tarkagi teeks? Prooviks midagi osta, lootuses sellega emotsioone vaigistada. Et ei tunneks, mida tunda ei taha. Päikse ja ranna kombinatsioon paneb taas imekombel mured kuhugi kõrvale. Korraks on nagu paradiisis. Eks need mured tulevad jälle tagasi, vahel samal õhtul, teinekord järgmisel hommikul. Kuni järgmise lahkhelini iseenda, pruudi või töökaaslasega. Ka koeraga on võimalik tülli minna.

Surfialal, kus ka hobustega käiakse, märkan liival kabjajälge. Mõtlen, kas selline saab olema minu surm. Hobusekabjalöögi läbi Stroomi rannal. Täiesti võimalik. Mind mäletataks, kui inimest, kellele meeldis rannas ja kes hukkus kabja tõttu. See oleks okei. Ei mingit draamat. Midagi ei jäänud tegemata. Töö saavad teised ka tehtud. Mina tulin külalisena. Puhkama ja vaatama. Vahel ka vestlema. Mingit tööd oleks siiski vaja. Muidu tekib kasutu debiiliku tunne. Kui sul on midagi pakkuda, siis kirjuta mulle. Ennekõike tahakski kirjutada ja videoid teha.

Mingi seljakott sul, ma loodan, ikka on. Kui mitte, võid ka kilekotiga tulla. Keegi ei naera, sest rand on kõigile.

Kuigi kaldun sageli kurvameelsusse, siis rannas mulle tõesti meeldib. Need päevad on olnud nagu puhkus kuskil mujal. Eemal liiklusest ja linnasaginast. Kuigi linnas, on siin rahvast alati hõredalt, ala on piisavalt suur. Lähen jälle ujuma. Kuigi vesi on külm, siis põlvesügavuses vees konna tõmmata on väga mõnus. Stroomi Riviera.

Rannakontori eksperimendi kolmandal päeval jõuan järeldusele, et suurt tööd ei ole siia mõtet tegema tulla. Rand on mõnulemise koht. Kirjutan kooli jaoks paar juhtumianalüüsi, mis võtab umbes tunnikese, ja lükkan siis läpaka ekraani jälle kinni. Mõnus on liival raamatut lugeda. Või podcasti kuulata, silmad kinni. Võtan kotist kaasavõetud smuuti banaani, avokaado ja kakaoga – maitseb nagu šokolaadipuding.

Rannas polegi palju vaja. Päike on tasuta nagu ka koht soojal liival. Mingi seljakott sul, ma loodan, ikka on. Kui mitte, võid ka kilekotiga tulla. Keegi ei naera, sest rand on kõigile. Ole, kes sa oled. Siin päikse all ja paljalt oleme kõik võrdsed: paksukesed, töötud, invaliidid, sõltlased. Oled teretulnud.

Rannamajast veidi Kopli pool on ka mõned lauad ja pingid, kus võib arvutiga tööd teha, kui pikali on ebamugav. Mulle meeldib kõhuli liivaluidete taga tuulevarjus, kus luitunudroheline rannahein katab liivast pinnast. Linnulaul ja õrn tuulekohin. Vahel kellegi vaikne jutt. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, aga kuidagi sattusin sel nädalal suvitajaks ja iga päev randa jõudes olin täiesti õnnelik.

Vahel pingutan kõvasti, et oma elust midagi teha, välja mõelda ja ellu viia – õnnelik olla. Enamasti, kui mitte alati, jooksevad need pingutused liiva. Teinekord jälle kingitakse selline idüll, millest ei osanud unistadagi, täitsa niisama. Aeg möödub märkamatult, kui kõik on hästi ja pole muresid. Ainuke kannatus rannas on põis, mis agara järjekindlusega iga tunni-paari tagant täis saab.

Neljapäeva hommikul astun parasjagu poolkinniste silmade ja ilma plaanideta rõdule, kui mehitatud plärisev niiduk tuleb murule peale. Aeg põgeneda! Kolmapäev jäi vahele, sest oli muud tegemist ja iga nauding on parem, kui seda vahepeal ei saa.

Rand on leboland. Kogu nädala suurim draama puhkeb teadmata vanuses pisikese chihuahua ja umbes 2-aastase poisi vahel, kui sülekoer uudishimulikult läheneva poisi suunas paar kiledat haugatust teeb. Mõne sammuga on kohal lemmiklooma omanik, kes neljajalgse kiire liigutusega õhku tõstab.

Surfiala ranna serval on pärast pikka talve taas avatud. Paarike, kes Surftowni-nimelise konteineri juures pikutab, mõjub tsillilt. Supilauad on ritta laotud. Varsti lõpeb tööpäev ja ilmselt ikka keegi tuleb. Närve puhkama. Selleks ajaks olen mina juba kodus.

Kokkuvõtteks võib tööreisi Stroomi randa lugeda igati õnnestunuks. Kindlasti võta kaasa mingi lina, mille peal olla. Soovitan selle laotada murule, mitte liivale, siis pole hiljem kõik kohad peenikesi teri täis. Kasu võib olla ka akupangast. Kui on vaja midagi kirjutada, siis võiks olla läpakas, mille aku peaks ikka mitu tundi. MacBook Airi kümme tundi on isegi liiga palju, sest keegi ei tööta rannas nii kaua järjest. Kindlasti ei ole hea ülekuumenev rüperaal. Kui see juba kodus koledal kombel undab, siis ma ei taha teada, mis päikese käes veel saab. Võib plahvatada ja ma pole kindel, kas läheduses leidub keegi hea inimene, kes su silmnäost kärssavaid plastmassitükke sooviks eemaldada. Ilmtingimata ära ole see, kes tuleb randa ennast välja elama ja telefoni teel tigedaid vaidlusi pidama. Selleks puhuks sobib kinniste akende ja ustega auto või töökoht.

Hardi Keerutaja on vabakutseline režissöör, kes õpib hüpnoteraapiat ja transpersonaalset psühholoogiat. Jooga praktiseerija ja mediteerija. Meeldib külastada kaugeid riike ja rahvarohkeid linnu. Samuti mägedes matkata.