Hinge- ja vaimuhaigustest rääkisid Ööülikoolis psühhoanalüütik Endel Talvik, kultuuriajaloolane Aro Velmet ja Tallinna Linnateatri dramaturg-lavastaja Paavo Piik. Loeng põhineb Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi lavastusel „Harakale haigus…”, kus noored inimesed said võimaluse rääkida iseenda lugusid.

Depressioon, mida põeb tänapäeval iga neljas inimene, ei ole kõnelejate sõnul mitte uus, vaid ajast aega korduv nähtus. Tekib küsimus, kas inimese hingehaigus on isiklik probleem või saab kõik alguse ühiskonnast? Mille poole pürgib tänapäeva kiire elutempoga inimene?

Paavo Piik toob välja idee, miks ei saa nimetada depressiooni tänapäeva maailmas pelgalt moodsaks haiguseks: „Meil ei ole mitte haigus moodne, vaid kunst on muutunud eneseväljendusviisiks ja selle kaudu kannatus eneseväljendamise kanaliks. Erinevus teiste ajastutega on see, et meil on moes eneseparandamise ideoloogia. Meil on ideaal sellest, et tuleb olla inimene, kes peab saama paremaks. Inimene mõtlebki tänapäeval individualistlikult, kuidas ta saaks olla võimalikult funktsionaalne.” Endel Talvik jätkab seda mõtet nii: „Varem elati spliinis, see oli olemise vorm. Tänapäeval on psühholoogiline ruum nii palju avardanud, et inimene vaatleb oma depressiooni või spliini kõrvalt. Me oleme õppinud vaatlema end kõrvalt ja analüüsima palju laiemalt. Selle tõttu, et ma vaatan end kõrvalt, näen ennast kõrvalt vaadates, kuidas teised kõrvalt on ja mulle tundub, et minuga on teistega võrreldes midagi valesti.”

Paavo Piik räägib kontseptsioonist „psühholoogiline supermodell,” kes on täiesti funktsioneeriv särasilmne inimene, kel pole ühtegi probleemi. Inimestes tekitab see alaväärsuskompleksi, sest neil pole nii.

Loengus püstitatakse küsimus: kas tänapäeva probleem võib olla, et võrdleme end ühiskonna loodud pildiga sellest, millised peame olema? Et meil on võrdlusmoment enda loodud egoideaaliga, millised peaksime olema ja kui me ei vasta sellele, oleme õnnetud? Talvik ei nõustu väitega, et ideaal antakse ühiskonnast kaasa, vaid me võtame selle ühiskonnast. „Ei saa süüdistada ühiskonda, sest meie oleme ühiskond. Saame vaid alustada iseendast. Inimesed tahavadki jõuda psühholoogilise supermodelli tasemeni, lahti saamaks oma probleemidest, arvates, et elu muredeta on võimalik. Me oleme maailma sündinud võitlema oma ärevusega, oleme tulnud siia üksinda ja õpime toime tulema oma pingete ja ärevustega. Need oskused arenevad elu käigus välja.”

Millised olid inimeste räägitud lood ja kuidas muutis see näitlejaid ja lavastajat ning kuidas depressioonist vabaneda, millal pöörduda arsti ja ravimite poole, saab kuulata juba loengust ja vaadata lavastusest „Harakale haigus…” Tallinna Linnateatris.

Loengut kuula täies mahus siit.