Kirjanik Mihkel Mutt ja kulturoloog Tõnis Kahu arutlevad Jan Kausi modereerimisel Ööülikoolis Orwelli, Huxley ja McLuhani näidetel kirjanduslike düstoopiate ja nende ühiskondliku olemuse üle.

Arutlejad alustavad tõdemusega, et elame praaegu maailmas, mille puhul me enam ei tea, kas tegu on utoopia või düstoopiaga. Ent mõlemast -oopiast on oluline rääkida, kuna nende mõistete kaudu tõstatakse endiselt olulisi küsimusi: mille jaoks see kõik on? kuhu me läheme? Tõeline düstoopia oleks see, kui ühiskond ei suudaks enam end düstoopia ideest piisavalt distantseerida, et seda kirjeldada.

Arutlejad tõdevad, et tehnilised utoopiad – nagu 1950ndate kosmosevaimustus – on nüüdseks kadunud. Kõik suubub ainult igapäevastesse probleemidesse elus Maal. Tehnoloogiaga ei püüta enam maailma „paremaks” teha – veel enam, maailmast utopistliku potentsiaali otsimine on saanud tabuks – vaid lahendada olmeprobleeme nagu see, kuidas nutitelefonis paremini lobiseda.

Kahu lisab, et kaduma on hakanud ka idee future shock’ist – hirmust, et tulevikus juhtub mingisugune vapustus, milleks inimesed ei ole valmis. Aga äkilist katkestust ei pruugigi tulla – tulevik võib hoopis teisel viisil lihtsalt sisse imbuda ning iseseisva perspektiivina kaduda, moodustades koos praeguse hetkega uue ajavormi, kestva oleviku, kus inimesed on pidevalt stimuleeritud Steve Jobsi vidinatega. Selline idee ei erine palju „Matrixist” ega teistest sarnastest teostest, leiab Kahu, ning küsimus on selles, kas seda düstoopiana ära tunda või mitte.

Ent Mutt küsib vastuseks, et mis mõte sellel on, kui inimesed näevad läbi, et elavad Matrixis? Kas see teeks nad õnnelikumaks või õnnetumaks? Transtsendentsi ei ole niikuinii, kõik piirdubki ainult olemasoleva maailmaga.

Lõpuks hakkab kaduma ka erinevus düstoopia ja utoopia vahel koos inimese ja tehnoloogia vaheliste piiride ähmastumisega. Kuna meie enda närvisüsteem on Interneti jm küberneetilise tehnoloogia abil meie kehast väljapoole pikendatud, oleme ise selle süsteemi osa, mida püüame ehitada, ning nii ei saa enam luua distantsi, et üht või teist ühiskonnakorraldust välja mõelda.

Loengut kuula täies mahus siit.