Oliver Paadik käis 10. korda Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil ja nentis, et hoolimata viimastel aastatel toimunud fookuse laienemisest žanrifilmidele üldisemalt, on siiamaani tegemist ühe mõnusaima atmosfääriga üritusega meie festivalimaastikul.

Aprilli viimasel nädalavahetusel tõmbas juba 12. korda miski sõnulseletamatu jõud õudus- ja friigifilmide austajad Haapsalusse, et veeta seal pikk nädalavahetus pimedas kinosaalis. Festival toimus hoolimata mõningate kohalike jumalasulaste protestist, et vägivaldsed ja verised filmid kuidagi kuurortlinna idüllilise kuvandiga kokku ei sobi. Ei oskagi öelda, kas mõjus kirikuisade avaldus vastupidiselt soovitule või on žanrifilmid järjest enam tõmbama hakanud ka n-ö reavaatajat, aga reede õhtul Haapsalu kultuurikeskuse ees festivali avama tulnud rahvahulk oli näppude peal lugedes varasematest aastatest tunduvalt suurem.

Eks ole korraldusmeeskond tegelikult suurt tööd teinud, et festival muutuks kitsast nišiüritusest natuke rohkem avatuks ja tõmbaks kohale ka inimesi, kes muidu sõna „õudusfilm” kuuldes kulmu kortsutaksid. Selline suund on ka vilja kandnud ja iga aasta kuulutatakse, et tehtud on uus publikurekord (erandiks pole ka tänavune HÕFF, kui filme käis vaatamas ligemale 4300 inimest). Küll on selle juures hajusamaks muutunud festivali fookus.

Võrreldes varasemate aastatega, kus luubi alla on näiteks võetud nii briti, hispaania, skandinaavia horror’i uus laine, Cannon Filmsi legendaarsed märulifilmid kui ka Dracula ikooniline tegelaskuju, tundus tänavu fookuses olevatele fantastilistele olenditele pühendatud programm küll üsna umbmäärane. Mitte, et John Carpenteri „Võõrkeha”(„The Thing”), Ridley Scotti „Tulnuka”(„Alien)” või James Cameroni „Tulnukate”(„Aliens”) rolli ning olulisust ulme- ja õudusfilmide kujunemisloos kuidagi alahinnata tuleks, kuid antud fookus oleks võinud katta tunduvalt laiemat spektrit.

Rõõmustav on see, et käesoleval HÕFFil linastus kaks verivärsket kodumaist filmi – igal rindel aktiivse Mart Sanderi enda mononäidendil põhinev psühholoogiline õuduslugu „Juhuslik nimetaja”(„Behind the Random Denominator)“ ning Erkki Ergma, Lauri Hermanni ja Alar Randoja „Tartu Video kroonikad”, dokumentaalfilm Eesti 80ndate ja 90ndate videofilmihullusest. Arvestades seda, kui vähe meil taolist kino tehakse, mida edukalt Haapsalu kultuurikeskuse seinte vahel aprilli lõpus näidata saab, on see väga soliidne arv.

Kammerlik „Juhuslik nimetaja” toetub suuresti Sanderi enda näitlejaoskustele, kuna tema mängitud uhkes üksinduses piipu popsutav, viskit limpsiv kirjanik on ekraanil umbes 90% ajast. Temast õhkub küll enesekindlust ja karismaatilisust, mida monotükk kindlasti vajab, aga kokkuvõttes mõjuvad puiselt nii (läbi telefoni) peetud dialoogid, kui ka peategelase enda liigpüüdlik briti inglise keele purssimine. Seal, kus film ebaõnnestub, peitub tegelikult ka tema kõige tugevam külg. Linateos laveerib edukalt mingi ähmase piiri peal, kus ebaõnnestumine pöördub ümber teatud väärtuseks – sellega on Sander vältinud keskpärasuse laiuvat soomülgast ja kindlat unustustehõlma vajumist. (Filmi)ajalugu on ju näidanud, et paljud nii filmitegijate endi kui ka publiku jaoks läbikukkunud filmid kaevatakse hiljem fännide poolt üles ja põlistatakse kultusstaatusega. On ka HÕFF mitmeid sellisesse kategooriasse langenud teoseid aastate jooksul ekraanile toonud, mida võetakse vastu vaat et suuremagi vaimustusega kui tuntud klassikuid. Mõelgem vaid Tommy Wiseau kurioosumile „The Room”.

Eelnevalt mainitud püüdu festivali programmi mitmekesistada esindavad hästi avafilmiks valitud E. L. Katzi musta huumoriga pikitud krimka „Väikesed kuritööd”(„Small Crimes”) ning nüüdisaja žanrikino ühe tugevama käekirjaga auteur’i Ben Wheatley teravmeelne „Päästik põhja” („Free Fire”). Esimene räägib loo endisest võmmist („Troonide mängu” täht Nikolaj Coster-Waldau), kes pärast mõrvakatse tõttu määratud vanglakaristust kodulinna naaseb ja oma eluga edasi üritab minna. Vaene mees kistakse vanade semude poolt aga endistele, tuttavatele radadele. Film põhineb samanimelisel noir krimkal ja mõningased žanrile iseloomulikud elemendid on olemas ka filmis – kangelane, kes on justkui kõrgemate jõudude poolt määratud tammuma allakäiguspiraalil ja kergelt nihilistlik üldtoon. Katz on pannud need elemendid aga suuresti komejandi teenistusse ning niiviisi täidab iga ootamatu olukord ja kokkupõrge vaid situatsioonihuumori eesmärki. Kuna film vaevleb mõningases identiteedikriisis, tundub ka (muidu igati noirilik) lõpplahendus veidi ebaloomulikuna.

Krimkavaibi kannab endas ka „Väikestele kuritöödele järgnenud „Päästik põhja, kuigi seda pigem Quentin Tarantinole või Guy Ritchie’le omases võtmes, kus relvakäsitlemisele lisaks on pättidele kohustuslik ka osav suuvärk ja stiilne riietus. Abikaasa Amy Jumpiga kahasse kirjutatud lugu on tegelikult režissööri oskustele paras proovikivi. Filmi tegevustik nimelt ei välju pea kordagi mahajäetud laohoone seinte vahelt, mis pärast luhtaläinud relvatehingut saab kahe osapoole omavaheliste arveteklaarimise võitlustandriks. Kuule ja teravaid märkusi saadetakse üksteise poole lõpmatutes kogustes ning aja kuludes mõjub film mingil määral juba eksperimendina, kui palju annab kummi venitada enne, kui see puruneb. Naerupahvakuid ja muhelemist saalis (ning enda emotsioone) arvestades võib öelda, et päris lõpuni kahjuks film välja ei vedanud. Wheatley on muidugi nimi, mis tasub meelde jätta.

Selleaastase HÕFFi kõige meeldivamaks üllatajaks osutus esimese päeva lõpus linastunud Julia Ducournau „Toorelt” („Raw”). Tegemist on Ducournau debüütfilmiga, mis on noppinud nii mõnegi auhinna siin ja sealpool Atlanti ookeani. Kuigi linateost reklaamiti body horror’ina ja toodi välja inimeste minestamised Toronto filmifestivali ajal, tasub need unustada, sest esiteks pole film kuigi rõlge (kindlasti mitte ka rahulik jalutuskäik pargis) ning puudub ka füüsiliste kehade mutanteerumine või transformeerumine millekski Teiseks (küll aga on kehalised reaktsioonid seotud vaimsete muutustega, à la Cronenberg).

Peategelaseks on taimetoitlasest Justine, kes ülikooli rebaste ristimise riitusel jänese maksa peab sööma ning endas seejärel nii füüsilisi kui ka psüühilisi muutusi tunnetama hakkab. Tagasihoidliku Justine’i üle võimust võtvad liha(likud)himud märgivad nii tema naiseks saamist kui ka oma koha kehtestamist ülikoolilinnakus, mis oma kaootilisuses ja räpasuses meenutab pigem internaatkooli. Filmi aegruum oleks justkui mikroskoopilises nihkes meie enda tegelikkusega ning esmakursuslastele osaks saav jõhkrus, õppejõudude pohhuism ja üleüldine kord ülikoolis tekitavad vaid kummastust, toetades seeläbi filmi niigi veidrat atmosfääri. „Toorelt” kannab endas kindlapiirilist autorivisiooni ning omab tohutut potentsiaali ideoloogiliseks dekonstrueerimiseks, olles seega enam kui lihtsalt üks järjekordne film kannibalismist.

Nagu ka varasematel aastatel oli väikesesse saali näitamiseks toodud nii mõnigi maiuspala väheke pikantsema maitsega külalistele. Liiga tiheda graafiku tõttu õnnestus siinkirjutajal ära näha nendest vaid kaks – muidu muusikuna tuntud Flying Lotuse paljuräägitud (ja -vihatud) „Kuso” ning mehhiklase Emiliano Rocha Minteri „Meie olemegi liha” („We Are the Flesh”). Mõlemad filmid üritavad omal viisil kompida vaataja taluvuspiire. „Kuso” eelkõige Adult Swimi programmist tuttava äärmusliku sürrealismi ja ajukeemiat muutva seosetusega, teine seksuaalsete tabude murdmisega. Välismaistele allikatele toetudes võib märkida, et „Kuso” on oma eesmärki paremini täitnud ning inimesi (peamiselt muidugi filmikriitikuid) kinosaalidest lahkuma sundinud. Tegelikkuses mitte küll jälkuste tõttu, vaid tekkiva igavuse tõttu, sest film mõjub kokkuvõttes kui liiga pikaks venitatud muusikavideo. Siiski olid seal omad momendid (eriti nautisin ma neid veidraid 3D-animatsioone, mis võisid vabalt kujutada Ed Geini ayahuasca-trippi), kuid ta töötaks, sarnaselt Adult Swimi saadetele, paremini väikeste juppidena vaadates. Kasvõi eraldi muusikavideotena.

Kuna tänavune HÕFF oli programmi poolest varasematest aastatest suurem – tervelt 29 täispikka filmi, lisaks veel ports lühifilme – siis loomulikult on siin puudutatud vaid väikest osa linastunud teostest. Tänu tihedale programmile tuli teha kalkuleeritud otsuseid, et hiljem peol mitte kuulda, et teises saalis tegelikult midagi šokeerivamat ja ootamatumat oli näidatud. Tavapärasest intentiivsem filmimaraton peegeldus ka pühapäeval kultuurikeskuse poole loivavate filmisõprade nägudest ja hõredamatest ridadest kinosaalis – paljud olid juba kodu poole teele asunud. Viimasele päevale oli ka jäetud avalik arutelu vaimulike poolt polemiseeritud HÕFFi rolli üle Haapsalu kuvandi loomisel. Kohale polnud tulnud küll ükski avaldusele alla kirjutanutest, kuid diskussioonis osalenud piiskop Tiit Salumäe sõnul kirik kultuurile kätt ette panema ei hakka ja pidas avalduse eesmärke pigem poliitilisteks.

Loodetavasti jätkub festivali korraldajatel ka tulevatel aastatel indu ja energiat, et saaks kord aastas kaunis Haapsalus koguneda ning maniakaalselt amoraalseid, õõva tekitavaid ja/või hirnuma ajavaid filmitükke vaadata.