Kuulujutud mängumaailmas levivast misogüüniast on kõvasti üle paisutatud. Virtuaalmängurite kogukond võib küll olla ropu suuvärgiga misantroopne seltskond, aga vähemalt Euroopa serverites ei kasutata krõbedamaid väljendeid üksteise suhtes mitte soost, vaid mänguoskustest tulenevalt.

Ma olin viiene, kui mulle osteti Viljandi turult NESi konsooli kloon ja mõned kollased kassetid. Edasine on, nagu öeldakse, ajalugu. Olen mänginud video- ja arvutimänge suuremate pausideta 25 aastat ning need jäävad mulle ilmselt elu lõpuni armsaks. Minu esimene mängupartner oli mu verinoor ema, kellega me mõnuga tanke õhku lasime ja parte surnuks tulistasime. „Super Marios” pidin muidugi alati Luigi olema, aga noh… Kui me saime oma esimese arvuti, oli just ema see, kes aitas mul „Wolfensteinis” raskemaid kohti ära teha. Tema jäigi ajaviitemänguri ja „Candy Crushi” tasemele, mina võtsin asja palju tõsisemalt ette.

MMORPGsid (massive multiplayer online role-playing game) ja matšipõhiseid online-mänge hakkasin mängima umbes 16-aastaselt, kui sain lõpuks hea kiire püsiühenduse ning tahtsin oma silmaga ära näha, mis see „World of Warcraft” on, mis koolikaaslasi hullutab. Sattusin kiiresti mängu lõa otsa ja just MMORPGsid olen kõige rohkem mänginud. Need töötavad teadlikult ja süüdimatult meie bioloogiale tuginedes – adrenaliin ja millegi saavutamisest tekkiv endorfiinilaks on võimas kompott! Ja online-mängudes on alati midagi saavutada. Tunnistan, et olen käinud tihtipeale mingeid edetabeleid kiibitsemas ja tundnud sellest, et olen mõne „World of Warshipsi” laevatüübi peal mõnda aega Euroopa serveri parim olnud, suuremat rahuldust kui oma bakalaureusekraadist või meeldivalt rohelisest aktsiaportfellist. Prioriteedid on mul paigas!

Esimesed viisteist aastat oma mängurielust ei tulnud mulle vist kordagi pähe, et ma pole mitte mängur, vaid naissoost mängur. Minu tutvusringkonnas oli see väga unisex harrastus. Nagu öeldud, oli esimene mängukaaslane mu ema. Samuti mängisid „meie hoovi lastest” kõik videomänge. Kui Barbie’dest kõrini sai, panime nukud kõrvale ja hakkasime südamerahus sõbranna konsooli peal „Street Fighterit” mängima. Ka kooliaja saabudes olid arvutimängud pea ainus asi, mis mind klassikaaslastega ühendas – nii tüdrukute kui ka poistega.

Ma pole seejuures kunagi oma sugu varjanud – mu gamer tag on selgesti feminiinne. Olin pea 20, kui ma ostsin endale korralikud kõrvaklapid ja mikrofoni, et hakata „tõsisemalt” mängima. Mikrofoniga kõneledes on oma häält raske peita ja mul pole ka kordagi pähe tulnud seda teha. Ei mäleta, et kedagi mu sugu huvitanud oleks. Arvutimängureid on erinevatel hinnangutel praegu 1,5 miljardit, enamik neist on vanemad kui 25 ja neist ligikaudu 45% on naised.

Oskustepõhine mängumaailm

Ahistamine ja diskrimineerimine? Jah, mind on arvutimängudes korduvalt läbi sõimatud, aga mulle ei meenu ainsatki juhtumit, kus selles oleks olnud „süüdi” minu sugu. Ikka see, kui ma midagi lollisti teen. Aga mida vanemaks ma saan, seda vähem ma asju lollisti teen – ma olen nimelt mängudes väga hea. Väga-väga hea. Ma olen selle üle mõõdukalt uhke. Ma pole vist kohanud kordagi ka seda, et mõnel mehel on probleeme selle tunnistamisega, et ma temast parem kipun olema – pigem küsitakse nõu ja palutakse ennast õpetada.

On öeldud: „Surm on suurim võrdsustaja.” Mängumaailmas võib seda mõtet edasi arendada ja öelda: „Suurim võrdsustaja on oskused.” Lõviosa tõsistest mänguritest ei huvitu su soost, vanusest, rahvusest, usust, seksuaalsest orientatsioonist, laste arvust, majanduslikust seisundist – peaasi et sa oled hea mängija. Me oleme kambaga kannatlikult oodanud ja ümber äsja tapetud bossi laiba tantsinud, kuniks meie naissoost tank oma beebile rinda annab või meessoost healer lastele unejuttu loeb. Üks meie gildi kuulunud ratastoolis 60+ Siberi naine sõimas mind kunagi mõnusa paksu vene aktsendiga „retard’iks”. Need on helged mälestused ja tol babuškal oli õigus – ma kasutasin skill’e valesti.

Kui Barbie’dest kõrini sai, panime nukud kõrvale ja hakkasime südamerahus sõbranna konsooli peal „Street Fighterit” mängima.

Enne selle artikli kirjutamist küsisin ka oma paljudelt mänguritest sõbrannadelt, kas nad on kogenud diskrimineerimist, ahistamist, eristavat kohtlemist, seksismi. Kellelgi ei tulnud midagi pähe, ehk ainult see, et „poisid omavahel” kipuvad väga roppe nalju tegema, aga kui seltskonnas on naisi, võetakse vähe viisakamalt. Vähemalt seni, kuni ära harjutakse ja selgub, et naine trumpab kõik rõlgetes naljades üle. Eks ka heatahtlik seksism ole seksism.

Nii et ma ei saa väita, et ma pole seksismi kogenud, lihtsalt selle leebed ja peaaegu nähtamatud vormid ei häiri mind, sest ma tahan, et meie tiim võidaks. Keegi pole mind grupist välja visanud, sest ma olen naine, keegi pole mulle riistapilte saatnud, keegi pole mind ahistanud ega küberjälitanud.

Impersonaalne sõim

Ma ei eita, et mängud nõretavad adrenaliinist, inimesed lähevad tihtipeale närvi ja lubavad endale anonüümselt rohkem kui teistega otse suheldes. Aga ma ei saa väita, et naised selles aspektis minu kogemuse põhjal kuidagi paremad, sündsamad või diskrimineeritumad on kui mehed. Selleks ei pea isegi mängima – minge vaadake näiteks peamiselt naistest koosnevasse Perekooli.

Mängurid on tihtipeale lihtsalt misantroopne ja stressis, mitte tingimata misogüünne seltskond. Sõim on mahlane, bioloogiline, tihtipeale rassistlik, ableistlik, homofoobne ja seejuures täiesti impersonaalne – sinu isik lihtsalt ei huvita kedagi piisavalt, et hakata asjale isiklikku nooti andma. Ma enamasti ei reageeri anonüümsele tülinorimisele, sest ma pole rumal ega masohhist. Kui halvas tujus olen, siis räuskan ise ka, virutan läpakal kaane kinni ja lähen tigedalt suitsule.

Kui päev otsa mängida, puutud kokku kümnete, kui mitte sadade teiste inimestega. Online-mängude parim ja halvim omadus on see, et sa mängid suurema seltskonnaga – paljud neist on toredad, aga kindlasti mitte kõik… Mõned on väga halvad inimesed. Aga ma tahaks näha kogukonda, kus selline jaotus ei kehtiks. Oletan, et see on nii isegi vanurite kudumisklubides.

Mu sotsiaalne kogemus online-mängudes inimese, naise, mängijana olnud parem kui sotsiaalne kogemus „päriselus” inimese, naise ja eriti mängijana.

Euroopa ja USA mängukogukondade veelahe

Minu üldjoontes positiivsed kogemused ei tähenda aga, et teiste negatiivsed kogemused ei ole valiidsed või vähemalt ei võiks seda olla. Ma püüan seda alati meeles pidada, kui ma sellistel teemadel sõna võtan, aga võin ausalt öelda, et minu ja mu lähedasemate sõbrannade kogemus on üks ühele sama – sugu on heal juhul kolmandajärguline aspekt, mida enamik inimesi tähelegi ei pane, sest naised on praeguse seisuga aastakümneid südamerahus arvutimänge mänginud ja see üllatab tänapäeval võib-olla ainult mõnda 50-aastast misogüüni, kes oma emaga hästi läbi ei saanud. Mina sellistega mängumaastikul rinda pistnud pole, aga küllap neid leidub. Ma olen mõelnud, miks see nii on. Olen ju lugenud Redditist lõimesid, kus naised kirjeldavad oma negatiivseid kogemusi. Kas mina ja mu sõbrad oleme lihtsalt õnneseened? Erandid? Ei tahaks uskuda. Tõsi, ma väldin teadlikult toksilise kogukonna poolest kuulsaid mänge, nagu „League of Legends”.

Ainus hüpotees, mille ma praegu püstitada oskan, on see, et kuna mina ja mu sõbrad mängime peamiselt Euroopa serverites, siis see peab olema mingi fundamentaalne erinevus Euroopa ja USA või Euroopa ja Aasia vahel. Kas on võimalik, et vana hea liberaalne Euroopa, kus naispresidendid ja -peaministrid ning kuningannad kedagi kulmu kergitama ei pane – peale selle 50-aastase misogüüni, kes oma emaga hästi läbi ei saanud –, ongi lihtsalt palju avatuma suhtumisega selles küsimuses? Sellisel juhul ei jää mul üle muud kui USAle ka selles asjas kaasa tunda. Kui kunagi aega üle on, lähen sihilikult USA serverisse ja katsetan omal nahal järele. Teine variant on see, et mul on lihtsalt omadustega vedanud ja online-maailma sattusin liiga hilja – pedofiilide jaoks olen liiga vana, habraste ja ujedate noorte tüdrukute kiusajate jaoks olen aga liiga agressiivne, lärmakas ning enesekindel.

Lõpetuseks ütlen, et kuulujutud mängumaailma misogüüniast on kõvasti üle paisutatud. Muidugi ei oska ma öelda midagi mängutööstuse kohta, minu perspektiiv on (Euroopa) mänguri oma. Aga kindlasti on mu sotsiaalne kogemus online-mängudes inimese, naise, mängijana olnud parem kui sotsiaalne kogemus „päriselus” inimese, naise ja eriti mängijana. Need pole mängurid, kes mulle püksi piiluvad. Ei, need on poliitikud ja mängukauged vanemad kaaskodanikud, kes kipuvad seletama, et lastetu naine on oht ühiskonnale ning naise asi on mehele hea naine olla ja köögis toimetada, mitte mängida.

Triin Loide on 30-aastane paadunud ulmefänn, kes püüab leida täiskasvanuelu kõrvalt ikka aega oma armastatud mängudega tegelemiseks. Leiba teenib kirjastuses ninapidi tekstidesse ja raamatutesse mattununa, hobi korras toimetab ulmeajakirja Reaktor ja nopib riietelt oranže kassikarvu.