„Riget” (1994, Taani). Looja Lars von Trier, osades Ernst-Hugo Järegård, Kirsten Rolffes, Ghita Nørby jt.

Vaatas: Marysia Jonsson (tõlkis Aro Velmet)

Enne Dogme 95 avangardset filmiliikumist, pseudopornot ja natsinaljasid lavastas Lars von Trier Taani televisioonile neljaosalise sarja, mille seepiatoonides grotesksuses segati kokku üks osa Lynchi ja üks osa haigladraamat. „Kuningriigis” kohtus arstiteadus kummitustega ja von Trier ekspluateeris seda tuttavat vastandust rõõmuga, irvitades lõppkaadrites, et pole „head ilma halvata”. „Kuningriigi” teeb eriliseks selle nihestatud kohataju. Kuigi tegevustik haigla piiridest ei välju, näeme esimese osa lõpus vaadet selle katuselt, kust võib silmata üle Öresundi väina vaadates Rootsi tuumajaama piirjooni. Viimase aja Skandinaavia telesaadustega kokku puutunud peaksid selle väikese väina ära tundma ka rootsi-taani krimisarjast „Sild”. Kui „Silla” peategelased kehastavad Põhjamaade koostööd, siis „Kuningriigi” antikangelane, rootsi arst, vaatab igatsevalt üle väina reaktorite poole, õhates: „Aitäh teile, Rootsi vahitornid. Plutooniumiga hävitame taanlase.” Öresundi sillale pandi nurgakivi „Kuningriigi” linastumisele järgnenud aastal ning Taani ja Rootsi ühendati, tähistamaks Euroopa Liidu integratsiooni uut ajastut. Varsti pärast seda lõpetati ka reaktorite töö.

Meenutades Rootsi ja Taani verist ajalugu, toob „Kuningriigi” arst sajanditetagused sõjad kõrgtehnoloogilisse olevikku ning loob von Trieri kummitustele uue tähenduse. Erinevalt kaasaegsest Põhjalast, mille sümboliks passib Riget’ haiglamaja brutalistlik arhitektuur, on minevik olnud hägune ja ebakindel. Sarja sissejuhatus kirjeldab, kuidas haigla asemel oli kunagi soo, mille kasteudu endiselt haigla korruseid läbib. Nende samade teemade käsitlemist alustas von Trier juba oma „Europa” triloogias (1984–1991), kus ta vaatles Euroopat kontinendina, mis on pärast II maailmasõda võimetu katarsiseni jõudma, olles lõputult puntras oma poololevikus. Selles valguses paistab „Kuningriik” ootamatu järjena neile kolmele tarkovskilikule filmile, millele on lisandunud veel low-budget-efektid ja camp’id veiderdamised. Valmistuge marineeritud tittede, vabamüürlaste ja maharaiutud peade ilmumiseks ootamatutes kohtades!

Samal ajal osutusid rahalised piirangud von Trieri jaoks ootamatult vabastavaks. Nähes, millist kergendust võib tuua eelmiste filmide kunstilistest ootustest ja sponsorite toetusest loobumine, kirjutas von Trier vaid aasta hiljem Dogme 95 manifesti. Dogme-liikumine, mille eesmärk oli puhastada filmitööstust manipuleerivusest, pidi tähistama lõplikku naasmist vahetusse tänapäeva, mida ei moonutanud žanrinõuded, efektid ega järeltöötlus. Ent filmid, mis Dogme sildi all tehti – näiteks „Idioodid” või Vinterbergi „Pidu” –, vaatlesid järjekindlalt trauma järelmõjusid ja rituaalide hauntoloogilisust. Ajal, mil nii Öresundi piirkond kui von Trier ennast ümber mõtestada üritavad, leiame „Kuningriigi” olevat suurepäraselt veidras ajastute ja žanrite taustsüsteemis. Ehk tasub seda hinnata – vabamüürlaste ja marineeritud tittedega –, olles vastuvõtlik heale koos halvaga.