Kuidas alustada uue teatriga ääremaastunud Eestimaa südames, mil viisil orienteeruda metsikul ajal ning kust kasvab publik lavastustele, mida veel pole. Saaremaalt pärit noor lavastaja sõnastab oma kogemust ja püüab kujutleda tulevikku.

Kohtume Jan Teeveti ja fotograaf Janis Kokaga külmal hommikul suures arvaras kohvikus (nagu intervjuude puhul ikka), kõigil on katkuajale kohaselt musta värvi kaitsemaskid ees ja hoitakse kenasti kahemeetrist vahet. Jan on üks varsti kolmeaastaseks saava Paide Teatri eestvedajatest. Nad on katsetanud näiteks visuaalse panoraamlavastusega Vargamäel („Eesti jumalad”, 2019) ja salvestanud ka psühhogeograafilisi audiorännakuid („Labürint”, suvi 2020). 

Intervjuu oleme kokku leppinud sisuliselt juba kuu aega varem, sest 27. novembril pidi Niguliste muuseumis esietenduma Jani lavastatud „Metsik kaart”, lavastus surmast ja elamisest ehk „hetkedest, kus surmahirmust saab elutung ja kõhklevast meelest jahtumatu jaatus”. COVID-19-l olid muidugi omad plaanid ning esialgu on kogu asi lükkunud jaanuari lõppu.

Räägi lühidalt, kes sa oled ja kust tuled.

Ma olen sündinud Saaremaal ja elasin kuni põhikooli lõpuni Orissaares. Selle „saare tundega” on vist nii, et ega seda saarel olles ja elades väga ei tajugi. Ehk ainult siis, kui on torm ja praamid ei liigu või kui suvel on poes rahvast kümme korda rohkem kui talvel. Aga nüüd mandril elades võib seda vahel tunda küll. Ega ma ennast liialt saarlasena ei identifitseeri, aga mingi taustasumin, baasruum või ühine psühhogeograafia on kindlasti.

Kasvasin vanaisa ja vanaemaga. Vanaema on Pärnust pärit kunsti- ja kirjandusõpetaja ning alates umbes neljandast eluaastast oli üks kindel igasuvine rituaal Mark Soosaare Pärnu Uue Kunsti Muuseumi aktinäituse „Mees ja naine” vaatamine. Kuni viieteistkümnenda eluaastani nägin ma vist neid kõiki. Kunstnike nimesid lapse mälu ei jäädvustanud, aga mingid pildid on kuskil ajusoppides küll. Kunsti oli üldse kodus palju – toad olid täidetud kunstiraamatute, näitusekataloogide ja albumitega. Ja alati leidus rullide viisi valget paberit, mida võis mis tahes hetkel joonistamiseks võtta. Vanaisa praadis kotlette ja rääkis lugusid sellest, kuidas Hemingway ja Fitzgerald viskit jõid. Ja vanaema mõtles õhtuti unejutte välja, mille tegevus toimus Gonsiori tänava telemajas ja kus tegutsesid Vahur Kersna ja vares. Mingit salvestust neist pole, aga päris pikalt oli Kersna mu lapsepõlvekangelane. 

Ma olen tänulik õpetajatele, kellega olen elus kokku sattunud. Eriti kahele kirjandusõpetajale: Signe Söömerile Orissaare Gümnaasiumist ja Helgi Teringule Hugo Treffneri Gümnaasiumist. Nad nõudsid mõtlemist ja olid valmis mõeldud mõtteid ka kuulama. 

Orissaare ja Tartu vahele jäi aasta Flandrias Belgias. See vahetusaasta oli pikalt meeli täitnud unistus, aga kui ma lõpuks 2010. aasta augustis Brüsselis maandusin ja selgus, et mu vahetuspere on Doonau üleujutuste tõttu Ungaris lõksus, siis korraga oli tunne nagu nurka aetud ulukil – ma ei tea mitte kedagi, ma ei saa ühestki hollandikeelsest sõnast aru ja enne aastat ma siit ei lahku. Järgmisel päeval oli juba parem ja Doonau veetase alanes, nii et pääsesin vahetuspere juurde, kellest sai kiiresti mu päris pere. Ja ma tean, et see kõlab naiivselt ja pateetiliselt, aga ma usun siiralt, et lisaks hollandi keelele õpetasid nad mulle aastaga selgeks selle, mida tähendab kodu. 

Millal ja miks sa otsustasid, et lavastamine ja teater on miski, millega oma elu siduda?

Mul ei ole üht defineerivat hetke või ilmutust, kus näiteks oleksin sattunud esimest korda Draamateatri saali ja mõistnud, et olen kohale jõudnud. Mul on varasest noorusest üsna vähe teatriga seotud mälestusi ja need pole üldiselt liiga helged. Pigem mäletan, et ma ei saanud aru, miks need lavamaailmad ei võiks natukenegi huvitavamad olla ja miks on vaja papist seinu, kui need nii või naa kõiguvad ja mingit kindlust ei paku. Aga suurem äratundmine tuli ikka koolis. Isegi Treffneri kooli kasuks otsustasin seepärast, et olin kuulnud, et seal on Helgi Tering, kes teeb teatrit. Aga kui ma kohale jõudsin, oli Tering teatritegemisega lõpparve teinud ja siis ma hakkasin seda ise tegema. Ja siis tuli lavakas. 

Mul on varasest noorusest üsna vähe teatriga seotud mälestusi ja need pole üldiselt liiga helged.

Lavakas sa õppisid lavastajaks.

Ma astusin kooli dramaturgina, lõpetasin lavastajana. Kuigi eesmärk oli kogu aeg lavastajaks saada, siis dramaturgi eriala kirjeldus oli lavakooli kodulehel kaunis silmipimestav ja mõtlesin (mõtleks praegugi, kui see ainekirjeldus päriselt reaalsusele vastaks), et see on täpselt see, mida ma tahan. Laiapõhjaline humanitaarharidus, kirjutamine, lavastamine, filosoofia, kirjandus… Selline marjulepajõelik mastaap. Reaalsus oli pisut teistsugune ja keskendusin kogu kooliaja vältel pigem lavastajaõppele, nii et neljandal aastal tundus mõistlik ka n-ö ametlikult eriala muuta.

Palju Eestis neid dramaturgi ametikohti üldse ongi.

Just, seda ka. Aga ehk kõige suurem error on see, et ei kool ega Eesti teatrimaastik pole üheselt defineerinud, kes ikkagi on dramaturg. Ja ega vast saagi. On neid, kes kirjutavad näidendeid, alustekste, millega lavastaja proovisaalis tööle hakkab, ja on neid, kes on ühes trupiga proovisaalis, aga kelle sulest ei pruugi lavale jõuda ühtki sõna. Ühisosa siiski on. Struktuur. Minu jaoks aitab dramaturg mõtestada ja suunata teekonda, mida lavastus kahtlemata kehastab. 

Eks ta teatud laadi insener ole, kes olenevalt olukorrast adapteerub.

Jah. Asi saabki alguse kas dramaturgist või ta sekkumisest protsessi. Ma ise ei ole üheski protsessis ainult dramaturg olnud. Kui ma lavastan, siis kasutan ka „dramaturgi aju”. Ega teadmised ja kogemused, mille ma koolis dramaturgi poolelt sain, ei ole mööda külgi maha jooksnud. 

Kas teil oli lavakas sarnaselt teiste ülikoolidega võimalus Erasmuse või muu programmi kaudu vahetusõpilaseks käia? 

Lavaka programmis on teise aasta talvel ette nähtud circa kaks kuud Londonis Rose Brufordi kolledžis. See hõlmab kogu kursust. Meie programmi seal pani koos Rose Brufordi kooliga kokku professor Jüri Nael. Ma usun, et hoolimata sellest, mis formaadis välismaal õppimine toimub, on õppetööst määravam (kultuuri)konteksti muutumine. Iseendale peeglis otsa vaatamine väljaspool harjumuslikku keskkonda muudab palju.

Meil on riigiteatrid, mis tegutsevad ühe loogika alusel, ja samas suhteliselt aktiivne etenduskunstide/tantsu ja ka performatiivsete kunstide vaheala, kus tegutsetakse sagedasti soolo põhimõttel. Meil on palju noori, kes teevad oma soolosid, kuid saavad neid tulenevalt nii nappidest vahenditest kui ka publiku väiksemast huvist vähe etendada, ütleme ca 4–10 korda. Loojate mõttes on seis kurb, sest nende jaoks on liiga vähe tagasisidestamise mehhanisme, et edasi liikuda. 

Soolo on intrigeeriv vorm. Manifestatsioon. Mitmes mõttes kohutavalt nõudlik. Kurb on see, kui kunstnik otsustab soolo kasuks majanduslikel põhjustel. Tahtmine on, aga pole võimalust, et meeskond kokku panna. Teater on kollektiivne kunstivorm – mitmete inimeste pingutuste sünergia. Ka siis, kui publikuga kohtub lõpuks üks etendaja, on protsessis alati vaja kõrvalpilku. See ei pea tähendama lavastajat või dramaturgi, see võib olla teine tantsija, valguskunstnik, bioloog, pankur… Aga peegeldusi on tarvis. Meeskonnaga töötamine on pööraselt keeruline, sest meil on eri taustsüsteemid ja mõttemustrid ning meeskonnaga töötamine eeldab pidevat sõnastamist ehk mõistetavaks tegemist, see on kommunikatsiooni alus. Aga see ei tule iseenesest, seda peab harjutama ja õppima.

Võib-olla peitub üksi tegutsemises nüüdisajal ka teatav ideaal. Kõneleda autoripositsioonist, mugandumata kollektiivsete kompromissidega. Samas on tegijaid palju, nad saavad teha harva ja väheste vahenditega ning nad ei saa isegi n-ö soojaks.

Lavastus on maailm, mis ei saa esietenduseks valmis, sest alles koos publikuga ja etenduste käigus hakkab selle topograafia päriselt vormuma. Kui lavastuse eluiga on lühike, jääb see protsess poolikuks või sootuks olemata. Kaasaegsete etenduskunstide skeene on üsna umbne – tegijaid tuleb juurde rohkem kui vaatajaid. Kuidas selle probleemiga peaks tegelema, seda on raske öelda, aga ma pakun, et siin on vaja n-ö ministeeriumidevahelist koostööd. Kui kultuuriministeerium näeb, et etenduskunstidesse ilmub järjest rohkem noori tegijaid, kes eksperimenteerivad eri vormidega, siis kuidas saab Eesti haridussüsteem toetada muutuvale teatriskeenele publiku kasvatamist. Palju räägitakse reaalainete populariseerimisest, sest Eesti on IT-riik, tulevik kuulub tehnoloogiale ja teised sarnased loosungid. Aga ka humanitaaria on ühiskonna toimimiseks möödapääsmatu. Me ei saa lõputult keele, kirjanduse, ajaloo ja kunstiõpetuse tunde kärpida, et teha ruumi matemaatikale ja programmeerimisele. Hea näide on kronoloogiline lähenemine kunstiajaloole, kus me alustame kaljujoonistest ja pühendame palju aega antiik- ja renessansskunstile, aga jõuame vaevu futurismini, mis on teatavasti minevik, mitte tulevik. Kas oleks võimalik teha nii, et juba gümnaasiumis, aga tingimata ülikoolis – ja ma tõesti arvan, et üldkultuurilised ained peaksid olema kohustuslikud ka neile, kes õpivad ITd või sotsiaaltööd – jõuaksime käsitleda ka 21. sajandi kunsti olulisemaid küsimusi, vaadates juba perspektiiviga tulevikku, mis ju ka päev-päevalt ajalooks saab?

Me ei saa lõputult keele, kirjanduse, ajaloo ja kunstiõpetuse tunde kärpida, et teha ruumi matemaatikale ja programmeerimisele.

21. sajandi maailmas või lähemalt vaadates Eestis või Paides kannab kunst, millest kõneldes kasutatakse määratlust „kaasaegne”, teatavat elitaarsuse pitserit. Ma ei väida, et varasematel aegadel on see kuidagi teisiti olnud, aga praeguse suhtelise võrdsuse, harituse, vabaduse ja mugavuse kontekstis torkab ometi teravalt silma, et kunsti peetakse tihti millekski, mille mõistmine eeldab „midagi enamat” – eruditsiooni, ülikoolidiplomit, sotsiaalset staatust, raha, elukohta suurlinnas jne. Kaasaegset kunsti peetakse kätte- või arusaamatuks, seda kardetakse. Teatri- või kunstisaalist hoidutakse lihtsalt seepärast, et „ma ei saa ju niikuinii midagi aru”, „ma olen maainimene, see on rohkem ikka selline pealinna värk” või „ma olen lihtne inimene, las seda vaatavad need targemad”. Eksisteerib veendumus, et kunstiteos on justkui eksamiküsimus, millele leidub see ainuõige vastus; et kunstiteos evib tähendust, mille mittemõistmine paneb paika inimese väärtuse. Hirm või kartus võib mõningail juhtudel muutuda põlguseks, mida Eesti kontekstis kirjeldab kujutlus, et kaasaegne kunst pole muud kui purkisittumine. 

Eksisteerib veendumus, et kunstiteos on justkui eksamiküsimus, millele leidub see ainuõige vastus; et kunstiteos evib tähendust, mille mittemõistmine paneb paika inimese väärtuse.

Noore publiku ettevalmistamise kõrval on küsimus ka selles, kuidas viia kaasaegne etenduskunst välja oma mugavustsoonist – näitlikult Kanuti Gildi SAAList. Kuidas viia need soolod, mis leiavad Tallinnas ja Tartus loetud etenduskordade jagu publikut, Orissaarde? Ja kuidas teha nii, et orissaarlased tuleksid neid vaatama ning nende ja kunstnike vahel tekiks aus dialoog?

Jõuamegi siis otsaga Paidesse. Sa tegutsed ametlikult noores Paide Teatris ja sul on hingel kogukondlikkuse teema. Mis perspektiivi on viimased paar Paides tegutsemise aastat sulle andnud?

Tõstatasime Paides teatritegemisega alustades küsimuse, millist teatrit on Paides võimalik teha. Kaks ja pool aastat hiljem on vastus sellele olemas: igasugust. Oleme otsustanud oma fookuse ümber sõnastada ja uuele aastale läheme vastu, küsides, millist teatrit on Paides mõtet teha. Öeldakse, et 19. sajand oli suurte näitlejate sajand ja 20. sajandit vormisid suured lavastajad, aga 21. sajandi teatri fookuses on publik. Selle sajandi seni ehk olulisim teatrialane kirjutis on Jacques Rancière’i „Emantsipeerunud vaataja” (2009) ja tundub, et lisaks teoreetikutele on see pikalt vaikselt pimedas istunud mass ka tegijate jaoks aina huvitavamaks muutunud. Kunstnikud proovivad astuda publikuga dialoogi, kuulata, mida neil öelda on, et publik hakkaks aktiivselt kunstiteost mõjutama. Meid huvitab publik laiemalt kui üksnes need, kes jõuavad õhtul kell seitse teatrisaali. Meid huvitab kogukond ja küsimus sellest, milline on kunsti ja kogukonna suhe 21. sajandil või, õigupoolest, milline see peaks olema; mis on kunsti funktsioon 21. sajandi kogukonnas. Paide on mitmel põhjusel geniaalne labor, kus sellistele küsimustele vastust otsida. Esiteks on Paide enam-vähem hallatava mastaabiga ja teiseks ei ole teater Paides mingi ajalooline suurus. Teater on tundmatu. Ja võõral on tuttava ees üks eelis – ta näeb asju nii, nagu need on, mitte nii, nagu need peaksid olema. 

Paide puhul räägime linnast, kus varem ei olnud teatrit. Teie läksite Paidesse ja teie ülesanne on n-ö publikut võrgutada. Teil on publikut rohkem vaja kui vastupidi.

Absoluutselt, ja see kehtib tegelikult iga teatri kohta. Ükski teater ei tohiks seda ära unustada! Me läksime Paidesse linna kutsel. Paide linn tegi lavakale ettepaneku. Ja asjaolude kokkulangemisel juhtus nii, et mina võtsin selle pakkumise vastu. Ma mäletan, kuidas ma üritasin lavaka neljanda aasta alguses teha toonasele Paide linnapeale Siret Pihelgasele selgeks, et teil ei ole teatrit vaja ning teater ei too teile kunagi majanduslikku tulu. Teater on mõttetult kallis kunst! Ta ei olnud nõus ja ütles, et nad ei tee seda raha pärast. Siis ma proovisin seletada, et ehk oleks targem kutsuda mõni juba nime teinud professionaal, kes kerge vaevaga publiku saali toob, aga ka sellele vastas linnapea eitavalt ja ütles, et nemad tahavad noori. Viimaks proovisin ma veel seletada, et see teater, mis mind huvitab, ei ole kindlasti see, millega Paide inimesed harjunud on, aga selle peale ta kinnitas, et täpselt seda nad tahavadki – midagi uut. Eks kogu see „seletamine” oli teatud mõttes turvavõrgu loomine, et „olge hoiatatud”, aga nii toona kui ka nüüd pean ma seda jätkuvalt pööraselt vaimustavaks, et üks väikelinn otsustab 21. sajandil mõne kergliiklustee ehitamise või aastavahetuse ilutulestiku korraldamise asemel teatri luua. 

Esimesed kaks ja pool aastat oleme me pühendanud ennekõike teatri kogukonnale tutvustamisele. Nüüd on aeg suunda muuta ja keskenduda sellele, kas ja mida saab teater kogukonnas ära teha. Ma ei pea siinkohal silmas aedade värvimist ja prügi koristamist. Ma pean silmas – see kõlab poeetiliselt, aga mis siis – seda, kas ja kuidas saab teater anda ühele kujutlusvõime kaotanud või peagi kaotavale linnale tagasi võime unistada.

Ma pean seda jätkuvalt pööraselt vaimustavaks, et üks väikelinn otsustab 21. sajandil mõne kergliiklustee ehitamise või aastavahetuse ilutulestiku korraldamise asemel teatri luua.

Meie esimesel põgusal kohtumisel sa mainisid, et paljud vaatajad tulevad väljastpoolt Järvamaad. Nemad tulevad juba olemasoleva huvi ja kogemusega, nendega te ju kogukonda ehitama ei hakka. 

Üsna suur hulk meie publikust tuleb üheks etenduseks Tallinnast, Tartust ja mujalt Eestist ning kui aplaus on lõppenud, istuvad autosse ja sõidavad koju. Aga samas ma usun, et teatri ümber oma mõttelise kogukonna loomine on see sellegipoolest. Paide puhul on vist nii, et kogukond või kogukonnad on seal juba olemas. Küsimus on selles, mis juhtub, kui lisada sellesse süsteemi kunst. 

Paides on ca 8000 elanikku. Ma ei tea, kui paljud neist on jõudnud vaatama mõnd Paide Teatri lavastust. Aga mul ei ole ka helesinist unistust, et näiteks viie aasta pärast on iga Paide inimene Paide Teatris käinud. Küll aga on mul soov, et jõuaksime järgmisel aastal linnaruumis (olgu füüsilises või mentaalses) sellise kohaloluni, et poleks ühtegi inimest, kes ei tea, et Paides on teater, või kelle elu pole teatrist kuidagi mõjutatud saanud. See mõju ei pruugi olla suur, aga see võiks kuidagi argipäeva nihestada.

Kuidas anda inimestele tagasi kujutlusvõime? Kujutlusvõime just sellele osale Paidest, kes kasutab oma kodulinnast kõneldes metafoori „pommiauk” ja küsib varjamata imestusega, miks te siia tulite. Need on inimesed, kes on pettunud, kes mõtlevad, kuidas põgeneda, või on leppinud sellega, et neil polegi kuhugi minna. Aga teatri võimalus ja siinkohal ka kohustus on tuletada inimestele meelde, et pommiauk on pommiauk vaid seni, kuni keegi sinna lillesibulad istutab. 

Kas astute teatriga ääremaastumise vastu?

Põhimõtteliselt küll. Teatriga kujutlusvõime kriisi vastu. Kuidas panna Paide nägema seda, et juba Arvamusfestivaligi toimumine on „pommiaugu” jaoks jabur ja see on positiivne jaburus. Kuidas seda positiivset jaburust juurde tuua? Paide traagika seisneb selles, et olles küll Eesti geograafiline kese, on tegemist ometi sotsiaalpoliitilise ääremaaga. Kõik justkui toimib ja katastroofi pole – seega ka uudisväärtust mitte –, aga samas toimub pidev vaikne sumbumine. Järvamaal pole Lõuna-Eesti künkaid, Saaremaa rannaääri või Ida-Virumaa ajaloolist absurdi. Tammsaare rabad, eks ole… Ja hüüdja hääl rabas. 

Paide traagika seisneb selles, et olles küll Eesti geograafiline kese, on tegemist ometi sotsiaalpoliitilise ääremaaga.

Kas Paide Teatri tegevused on peamiselt omavalitsuse rahastatud?

Paide Teatri tegevust rahastab omavalitsus meie palkade maksmise kujul. See annab kindluse. Meie lavastusprojektide loomisel on oluline osa Kultuurkapitalil ja eratoetajatel. Ma arvan, et just kultuuri koostöö erasektoriga on tulevikku vaadates väga tähtis. Paides teatritegemise toetamine ei hakka muidugi kunagi tooma sama palju reklaamipinda ja tähelepanu kui Estonia või Vanemuise aitamine, aga ma loodan väga, et leiame tulevikus neid ettevõtjaid, kes saavad aru, kui olulist rolli mängivad Eesti kultuurimaastikul tegijad, kelle fookus on Tallinnast väljaspool. 

Kui arvestada teatri väga privilegeeritud positsiooni kultuurimaastikul, siis teater on oma võimalikku arvamusliidri või küsija potentsiaali kuritarvitanud. Ta ei kasuta seda absoluutselt. 

Ma ei arva, et kunstnik või teatritegija peaks olema moraalne kompass, kes näitab, kuhu tuleb minna. Kunst peaks olema see magnet, mis ajab kompassi hulluks, näidates kõiki erinevaid võimalusi. Me ei taha, et Paide Teater jääks lihtsalt linna kultuursuse tunnistuseks. On oluline, et teater ei muutuks kohaks, kus paar korda aastas uut õhtukleiti või ülikonda näitamas käia. Meil on kokkulepe kohaliku ajalehe ja ühe raadiojaamaga, et hakata uuest aastast regulaarselt oma mõtteid avaldama. Mitte mõtteid kaasaegsest kunstist, vaid soovime avada kunstniku pilgu läbi seda, mis ühiskonnas toimub. Kas kunstnikul on midagi öelda ka väljaspool kunstisaali kaitsvaid seinu? 

Me ei taha, et Paide Teater jääks lihtsalt linna kultuursuse tunnistuseks. On oluline, et teater ei muutuks kohaks, kus paar korda aastas uut õhtukleiti või ülikonda näitamas käia.

Kas Eesti repertuaariteatrid ei tegutse suuresti oma suletud reaalsuses, mis avaneb traditsiooniliselt kell seitse õhtul ja sulgub siis jälle mõni tund hiljem? Teatritegemine on pöörane luksus – meie töö seisneb selles, et arutame kaks ja pool kuud proovisaalis teemasid, mis on olulised palju suuremale osale ühiskonnast kui ainult need, kellel on taskus teatrikooli diplom. Meeldiv seltskond, soe proovisaal ja palka makstakse ka. Ja lõpuks on tulemuseks ainult üks vähem või rohkem õnnestunud lavastus.

Kas sa kriitikat loed enda lavastuste kohta?

Ikka. Ja teiste lavastuste kohta ka. On kriitikuid, kelle tekste on rõõm lugeda. Eks ma muidugi eelistan arvustusi, mis on mahukamad, mille kirjutamiseks on aega võetud ja mis liiguvad lavastuse kirjeldamisest kaugemale, ehk isegi nii kaugele, et arvustusest saab teosele omalaadne vastus. Paratamatult on päevalehtede arvustuste roll olla ka tootekirjeldus… 

Päevalehes pole enam kultuuritoimetustki. ETVs on elamussaadete toimetus.

Tõsi. Ma ei tea, kas see ongi siis meie aja märk. „Elamusel” sõnana pole midagi viga, sest eks me kõik läheme teatrisaali ju ikkagi selle õrna lootusega. Aga kultuurisaadete lihtsustumine meelelahutussaadeteks – sellest on kahju. 

Aga on Müürileht, Vikerkaar, Looming ja Sirp ning erialaspetsiifilisemalt TeMuKi, mis võiks küll pakkuda head platvormi ka teoreetikute-praktikute dialoogiks. Küsimus ei ole mitte kriitiku arvamuse ümberlükkamises või enese õigustamises, vaid lavastuse taustsüsteemi avamises. 

Meie intervjuu algne impulss oli sinu tulev lavastus „Metsik kaart” Nigulistes, mille esietendus lükkus novembrist jaanuari lõppu ja mis ei ole seotud Paide Teatriga. 

„Metsik kaart” tundub nüüd eriti asjakohane pealkiri, sest praegune aeg on lavastuse loomiseks tõeliselt metsik – teater on mulle väga oluline, aga vahel saad aru, et maailma käekäiku määravad täiesti sinust sõltumata palju suuremad jõud.

See on minu teine koostöö kunstnik Kairi Mändlaga, kellega lõime ka lavastuse „Eesti jumalad”. See on tohutu õnn, kui satud kokku kellegagi, kelle tajusid usud ja maitset usaldad. Teatris polegi ehk suuremat õnne kui selliste vaimustavate mõttekaaslaste leidmine, kes nõuavad sult enamat, kellega pole tingimata lihtne, aga on alati huvitav. Nagu on suurim õnn mõttekaaslaste leidmine, niisamuti on õnn ka see, kui suudad kokku viia inimesed, kes muidu ehk kokku ei saakski. „Metsik kaart” ehitub ja kehtestub korraga mitmes ruumis: mälestusruumis, sakraalruumis, näituseruumis, kontserdiruumis, fantaasiaruumis ning loodavas ajutises maailmas, mille juhtlause võiks ehk olla 21. sajandile nii omane: „Küll me kõik oskaks elada, kui saaksime olla veendunud, et kusagil ei osata elada veelgi paremini!” See on rituaalne liikumine, 21. sajandi siirderiitus, mis moodustub uute rituaalide ja perspektiivide otsingutest. See on palverännak, mis saab toimuda ainult ruumis, mis on ise juba siirderiituse läbi teinud ja suudab seetõttu pakkuda uut perspektiivi.

„Metsik kaart” on lavastus sellest hetkest, kui ehitad kaardimaja ja kõik 52 kaarti saavad kasutatud, aga maja veel püsib ja pole mingit põhjust lõpetada. Kas jooksed siis nurgapoodi uut kaardipakki ostma või võtad hinge kinni hoides kõige alumise kaardi ja ehitad oma kaardimaja edasi füüsikaseadustest sõltumata?