Liikudes marsruudil Kiviõli–Narva, saab kokku lugeda Ida-Virumaa keskkonnaaktivistide suurimaid töövõite ja elada kaasa nende nooruslikule entusiasmile, aga seda teekonda saadavad ka inimeste läbipõlemine ja pea olematu koostöö keelekogukondade vahel.

Tuhamäed, rikutud põhjavesi, pidevalt leviv mädamunahais, tossavad korstnad, õhusaastest tingitud astmahaigused – nimekiri teemadest, mille taha keskkonnaaktivistid saaksid Ida-Virumaal koonduda, tundub justkui pikk. Probleeme, mis vajaksid lahendamist, on kuhjunud aastakümneid väldanud põlevkivi kaevandamise tõttu piirkonnas mitmeid. Ometi ei näe me uudistes plakatitega rahvamasse VKG või Eesti Energia tehaste ees meelt avaldamas. On’s idavirulastel oma elukeskkonnast ükskõik? Või me lihtsalt ei oska õigesse kohta vaadata? Võtsin kursi Ida-Virumaale, et oma pilku teritada.

Luhtunud võimalused

Esimene peatuspaik: Sillamäe. Marina Janssen on olnud Ida-Virumaa keskkonnaliikumise pioneer. Kui ta 1996. aastal oma sakslasest abikaasaga Sillamäele saabus, hakkas endises suletud linnas juhtuma asju, mis olid toonases Eestis ka laiemalt ennekuulmatud. Kohaliku kutsekooli noortega hakati tootma ja turustama näiteks looduskosmeetikat. Peamiselt Sillamäe elanikele müüdi isevalmistatud šampoone, kreeme ja näokoorijaid. 16 krooni purgike. 

Niisamuti hakati korraldama Ida-Virumaa esimest mahetoodangulaata ja tutvustama lastele keskkonnaprobleeme teadusteatri vormis. See pidi olema kõigest algus. „Minu abikaasa tahtis juba siis kooli katusele päikesepaneele panna,” meenutab Janssen ideid, mis on jäänud siiani realiseerimata. Sillamäest ei ole saanud Eesti rohepealinna. Otse vastupidi, Jansseni hinnangul oli siin rohelist mõtteviisi 10–20 aastat tagasi kordades rohkem kui praegu. Naise entusiasm on asendunud nüüdseks resignatsiooni ja skepsisega: „Ma ei usu enam, et Ida-Virumaal oleks võimalik midagi saavutada.”

Kuhu see entusiasm siis kadus? Janssen nimetab kaks peamist põhjust: neoliberaalne turumajandus ja Eesti riiklik keelepoliitika. Esimene muutis vabalt mõtlevad ja tegutsevad inimesed laenuorjadeks, kellel oli ühtäkki kodanikuaktivismiga tegelemiseks liiga palju kaotada. Venekeelse hariduse väljasuretamisega on piirkonnas kaasnenud aga vaimne, intellektuaalne ja kultuuriline allakäik. 

Kohtla jõe puhastamist võiks mingis mõttes nimetada Ida-Virumaa viimase kümnendi suurimaks keskkonnateoks.

Üks Jansseni kunagistest kaasamõtlejatest on praegu Prantsusmaal lapsehoidja, teine elab Ameerikas, endisi õpilasi võib leida Norrast, Saksamaalt ja Soomest. Sillamäe niigi õbluke intellektuaalne huumuskiht on muutunud kõigest mõne kümnendiga pea olematuks. Need, kes on jäänud, eelistavad pigem omaette nokitseda, on stressis või hirmul. „Inimesed on reageerinud riigi vaenulikule retoorikale sellega, et tõmbutakse oma aiamaale ja tegeletakse olmeküsimustega. Kohalikud võivad köögis riiki kiruda, kuid ma ei usu, et nad ise midagi ette võtaksid,” põrutab Janssen. Naise hinnangul on riik oma retoorikaga juba aastaid talle vastu töötanud.

Nii mõtleb ka Janssen tõsiselt sellele, kas oma seniste tegevustega üldse jätkata. Ta on meeskonnamängija, kuid nüüdseks on tema kõrvalt kadunud peamine tugi, abikaasa Erhard. Ometi on Janssen pea ainus sillapea eesti- ja venekeelse keskkonnaliikumise vahel. Enne mind on Jansseni Sillamäe stalinistlikule puiesteele avaneva vaatega elutoast läbi käinud pea kogu Eesti keskkonnaliikumise „koorekiht”. Janssen tunnistab, et ainus, mis talle veel jõudu annab, on suhtlus aktivistidega mujalt Eestist. 

Uued võitlused

Teine peatuspaik: Kohtla-Järve. Olga Kurdovskaja võiks olla Jansseni mantlipärija. Vanuse poolest sobiks ta hästi tema tütreks. Kurdovskaja on samamoodi kogenud lakkamatut kirumist, mis ei vii kuhugi. Küll mitte enam köögis, vaid Facebookis, kus kasutajate seinad täituvad silmapilguga vihaste postitustega, kui Kohtla-Järve välisõhus hakkab levima ebameeldiv hais. Sealsed elanikud on juba harjunud, et akent pole võimalik lahti hoida. Välja astunud pole selle vastu aga mitte keegi. Kurdovskaja arvates on kõik seni lootnud, et olukord laheneb mingil hetkel iseenesest. 

Veel mõne aasta eest oli Kurdovskaja samasugune ühismeedias peavangutaja, kellel puudus aktiivne kodanikupositsioon. „Minu arusaam oli selline, et kuna mul on lapsed, töö ja palju koduseid kohustusi, peaks keskkonnateemadega tegelema keegi teine,” selgitab Kurdovskaja toonast hoiakut. Alles pärast poja sündi on ta hakanud teise pilguga enda ümber ringi vaatama. Näiteks mõtlema elukeskkonna peale, mis teda ümbritseb. Ühel kolme aasta tagusel suveõhtul, kui Järve linnaosas levis jällegi väljakannatamatu lehk, otsustas Kurdovskaja, et see pidev hala peab ükskord lõppema. Tuli vastutus enda peale võtta. Ta istus maha ja asus koostama petitsiooni. „LASKE MEIL HINGATA!” olid esimesed sõnad, mille ta suurte tähtedega paberile kirja pani.

Sellest piisas, et asuda vedama Ida-Virumaa toppama jäänud keskkonnaliikumise vankrit. Kurdovskaja petitsioon kogus mõne nädalaga vajalikud 1000 allkirja. Temaga võtsid toetuse avaldamiseks ühendust paljud kohalikud. Üks vanem naisterahvas hakkas isegi vabatahtlikult paberkandjal allkirju koguma. Kui tekkis eestvedaja, siis tulid köögist ja Facebookist välja ka senised kirujad.

Kurdovskaja petitsiooni arutati riigikogu keskkonnakomisjonis, mille tulemusena alustas Keskkonnainspektsioon nelja Kohtla-Järvel asuva ettevõtte suhtes haldusmenetlust. Need ettevõtted peavad täitma välisõhu parandamise kavasid ja esitama iga kalendriaasta lõpus selle kohta aruande, lisaks tutvustama oma plaane kohalikele elanikele. „See oli esimene kord, kui need ettevõtted tulid üldse rahvaga rääkima,” toob Kurdovskaja välja veel ühe töövõidu. Tema sõnutsi pole haisumure siiani veel lahenenud, kuid kõik ettevõtted on lubanud teha järgmise aasta lõpuks tehnoloogilisi uuendusi, nii et on põhjust olla lootusrikas.

Selliseid, kes oigavad, laigivad ja jagavad – selliseid on meil küll. Selliseid, kes suudaksid dokumente lugeda ja toota – selliseid pole.

Õhusaaste vallas terendab silmapiiril aga hoopis uus suur võitlus. Nimelt plaanib VKG rajada oma Kohtla-Järve tehase külje alla (formaalselt küll Lüganuse valda) tselluloositehase. Kui Est-Fori miljarditehase plaan sünnitas Lõuna-Eestis tõelise rahvaliikumise, kuhu olid kaasatud nii kultuuriinimesed, teadlased, poliitikud, aktivistid kui ka inimesed tänavalt, siis Ida-Virumaal midagi sellist esialgu veel juhtunud pole. VKG esindajad on korraldanud tselluloositehase idee tutvustamiseks eri paigus mõned infoõhtud. Kurdovskaja on neil kohal käinud ja kohtunud sel teemal eraldi ka VKG juhtkonnaga. Ta on saanud palju ümmargusi vastuseid, mis ei tekita mingisugust usaldust: „Öeldakse, et kõik saab korda, tehas ei lõhna absoluutselt või kui, siis ainult kolm päeva aastas, samas näiteks keskkonnamõjude eeluuringut ei oldud nõus meiega jagama.”

Nii on Kurdovskajast saanud eneselegi märkamatult tselluloositehasevastase võitluse eestvedaja. Tema palvel toimus oktoobris virtuaalkoosolek, kus Tartu tehasevastased jagasid idavirukatele nõuandeid. Sellel kohtumisel osalesid nii Kurdovskaja kui ka Janssen. Esimene uuris, kui kiiresti tuleks praegu tegutseda ja mis peaksid olema aktivistide esimesed sammud. Teine väljendas aga seisukohta, et Ida-Virumaal Tartu taktikad ei tööta: „Isegi Tartus läks kaua aega, et inimestele selgeks teha tehasega kaasnev probleemistik. Kes seda Ida-Virumaal teeb? Meil pole siin akadeemikuid, haritud inimesi on üldse vähe.”

Janssen ütleb mulle, et ta ei tea Sillamäel kedagi, kes tunneks 35 kilomeetri kaugusele plaanitava tselluloositehase pärast muret. Isegi 5 kilomeetri kaugusel paikneva Vaivaraga pole sillamäelastel suuremat pistmist. Ida-Virumaal toimub kapseldumine asumite ja linnaosade piires. „Kuni probleemid otseselt meisse ei puutu, nende peale ka ei mõelda,” kinnitab Kurdovskaja. Nii leiavadki idavirulased ennast olukorrast, kus nende nõrk paikkondlik identiteet pärsib koostööd. Pilt muutub veel nukramaks, kui lisame siia asjaolu, et kuskil on ka kohalikud eestlased, kes võivad võidelda neidsamu võitlusi, teadmata, et neil on vene kogukonnas potentsiaalseid liitlasi. 

Ületamatu keelebarjäär

Kolmas peatuspaik: Lüganuse küla. Lüganuse küla on põline eestlaste asuala. Vene keelt kuuleb küla vahel harva, kuigi selge ilmaga paistavad taamalt kätte venekeelse enamusega Kiviõli tuhamäed. Põlevkivi kaevandamine on mõjutanud märkimisväärselt küla arengut. Lüganusest läbi voolavat Purtse jõge tundsid kohalikud nõukogude ajal tõrvajõena. Kohalikus folklooris on säilinud lood sellest, kuidas Kiviõli ja Kohtla-Järve kaevandustest jõkke voolanud reostus süttis aeg-ajalt põlema, kui jõge ületanud auruvedurist sädemeid lendas. Ujumas selles jões ei käidud, rikkalikust lõhesaagist, mille poolest Purtse jõgi samuti omal ajal tuntud oli, võis vaid unistada.

Laila Meister kolis Purtse jõe kaldale 2009. aastal. Ajal, mil kogukond suhtus jõkke veel üsna ükskõikselt. „Siis oli see kohalike jaoks lihtsalt üks solgikraav. Oldi harjutud, et jõge ei kasutata,” meenutab Meister, kelle sisimas pakitses soov lootusetuna näivat olukorda parandada. Nii sündiski Purtse Jõe Arenduskeskus ja 11 aastat tagasi hakati korraldama festivali PurFest, mida võib pidada üheks vanimaks järjepidevalt toimuvaks keskkonnafestivaliks Eestis. Tegemist on isemoodi üritusega, kus Purtse jõge puudutavate arutelude ja seminaride kõrvale on pandud kokku mitmekesine kultuuriprogramm. Näiteks esimesel aastal esines Purtse jõe suudmes ansambel Metsatöll, toimus kunstiline performance Püssi tuhamäel ja jõeetendus liikuvatel parvedel.

Ida-Viru aktiivsed eestlased tunnevad kõik üksteist, aga eestlaste ja venelaste vahel ei toimu Ida-Virumaal keskkonnateemadel mingisugust suhtlust.

Sellised aktsioonid on aidanud taastada sidet kogukonna ja jõe vahel, kuid vähem tähtsaks ei saa pidada ka aruteluprogrammiga saavutatut. Siin on olnud eesmärk eri poolte – ametnikud, teadlased, ettevõtjad, kohaliku omavalitsuse esindajad – ühe laua taha koondamine, kuid nii, et see laud ei asuks kuskil mugavas siseruumis, vaid kohtades, kus on võimalik jõe trööstitut seisundit visuaalselt hoomata. Ühel korral asetati seminaritelk sõna otseses mõttes põllu peale, kuhu jõudmiseks tuli ületada tõrvane maakitsus. Seda kohta näitab Meister mullegi. Tegemist on Erra jõe ehk ühe Purtse lisajõe sängiga, mis näeb välja nagu miniatuurne bituumeniväli. Viiendal festivaliaastal kutsuti aga külla – ja suunati jalgupidi vette – toonane keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, kes andis kohapeal lubaduse jõgi Eesti 100. juubeliks ära puhastada.

Viimastel aastatel ongi ekskavaatorid aktiivselt Purtse jõe lisajõgedel askeldanud. Tonnide viisi põhjamuda on välja tõstetud Kohtla jõest, järgmisena peaks järg jõudma Errani. Mingis mõttes võiks toimunut nimetada Ida-Virumaa viimase kümnendi suurimaks keskkonnateoks. Ja pange tähele, see sündis ilma ühegi protestita. „Ma ei ole seda tüüpi inimene, et läheksin kuskile hanguga võitlema. Mulle meeldivad arutelud,” ütleb Gerli Romanovitš, kes on algusest peale koos Meistriga PurFesti korraldanud. 20 aastat ajakirjanikutöö kogemust on pannud Romanovitši objektiivsust väärtustama. Tema sõnul annab konstruktiivsus igal juhul parema tulemuse kui loosungitega vehkimine.

Aga loosungitega vehitakse viimasel ajal ka Lüganuse külas. Põhjuseks kavandatav Murru lubjakivikarjäär, mida soovitakse rajada otse küla piiri äärde. Tolmu, müra ja kaevude veetaseme pärast muretsev Lüganuse rahvas on suutnud karjääri arendust kollektiivse pingutuse tulemusena korra juba takistada, kuid nüüd on võitlus uute arendajate eestvedamisel taas hooga pihta hakanud ja jõudnud otsapidi juba kohtusse. Laila Meister on pidanud koguma nii allkirju kui ka raha kohtulahinguks. Kohalike elanikega on käidud piketeerimas Lüganuse vallavolikogu ees, töötatud on läbi dokumente, kirjutatud kirju ametnikele, kuid karjäärisõja lõppu kuskilt veel ei paista.

Meister ütleb mulle, et esimest korda suudeti kaeveluba tühistada 2005. aastal tänu kogu elu naaberkülas toimetanud Kaja Toikka eestvedamisele. Toikka, kes päevatööna õpetab Jõhvi kutsehariduskeskuses eesti keelt teise keelena, võiks kanda vabalt Ida-Virumaa esiaktivisti tiitlit. Tema oli see, kes suutis 2005. aastal Aarhusi konventsiooni rikkumisele viidates tõestada, et arendajatele antud kaevandamisluba on kehtetu. Tema on see, kes hoidis aasta hiljem ära uusasumi rajamise Purtse hiiemäele. Möödunud aastal Uljaste järve kaitseks korraldatud aktsioonides oli Toikka taas üks peamisi ideelisi panustajaid.

Napp venekeelne keskkonnaalane info on tinginud olukorra, kus eestivenelastel puudub sõnavara näiteks selleks, et rääkida säästvast arengust.

Praegugi võitleb Toikka kolmel rindel: lisaks Murru karjääri kohtulahingule seisab ta vastu ka Varja tuulepargi rajamisele ja plaanile sulgeda 66 õpilasega Lüganuse kool. Ida-Virumaa kontekstis on tegemist ühiskondlikult erakordselt tegusa inimesega. Toikka ise selgitab seda oma geenidega: „Mu isapoolne vanavanaisa oli revolutsionäär, kes tegi Narvas Töörahva Kommuuni. Emapoolne vanavanaisa aga Lüganuse koolmeister ja kohaliku kultuurielu hing.” Toikka nõustub, et temasuguseid pole Eestimaa küladesse enam palju jäänud: „Selliseid, kes oigavad, laigivad ja jagavad – selliseid on küll. Selliseid, kes suudaksid dokumente lugeda ja toota – selliseid pole.” Nii on temagi pidanud appi tõttama hätta sattunud Varja ja Sonda inimestele, kuigi ta parema meelega teiste eest võitlusi ei peaks.

Kui ma küsin, miks ta Lüganuse valla elanikuna tselluloositehase vastu ei võitle, ütleb Toikka, et on infokoosolekutel kohal käinud küll. Pilk on peal. Ta on proovinud alustada sotsiaalmeedia kaudu diskussiooni ka Kohtla-Järve venekeelse kogukonnaga. Keeleoskus pole tema puhul takistuseks. Ometi kuuleb ta alles minu käest Olga Kurdovskaja nime. Otseselt see teda ei üllata: „Ida-Viru aktiivsed eestlased tunnevad kõik üksteist, aga eestlaste ja venelaste vahel ei toimu Ida-Virumaal keskkonnateemadel mingisugust suhtlust. Ma ei tea, kes on seal kogukonnas rohelised inimesed. Mina ei tea neid ja nemad ei tea mind. Seetõttu pole ka usaldust.” Selle kinnituseks tasub lihtsalt mainida, et näiteks PurFest pole korraldanud aastate jooksul ühtegi venekeelset üritust ja seminaridele ei pakuta ka tõlget. Need on kaks paralleelmaailma, millel napib omavahelisi puutepunkte.

Abi väljastpoolt

Neljas peatuspaik: Tallinn–Tartu. Rohepöörde kontekstis on institutsionaliseerunud keskkonnaliikumise pilgud pööratud ainiti Ida-Virumaa poole. Kõik tahavad teada, mida sealsed elanikud mõtlevad või kuidas neid kõige paremini kaasata. „Me tunneme end siin Ida-Virumaal nagu kärbsed mikroskoobi all, kellel tõmmatakse järjest jalgu küljest ja palutakse kirjeldada, mida me tunneme,” kordab Janssen oma mõtet, mida on rohepöörde aruteludel sageli tsiteeritud.

Kui Madis Vasser kolm aastat tagasi Eesti Rohelise Liikumisega liitus, jõudis esimese tööülesandena tema lauale Ida-Virumaad puudutav projekt. „Ma lendasin hurraaga peale, kuid idavirulased vaatasid, et ahah, jälle üks projekt. Kuidas see erineb neist viiest eelmisest, mis on püüdnud viimase 30 aasta jooksul seda maakonda päästa,” meenutab Vasser teiselt poolt lauda vastu vaadanud tüdimust. Üheks oluliseks erinevuseks oli Vasseri sõnutsi soov pakkuda aruteludel alati venekeelset tõlget, et ka kohalike hääl oleks paremini kuulda. Selline baasasi polnud ka suurte keskkonnaorganisatsioonide üritustel sugugi alati tagatud. Jansseni sõnutsi on napp venekeelne keskkonnaalane info tinginud olukorra, kus eestivenelastel puudub sõnavara näiteks selleks, et rääkida säästvast arengust.

Maris Jõgeva, kes tegeleb Eestimaa Looduse Fondis (ELF) kogukondade kaasamisega õiglast üleminekut puudutavasse dialoogi, ütleb, et suured keskkonnaühendused teevad praegu süstemaatiliselt tööd selle nimel, et rohepööre poleks ainult ametnike pärusmaa. Näiteks on ELF korraldamas koostöös Rohetiigriga selle aasta lõpus rahvakogu mudeli eeskujul Ida-Viru noorte kliimakogu. Jõgeva põhjendab seda vajadusega võimendada ühe spetsiifilise grupi häält, kelle arvamused pole otsuste tegemisel piisavalt esindatud.

Noortega tehtud uuringust selgus, et nende jaoks on Ida-Virumaa suurimaks keskkonnaprobleemiks prügi.  Muret tekitab ka noorte väide, et kodus, koolis ega sõprade ringis keskkonnateemadest ei räägita.

Kliimakogule eelnes suvel tehtud uuring Ida-Viru noorte seas. Sellest ilmnes, et õiglase ülemineku kontseptsioon on noorte jaoks võõras ja seostub kliima asemel rohkem töökohtadega. Samuti selgus noortega tehtud intervjuudest, et Ida-Virumaa suurim keskkonnaprobleem on nende jaoks prügi. Muret tekitab ka noorte väide, et kodus, koolis ega sõprade ringis keskkonnateemadest ei räägita, ajakirjanduslikud käsitlused noorteni aga ei jõua. Jõgeva näeb siin ühe põhjusena asjaolu, et keskkonnateemadel puudub Ida-Virumaal tugev liider: „Siinne kodanikuühiskond on liidrikesksem. Minnakse kaasa nende liikumistega, mille puhul teatakse, et eestvedaja on mõjukas.” Seepärast on Rohetiiger võtnud eesmärgiks leida Ida-Virumaalt kliimasaadikuid, kes tõstataksid teemat vähemalt oma suhtlusringkonnas.

Janssen toetab kohalike noorte võimestamise suunda. Tema sõnul on eeskujud noortele ääretult olulised. Huumuskihi kadumisega pole Ida-Virumaale jäänud ka inimesi, kes kujundaksid positiivselt noorte väärtushinnanguid. „Kui sa näed, et sinu isa ja ema vaikivad ega võta ühiskonnaelust osa, siis see on eeskuju ka lapsele,” usub Janssen. Mõneti kinnitab seda ka Rohetiigri uuring, milles osalenud noored väitsid, et Ida-Virumaal pigem taunitakse algatuslikkust. Või võtame Kurdovskaja, kes üritab koondada enda ümber tselluloositehasevastast aktiivi. Praegu kuuluvad sinna käsutäitjad, kuigi vaja oleks organiseerijaid. 

Jansseni jaoks on laiem küsimus aga selles, kas välisabi suudab pikemas perspektiivis asendada puuduvat kogukonda. Hoogtöö korras teatud ajavahemike tagant Ida-Virumaaga tegelemine on vähendanud kohalike seas ka usaldust sääraste projektide vastu. Sestap ei peaks äkki võtma pelgalt naljana Eesti Rohelise Liikumise siseringis läbi käinud mõtet kolida oma kontor Ida-Virumaale. Janssen räägib näiteks tõsimeeli sellest, et eestlasi tuleks kolmeks-neljaks aastaks kohustuslikus korras Ida-Virumaale elama ja töötama suunata. 

Protest jalgadega

Viies peatuspaik: Narva. Tänavune sügis markeerib kliimaaktivismi algust Ida-Virumaal. Septembris toimus Narvas esimene Fridays For Future’i kliimastreik. Kohal oli küll ainult neli inimest, kuid Ida-Virumaad iseloomustava kodanikupassiivsuse kontekstis võib sedagi saavutuseks pidada. „Narva jaoks oli see uudne asi, et keegi seisab plakatiga tänaval,” kinnitab mulle streigi korraldanud Oleg Garashin, kelle jaoks see oli juba teine keskkonnateemaline aktsioon avalikus ruumis. Sel suvel tervitas ta piirilinna elanikke ka plaguga „Niitmata muru on rohelisem”. Garashin soovib kliimastreikidega Narvas jätkata. Küll mitte iga nädal, vaid siis, kui toimuvad suured globaalsed meeleavaldused.

Jansseni sõnul on meeleavalduste traditsioon eestivenelaste seas nõrk. Ta on veidi üllatunud, kui räägin talle Ida-Virumaa esimesest kliimastreikijast. „Minu meelest tunnevad siinsed noored, et nad ei saa olla riigi poliitika vastu. Neil tuleb pidevalt oma lojaalsust tõestada ja neid on ka lihtne tasalülitada.” Ta leiab näiteks, et kui eestivenelased peaksid hakkama protestima riigi metsanduspoliitika vastu, oleks neid lihtne nimetada viiendaks kolonniks. Võimatu see ei tundu. Mäletatavasti püüti ka ELFi vahepeal Gazpromi käepikendusena kujutada. 

Teisalt, kui vaadata Ida-Virumaa rändesaldot, siis tahaks küsida, kas kodupaigast lahkumine polegi äkki omaette meelsusavaldus. Ajude äravool tuleb jutuks pea kõigis intervjuudes, sest koos inimestega kaovad piirkonnast ka teenused ja töökohad. Enamik Garashini sõpru ja koolikaaslasi elab nüüdseks Tallinnas, Tartus või välismaal. Tagasi nad tulla ei plaani. Garashini sõnul heidutavad neid madalad palgad ja töökohtade vähesus. See on ennast taastootev tsükkel, mis pärsib ka keskkonnaaktivismi arengut. 

Ida-Viru kodanikuühiskond on liidrikesksem. Minnakse kaasa nende liikumistega, mille puhul teatakse, et eestvedaja on mõjukas.

Kaja Toikka arvates oleks põlevkivi kaevandamise vastu protestitud Ida-Virumaal 60ndatel ja 70ndatel, kui Eesti oleks olnud toona vaba riik. Siin on kogukondi, mis on saanud kaevandamise tõttu nii kõvasti pihta, et neil pole enam mingit usku enda jõudu. Õigemini polegi kogukonda kui sellist. „Maidla vald kaotas pärast Aidu karjääri rajamist kiiresti poole oma elanikkonnast. Noored läksid minema, sest neile ja nende lastele tehti selgeks, et neil pole mõtet sinna elama jääda,” kirjeldab Toikka nõukogude perioodil toimunud „pehmet küüditamist”.

Nüüd kardetakse, et sama võib korduda rohepöörde kontekstis. Janssenit häirib, et Eesti on viimase hetkeni lootnud, et äkki õnnestub põlevkivitööstust säilitada: „Tunne on selline, et meid ohverdatakse selleks, et saaksime planeeti päästa.” Ka Romanovitši häirib riigi tegevusetus. Tema hinnangul oleks riik pidanud alustama rohepöördega palju varem. Nüüd tuleb see pööre teha aga võimalikult laiapindselt. „Ei saa olla nii, et kogu rohepööre tehakse Ida-Virumaa arvel, aga kõik muu jääb selliseks, nagu see on. Me kõik peame muutuma.”

Niisiis, keskkonnaliikumine Ida-Virumaal näitab elumärke, millele viitavad ka edukad võitlused Narva-Jõesuu metsade või Uljaste järve kaitseks. Suuremate arenduste ja Ida-Virumaad puudutavate arengute teemal kaasarääkimiseks napib aga tegusaid inimesi ja regionaalset koostöötahet. Paljud aktivistid tunnevad ennast üksi, on ülekoormatud ning puudub ka jagatud arusaam sellest, kuidas ja kuhu edasi.