On mingil huvitaval kombel õnnistus, et Veiko Õunpuu mängufilmi „Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest” esilinastus sattus sellesse sügisesse, mille otse luksuslik sumedus ja pöörane värv võimendab kõike: filmi meeleolu, kinosaalide tühjust, lahinguid filmi mõtte ja mõttetuse üle, mida alustatakse ajalehtedes ülepäeva uuesti, õieti kusagile jõudmata. Ja kuigi Õunpuu ise on selgelt väljendanud, kui vastumeelne on talle olla igasuguste hinnangute keskel, on need lahingud ise paisunud märkimisväärselt suurejooneliseks.

Vastamisi on ühelt poolt loomuliku ilu nõiduslik täiuslikkus, nii hõlmavalt silme ees, et kusagile mujale pole üldse võimalik vaadata. Teisel poolel on inimesed, kes selle asemel, et kõne peatada ja lihtsalt vaadata, räägivad, räägivad järjest ägedamalt, ja ikka midagi muud, mitte seda, et meid on tabanud sügis, millist pole nähtud ligi kolmkümmend aastat, vaid sihikindlalt ja sõnaohtralt hoopis eilsetest haigustest ja homsetest õnnetustest, reaalsustundest ja töötamise paratamatusest, suhetest ja kohustest. Sellest, millised valikud on infantiilsed ja millised küpsed, sellest, kuhu üldse üks kunstnik peaks vaatama ja millest aru saama.

Kindlasti võib ütelda, et eks Federico Fellini ja Luis Buñuel on seda kontrasti juba hiilgavalt ja korduvalt filmis kujutanud ning Heinrich von Kleist ja Mati Unt sõnasse pannud, kuidas inimesed justkui pimedaina kõnelevad, nagu kunagi kihutas üks ratsanik üle Bodeni järve jää, järjest kiiremini ja kiiremini, et pääseda jää murdumisest, sügavikku uppumisest. Ent tõeliselt arhetüüpsed kujundid, ideed, seosed ei näi üldse vananevat. Neid pole võimalik ammendada, vaid nad ilmnevad üha uuesti, kuigi teistes situatsioonides ja piltides, ning selles on uus looming.

Õunpuu ise on neid arhetüüpseid ideid suutnud kujutada nii, et arengud linateoses mõjuvad ehtsalt ja ootamatult isegi siis, kui olla filmi korduvalt näinud. Tema näitlejad on elus ja jäävad elusaks. Kui Evald Aavik kõnnib „Püha Tõnu kiusamises” järsku mööda kiriku seina üles, teeb ta seda iga kord justkui esimest korda. Iga päev on esimene päev.

Kindlasti võib olla neid, kes on mõtleva inimese kannatuste nägemisest tüdinenud, eriti ajal, mil tööstus ootab insenere, ent see ei tähenda, et taoline inimene jälle kusagilt ei kerkiks esile ja ei inspireeriks filmi tegema. Kui meenutada Andres Maimiku ja Jaak Kilmi dokumentaalfilmi „Elav jõud“ (2003), siis on see kümne viimase aasta jooksul olnud ainus film, mille puhul oleks tahtnud, et see üldse ei lõpekski: niivõrd nauditavad olid kahe boheemlase Peeter Künstleri ja Georg Peljuhhovski mõttearendused ja vaated elule.

Kui panna siia kõrvale „Free Range’i” peategelane Fred, siis on tema taust justkui paradigmaatiliselt teine. Et seda põhjalikku muutust illustreerida, võiks tuua näiteks austria kirjaniku Thomas Bernhardi (1931–1989), kes alustas Fredile väga sarnase sõimuga ja kohanematuse piinadega võimsas debüütteoses „Külm” (1963, eesti k-s 1984), jätkates järjekindlalt ja mastaapselt (Austria) ühiskonna sõimamist kuni surmani, mille veel üks hiilgav näide ilmus just äsja eesti tõlkes romaani „Vanad meistrid” näol. Ent Bernhard oli selles omanäolisuses omas ajas ja Austrias üks väheseid, kui mitte isegi ainuke. Fredi võib aga kohata, vähemasti Tartus, peaaegu iga päev, resp. öö. Kohanematus, julmusehood, hävimine vaimses pidetuses, sündimata armastusvõime, samas teadmine, et tõeline inimvääriline elu peaks olema võimalik kuidagi teisiti – see kõik on muutunud tavaliseks ja saanud isegi normaalseks.

Õunpuu filmides on huvitav, et tupikust ja iiveldusest oleks siiski justkui võimalik pääseda ja et esmased vahendid on otse käepärast: saab muuta valgust, muusikat, vaateid – ja tänavune sügis võimendab Õunpuu võtteid. Situatsioonid võibki panna sügisesse või augustivalgusesse, mis langeb alati kusagilt mujalt, külje pealt, meenutuslikult või mälestuslikult. Valgusallikas ei ole selge, aga on väga intensiivne, pannes kõik kumendama. Inimene ja tema vari muutuvad mingil moel üheväärtuslikuks, ei tea, kumb on kummast. Kui lisada siia Õunpuu kasutatud suurepärane 1970ndate muusika, kõnelemata Arvo Pärdist, võiks isegi liinitöö suurtööstuses omandada mõtte. Kui panna silme ette vaated, millest pole võimalik välja vaadata, olgu see meri või mets või lihtsalt õhtu, siis on selles ikkagi võimalus katkestuseks.

Torkab aga silma, et Õunpuu on „Free Range’is” kõrvale jätnud ühe kõige suurema vabaduse – huumori, mis näiteks „Tühiranna” lõpetas otse hümniliselt. Kõik vaevad võiksid kiirelt hajuda, kui näiteks mõelda, kuidas kogu temaatikat oleks käsitlenud Oskar Luts, eriti kui tal oleks olnud kiire ja ta oleks Postimehe toimetuses püstijalu dikteerinud följetoni, et saada kohe honorar ja minna „Vogeli juurde”. Samuti vääriksid filmi hoopis lugeva inimese ja mitte enam kirjutava inimese kannatused, sest ka lugemisele tehtavad takistused ja sellega seotud kannatused on viimasel ajal paisunud üüratuteks. Seega on igatsetav film Fredi isast, kellele on andnud jumaliku füsiognoomia Peeter Volkonski – sellest, kuidas saada tõeliselt „vabaks kajakaks”.