Teadvusel on veel võimalikke olekuid peale domineeriva „tavaseisundi”. Nõiduse akadeemilise uurimise edasiviimiseks tuleks sellega arvestada.

Nõiduse akadeemiline adresseerimine viib iroonilise paradoksini: sellest kõnelejad ning selle funktsioonide üle mõtlevad inimesed ei pääse kunagi läbi selle pealispinna, samamoodi nagu nende käsitletud „vulgaarse nõiduse” ehk ebausu praktiseerijad ei suuda mõista psühholoogia peenemaid nüansse. Siinkohal soovin laiendada Amar Annuse mõttekäike, et diskussiooni maagia ning ebaratsionaalsete praktikate teemal edasi viia. Üritasin teha seda juba varasemas loos, mis kõneles peamiselt meie keele piirangutest ja moodsa ühiskonna suutmatusest võtta omaks teadvuse teistsuguseid olekuid peale domineeriva „tavaseisundi”. Selle essee üks eesmärk on demonstreerida meie ratsionaalse ning akadeemilise mõttetasandi pimekohti ja puudujääke, mis ei luba meil mõista teisi kultuure, kuid ka inimesi me endi ühiskonnas.

Nagu eespool öeldud, on maagia ning okultismi käsitlemisel suurimaks takistuseks meie lihtsakoelised verbaalsed vahendid, aga ka loogikal põhinev mõtteviis. Lääne kultuuriruumi keel ja mentaliteet on praktilised ning seetõttu suurepärased näiteks keeruliste hoonete ning mööbli konstrueerimisel. Ka meie teadvuse tavaseisund on kohanenud materiaalsete probleemidega toimetulekuks, mistõttu olemegi keskendunud pelgalt viie meelega tajutava maailma manipuleerimisele vastavalt meie kehade vajadustele. Nii on meil raske panna end teiste nahka ning nihutada oma teadvust uude vaatenurka. Sedasi on nõiduse käsitlemine meie akadeemias jäänud jälgimise ning vaatlemise tasemele, mis ei suuda aga kunagi tervikut hoomata. Nõiakunst on inimajaloo vanim kunst, millest tasuks tegelikult rääkida suure algustähega. Inimese tekke algajast saadik oleme üritanud nähtavat ning nähtamatut maailma manipuleerida ja sellega suhestuda. Neid katseid ja lähenemisi on destilleeritud näiteks alkeemiasse, mille kõrvalprodukt on nüüdisaegne keemia, kuid mis tegeles põhiliselt siiski teadvuse ja inimpotentsiaali laiendamise ja kasvatamisega. Säärased uurimisteemad on andnud meile omakorda kõik teadusharud ja kunsti, mille kaudu homo sapiens end väljendada, parandada ja arendada üritab.

Primitiivsuse tont

Nõiduse analüüsimisel on üks klassikalisim viga selle nähtuse vaatamine aberratsiooni või primitiivse kõrvalekaldena. Säärane suhtumine, millega nõidust praktiseerivaid ühiskondi patroniseeritakse ja hurjutatakse, on ratsionaalse mõtlemise frustratsioonist tingitud allaandmine. Nõidus on miski, mida meie läänelikult treenitud aru läbi hammustada ega alla neelata ei suuda. Kuigi nõidus peaks teaduse edusammude tõttu loogiliselt võttes kadunud olema, tekitab selle laiaulatuslik levik tänapäevalgi ennast intelligentseks pidavas inimeses vastumeelsust ja pahakspanu. Nii jääb nõidus ratsionaalsele mõtlemisele kättesaamatuks tondiks. Miks?

See, et usk nõidusesse on nii levinud ja visa kaduma, peaks olema ehk esimene vihje, et tegemist ei ole pelgalt primitiivse kõrvalekaldega, vaid nõidus kui fenomen võib olla just inimese olemuse ja teadvuse mõistmise võti. Kuniks akadeemiline analüüs ei suuda astuda välja tavateadvuse ainsaks „normaalseks” teadvuse seisundiks määramise piirangust, jääb säärane käsitlusviis piinlikult poolikuks. Muidugi mängib siin rolli ka meie praegune mõistmine aju ja teadvuse vahekorrast, sest teaduse seisukohalt on tavateadvus genereeritud ajukeemia kaudu ning kõik muud teadvuse seisundid on ebanormaalsed moonutused, keemilise balansi häiritus.

Akadeemiline lähenemine eirab inimkogemuse täiust, milles on ühe asemel potentsiaalselt tosinaid kihte.

Kuid teadvusel on mitmeid tasandeid ja normaalsus on igatahes suhteline. Monoliitne materialistlik maailmavaade ei luba meil astuda välja enda vaatevinklist, meie ratsionaalsest mõtlemisest. Ja neid, kes seda teevad, nähakse primitiivsete, vaimselt häiritute või muidu normist kõrvalekalduvatena. Nii eirab akadeemiline lähenemine inimkogemuse täiust, milles on ühe asemel potentsiaalselt tosinaid kihte.

Ühitamatud ühte patta

Teine suur viga nõiduse akadeemilisel käsitlemisel on vahetegemise puudumine – nii paneb Annus ebausu (nn vulgaarse nõiduse) kokku kõrgema nõiduse ning maagiaga, mille sügavamatesse kihtidesse tavainimene tihti süveneda kas ei oska või ei suudagi. Kui lameda maa teooria edendaja nimetab end teadlaseks, mõistame ilmselt kõik, et päris teadlane ta siiski olla ei saa – tegu on harimatu asjaarmastajaga. Nõidusest aga ei saagi me lõpuks sotti seda ratsionaalselt vaadeldes, sest nii näeme ainult selle pealispinda ja tunneme hämmastust, miks teised seda tõe pähe haaravad. Eksiteel on nii kogu nõiduse kui primitiivsuse kehastuse kõrvaleheitjad kui ka mõne maagilise jõu omandamise lootuses Aafrikas albiinosid tükeldavad külamehed.

Maagilist mõtlemist ja selle rumalust on kerge märgata Aafrikas, kuid ometigi ei osuta Annus sellele meie ühiskonnas. Olen kuulnud Ameerika ülikoolide antropoloogiaõppejõude katsest, kus õpilastele antakse ülesanne pidada kuu aega päevikut, kuhu tuleb märkida vaatlused ümbritsevate inimeste käitumise kohta. Nii pidid tulevased antropoloogid uurima enda ühiskonda kui kauget ja tundmatut suguharu ilma eelarvamuseta. Tulemused olid üllatavad – ka meie ühiskond on täidetud maagiliste rituaalide ja käitumistega, millel pole tegelikult ratsionaalset alust. Nii võime kritiseerida mõnd teist kultuuri ja seal avalduvat nõiduse fenomeni, kuid mitte märgata sarnasel printsiibil toimivaid rituaale enda ühiskonnas. Säärane vaatlusviga tuleb tavaliselt suutmatusest näha inimkonda ühtse fenomenina. Kui lahterdada meile võõrad grupid primitiivseks selle tõttu, et need ei ole väliste tunnete ja kommete poolest meie moodi, on analüüsiviga kerge tulema.

Hingeline komponent

Samuti jääb igasugune katse jõuda nõiduse sügavamatesse tähenduslikesse kihtidesse akadeemilise suhtumise taha, mis eirab inimese hinge olemasolu, st „hing” või „teadvus” hinnatakse ajukeemia tulemiks. Nii ei saa uurida seda, mida pole enda jaoks olemas. Jälgimine jääb lõpuks ebapiisavaks, sest säärane fenomen nõuab teatud määral osalemist ja seetõttu oma olemasoleva dogma kohandamist. Teadusliku meetodi eelduse kohaselt muudab aga osalemine vaatleja ebaobjektiivseks ning moonutab jälgitavat fenomeni. Nõiduse uurimine algab aga just iseenda tundmaõppimisest. Selleks pole vajalik vaid psühholoogiline teadmistepagas, vaid iseenda peidetud sügavuste, sisemaailma ja vaimse painduvuse avastamine. Maailm on meile võõras ainult seetõttu, et me ise oleme endale võõrad. Nii vaatab akadeemiliselt treenitud inimene võõrust ning tunneb muret, et seda ei anna rahuldavalt tuvastada, kategoriseerida ja lahti seletada – nähtuse sügavam olemus paneb nii ratsionaalse vaatleja kui ka emotsionaalse osaleja eest jooksu. Tegu on inimese peegeldatud hirmuga iseenda tundmatute dimensioonide ees. Ratsionaalne mõtlemine jääb nõidusele alati alla, sest inimene pole olemuselt ratsionaalne olend. Kuna inimene on endale siiski võõras ning hoiab kitsasse vaimsesse mugavustsooni, on seda tsooni laiendav lähenemine (teadus või alkeemia) paljudele mittevajalik ja isegi ebameeldiv – sealt avalduvad kogemused ja tundmused muudavad meie arusaama meie kohast universumis.

Maailm on meile võõras ainult seetõttu, et me ise oleme endale võõrad.

Nii näeb ilmalik ainult ebausku ja primitiivsust ning usklik jumalikku sekkumist ja patustamist, sest tuntud okultistlikus maksiimis on kirjas, et „nagu ülal, nii ka all”. Maailm on selle tajuja peegeldus. Nõidus oma tõelisel astmel on peidetud nii ratsionaalse mõtlemise piiratuse kui ka harimatute inimeste eest. Selle teadvust laiendavad praktikad oleksid ettevalmistamata indiviidide käes kahjulikud. Selle tõttu ongi nõiduse okultne teadmistepagas peidetud ning see ei paljastu kõigile.

Peidetud saladused

Ennast ratsionaalseks pidav inimene ei ole kunagi tegelikult ratsionaalne. Sedalaadi teadvusega subjekt ennast ei tunne ja seetõttu ei tunne ta teisi. Sellistele aga nõiduse olemust kätte anda ei tohi, sest ta teeks sellega liiga nii endale kui ka teistele. Kuid pime usk ratsionaalsusesse või needustesse jääb oma vulgaarsel tasemel alles. Nii tekibki irooniline olukord, kus nõidust analüüsida üritav akadeemik on üsna sarnane tema kritiseeritava „kergeuskliku” mustanahalisega. Esimese veendumusi toetab tema usk ratsionaalse mõtteviisi tõesusesse ning teise usku toetab rahvatarkus. Mõlemad on ebausud, mis tekivad kergelt enda mittetundmisest ning teadvuse kitsa spektri sees elamisest.

Okultismi ning alkeemia kogu potentsiaal on asjatundmatu jaoks varjatud, sest need nõuavad pinna alla pääsemiseks süüvimist ja mingilgi määral osalemist. Nendest ammutatav jõud on peidetud allegooriatesse ning sümbolitesse ühe kindla eesmärgiga: pakkida võimalikult suur hulk „informatsiooni” võimalikult väiksesse paketti. Paljud algselt intuitiivselt tajutud teadmised on põimitud nüüdseks astronoomia, füüsika ning psühholoogia baasteadmistesse. Siiski on teadusel veel ees pikk maa, avastamaks seda, mida nõiduse abiga iidsest ajast teati, väärtustati ja salaja edasi anti. Need teadmised ja nende õppimine muudavad inimest ja on määratud juhtima tema saatust kuni meie liigi päevade lõpuni, sest need on olnud eneseteadvuse esimeste ilmingute kaudu olemas meie liigi tekkimisest saadik. Nõiduse loomuses on end väljastpoolt vaatleja eest peita, varjata ja nähtamatuks muuta, sest me kogeme enda teadvust läbi paksu loori. Maagia, nõiduse ja alkeemia õppimine vajab aga selget pilku ning tõelise ratsionaalsuse teket.

Mõned teadmised on nii ohtlikud, et nende omandamine ei muuda mitte maailma, vaid sind. Tundmatuseni.

Mikk Pärnits on hetkeline universumi manifestatsiooni isiksus ehk persona, kes on kirjutanud selles vormis seitse raamatut ning kelle kaheksas käsitleb teadvuse, maagia ning evolutsiooni saladusi.