Raba ja avara roheluse vahele surutud jäätmejaam Nõmmel kannab ühelt poolt kohamälu ja teisalt peab tulema toime üha suurema jäätmehulgaga, sest inimesed tarbivad asju kasvavas tempos. Müürileht käis kohapeal, et igapäevase jäätmeeluga põgusalt tutvust teha.

Müürilehe juuninumbri teemaks on #asjad ning loomulikult tundus enam kui paslik külastada selle tarvis üht korralikku jäätmejaama, kuhu jõuavad lõpuks omanike jaoks funktsiooni, väärtuse ja näo kaotanud esemed. Tallinna Jäätmekeskus haldab praegu viit jäätmejaama: nelja Tallinnas (Paljassaare, Rahumäe, Pääsküla, Pärnamäe) ja ühte Loksal. Aasta peale tehakse nendesse jäätmejaamadesse üle 100 000 külastuse, materiaalse jõukuse kasvuga proportsionaalselt on kasvanud ka jäätmete kogused. Kuigi alul plaanisin veeta kevadpäeva Rahumäe jäätmejaamas, kuna kalmistu külje all asuv jaam tundus teatava laetusega, otsustasin lõpuks siiski külastada Pääsküla jaama, sest Pääsküla ajalugu on olnud lähiajaloos jäätmete ja prügiga väga tugevas seoses. Kurikuulsas Pääsküla prügilas lõpetati jäätmete vastuvõtmine lahtise ladustamise põhimõttel täpselt 20 aastat tagasi juunikuus, kui avati uus prügila Jõelähtmel, ja vana prügila kõrval avati praegune jäätmejaam 2006. aastal. Kurioosse kokkusattumusena läks selle artikli kirjutamise hetkel põlema Suur-Sõjamäe jäätmekeskus, mille ohtlike jäätmete põlengu suitsusammast sai näha üle terve pealinna. 

Pääsküla prügila imepisike ajalugu

Pääsküla prügila rajati 1974. aastal (mõnedel andmetel 1972. aastal) ajutise olme- ja tööstusjäätmete ladestuspaigana.[1] Ajutisest sai muidugi tallinlaste olmeprügi ladustamiskoht 30 aastaks. Prügila rajamine Pääsküla raba kõrvale tundub praegu vaadates teravalt absurdne, aga teades nõukaaegset blatnoisuhtumist keskkonda, pole siin imestada midagi. Praegugi avanevad jäätmejaama aia taga lummavad rabavaated. 

90ndate kauboikapitalismis ja turumajanduse šokiteraapias saavutas Pääsküla prügila kurikuulsa kuvandi: Pääsküla võrdus prügi võrdus hais võrdus „geoloogid”. „Geoloog” oli rahvasuus levima hakanud halvustav väljend inimeste kohta, kes prügila jäätmemassides ringi tatsates endale elatist teenisid – kes leidis metalli või äravisatud käekella, kes leidis riideid ja toitu, kes leidis ehk kaaslase, kellega koos viina võtta. Neil oli ka teisi „hellitavaid” nimesid, näiteks „sanitarid”. Kui surfata 90ndate ajakirjanduses, leiab prügila kohta igasuguseid tontlikke uudisnuppe ja reportaaže.

90ndate kauboikapitalismis ja turumajanduse šokiteraapias saavutas Pääsküla prügila kurikuulsa kuvandi: Pääsküla võrdus prügi võrdus hais võrdus „geoloogid”.

Eesti Päevalehes ilmus 1996. aastal lugu „Pääsküla prügimägi on täis laipu”, mis räägib Aleksandrist, kes olevat prügimäel viis inimest ära tapnud. Aleksandr omakorda räägib, kuidas prügimäel, mis on kui imede põld, teenib raha ja hoiab endal hinge sees ligi 1500 inimest, kellest enamik on varem kohtulikult karistatud või politseile tuntud. Lugeja saab ka teada, et „solgiauguinimeste” seas valitsevat omaette hierarhia.[2]

Aasta varasemas artiklis hindavad prügimäe valvurid seal regulaarselt toimetavate inimeste hulgaks 300. Nendest „jõukamad” on ehitanud prügimäe ümbruse metsa okstest püstkodasid.[3] Aastal 2000 ilmus Päevalehes aga reportaaž rahvaloendajatest, kes läksid spetsiaalselt prügimäele rahvast loendama. Nõmme loendusringkonna nr 32 juhataja Touri Saks selgitab artiklis, kuidas saadi 12 loendamata naist ja 37 meest, kellest enamikul puudusid dokumendid ja kelle tööna tuli määratleda prügi käitlemine.[4] On ka „lõbusamaid” seiku, nagu prügimäel toimetava Sergei meenutused 1997. aasta Sõnumilehes, kui politsei tõi mäele salakaubana konfiskeeritud Itaalia veini. Politseinikud keelasid veinile ligi minna ja traktor sõitis pudelitest kohe üle. Aga osa pudeleid jäi terveks ja magusat märjukest jätkus prügimäerahvale joomiseks terveks nädalaks.[5]

Kuigi ametlikult on prügila olnud pea kaks kümnendit suletud ja praegu katab seda vaibana rohelus, kestab sulgemisjärgne seire vähemalt 30 aastat. Mis saab Tallinna kõrgeimast mäest (66,3 m üle merepinna) tulevikus, on veel raske öelda. Küll on räägitud suusakeskusest ja päikesepargist. Omamoodi naljakas on lugeda utoopilisi plaane 90ndate lõpust, kus visioneeritakse mäge ümbritsevat ringkanalit, kus saab suvel aerutada ja kanuuga sõita ning talvel uisutada, liikumis- ja terviseradasid, laste mänguväljakuid, koerteplatse, rääkimata looduslikust amfiteatrist.[6]

Tagasi jäätmeolevikku

Kui praegu Pääsküla jäätmejaama sisse sõita, tervitab saabujat võilillede alla mattunud mägi, mis meenutab vanemat Windows screensaver’it. Mäealuse jäätmejaama territoorium on puhas ja korrastatud, eri liiki jäätmete kogumiseks mõeldud metallkonteinereid on kümnetes. Kohe sissepääsu kõrval ootavad uut omanikku sajad biojäätmete plastkonteinerid, mida tallinlastele jagatakse, sest biojäätmeid peavad nüüdsest sorteerima kõik, ka eramajad. Jäätmejaama operaatori abi Urmas teeb mulle lühikese ja efektse tuuri ning hindab kriitiliselt, kas eelmine vahetus on ikka endast korras platsi maha jätnud. Ta ei hoia end tagasi jäätmejaama kliente hurjutades, sest kipub ikka nii olema, et kohe kui keerad selja, saabub bardakk: pannakse asju segamini valedesse konteineritesse (külastajate lugemisoskus jätab Urmase hinnangul soovida) või lihtsalt ladustatakse hooletult ja siis peab operaatori abi isiklikult konteineritesse ronima, et jäätmeid ümber sorteerida. „Siin pead nagu hunt oina mune vahtima,” selgitab Urmas naljatlevalt. Samuti jäätmejaamas ametis olev IT-tudeng Siim kinnitab, et sujuvuse tagamiseks peavad töötajatel ka kuklas silmad olema. Siimul on tekkinud lühikese ajaga vilumus kliente autode põhjal profileerida – kellel terasemalt silma peal hoida, kes saab tõenäolisemalt ise edukalt hakkama. Siimu üks esimesi tegevusi tööle jõudes on plats harja ja kühvliga üle käia. Ta on nimelt tõestanud, et kui konteineri ümbrus on puhas, väheneb märgatavalt kihk oma jäätmed suvaliselt platsile maha jätta. Üksik jäätmekuhi konteineri kõrval kutsub aga kollektiivselt üles jäätmejaama reeglitele vilistama. 

Siim räägib „püsikundedest”, kes proovivad aeg-ajalt nii muuseas sisse hiilida, et saaks näiteks nihverdada kõrvale elektroonikat, mille seest võib leida väärtuslikke komponente. Alles paar kuud tagasi oli üks hinnalist saaki noolinud „püsikunde” öösel jäätmejaama sisse murdnud. Jäätmejaam tohib sinna ladustatud jäätmeid edasi saata vaid lepingulistele käitlejatele. Eraisik sealt midagi välja tassida ei tohi erinevalt vanadest aegadest, kui igasugused Aleksandrid metalliga raha tegid, mida hiljem Tallinna baarides laiaks lüüa. Siim meenutab ka hiljutist seika, kus teismelised olid üle aia roninud ja proovisid siis koos tulekustutitega plehku pista. Tõepoolest, jääb mulje, et siinsed töötajad istuvad justkui rahapaja otsas, mida tuleb hoolikalt turvata.

Kohe kui kell lööb kaksteist, on jäätmejaama värava taga korralik autokolonn, mille koormateks on nii ehitusjäätmed, oksad ja praht, televiisorid, peno, tugitoolid, värvijäägid jne.

Kohe kui kell lööb kaksteist, on jäätmejaama värava taga korralik autokolonn, mille koormateks on nii ehitusjäätmed, oksad ja praht, televiisorid, peno, tugitoolid, värvijäägid jne. Keegi toob valge mikrobussiga posu vanu kineskoopteleviisoreid ja ütleb, et see on alles algus. Oma 50 tükki toob veel täna, sest mingis hotellis on remont. Ja see on kõigest neljapäev, õige jäätmekarneval läheb lahti ikka nädalavahetusel, kui järjekord ulatub Vabaduse puiesteeni. Urmas ja Siim räägivad, et nende töös tuleb ette ka riidlemist ja sõimu – inimesed ärrituvad, kui neid korrale kutsuda, või ollakse rahulolematud, et jäätmeid rangelt sorteerida käsitakse. Näen isegi pealt leebet olukorda, kus vanem meesterahvas pahandab, sest ehituspeno ei tohigi panna tavalise penoga kokku. Eks ta ole, osta, mis sa ostad, aga jäätmed tahaks võimalikult kiiresti silma alt ära saada. Kui need looduse asemel juba jaama tuuakse, siis võit seegi. Urmas ja Siim võtavad asja naljaga ja on igapäevastes prügitülides karastunud, ehkki Urmasel oli hiljuti infarkt ja ta teatab, et kavatseb sellest bisnisest peagi lahkuda.

Lapsed, lemmikloomad ja ringmajandus

Nagu juba öeldud, jõukus ja tarbimine suurenevavad ning sellega koos ka jäätmete hulk. Eri jäätmestrateegiad ja rohepöörded näevad ette, et asjade taaskasutus ja ringmajandus peavad järgneval kümnendil järsult kasvama. Selleks tuleb inimesi regulatsioonidega nügida ja teisalt harida. Kui veel nullindate alguses oli iseenesestmõistetav kõike valimatult ära visata, rehve ja külmkappe õhtu varjus metsa vedada, siis natuke oleme suutnud edasi liikuda. Ühel hetkel saabub jaama kollavestides mudilaste grupp, kelle ees marsib Tallinna Jäätmekeskuse avalike suhete juht Juhan Hindov. Nimelt saab jäätmekeskustesse end nüüd ekskursioonidele registreerida. Hindov kõnnib laste ees ja selgitab: „Näete, lapsed, siin on elektroonilised seadmed ja kodumasinad. Need saadetakse utiliseerimisse ehk taaskasutusse. Eraldatakse metallid, pooljuhid jne.” „Lapsed, mida te klaaspurkidega teete?” „Viskame ära,” vastab üks neist. „Ei, ärme viska klaaspurki ära, seda saab taaskasutada, eksole,” selgitab Hindov mudilastele. Operaatorid ütlevad, et nende jaamas on see esimene lastegrupp, keda nad näevad. Loodetavasti tuleb neid siiski veel, ka siis, kui ajakirjanikke kohal pole.

Kui veel nullindate alguses oli iseenesestmõistetav kõike valimatult ära visata, rehve ja külmkappe õhtu varjus metsa vedada, siis natuke oleme suutnud edasi liikuda.

Tallinna linnal on kavas rajada kolm uut jäätmejaama, kuid juba moodsamas formaadis ringmajanduskeskuste sildi all. Selleks on jäätmekeskuse juhi Rein Kalle sõnul käidud tutvumisreisidel Skandinaavias, et näha, mis alustel toimivad sealsed jaamad. Esimesena uutest peaks valmima järgmisel aastal Lilleküla ringmajanduskeskus, kuhu on planeeritud muu hulgas mööbliparandamise töökoda. Ka Pääsküla jaamas juurutatakse ringmajanduse põhimõtteid, seal on eraldi uuskasutusruum, kus saab aidata uuele elule nii raamatuid kui ka lastekärusid, mis on jäätmejaama toodud. Samuti avatakse peagi koos Säästva Renoveerimise Infokeskusega üldparandustöökoda, kuhu inimesed saavad oma putitamist vajavaid asju tuua ja need meistri abiga uuesti töökorda seada. Sarnane parandustöökoda toimib Tallinnas ka juba aadressil Kopli 93. 

Lisaks sellele töötab vanas Pääsküla prügila traktorite angaaris Tallinna Väikeloomade Krematoorium. Astun ka krematooriumisse sisse ja ajan natuke tuhastusmeistriga juttu. Nagu võib aimata, on väikeloomade tuhastusteenuse elu kirev. Küll juhtub seda, et tuleb käia kellegi aeda maetud lemmikut üles kaevamas, sest naaber kaebas, kui sedagi, et inimesed, selmet auto järele tellida, on oma hundikoera laipa enda auto salongis transportinud, nii et auto on pärast surmavedelikke täis. Kui varem töötas krematooriumi ahi sellesama prügila alt kogutava biogaasiga, siis tulenevalt üha väiksemast gaasimahust on vedelgaasile üle mindud. Kunagi tuli prügilast gaasi sellisel hulgal, et sellest sai kütta ka lähedalasuvaid kortermaju. See, et eri järelteenused on ühte kohta koondunud, tundub loomulik, kuigi asjaolu, et mitmed kalmistud ja jäätmejaamad asuvad kõrvuti, võiks ju mõnele ebasobiv tunduda. Ühel hetkel räägib tuhastusmeister ka iguaanist, kes kremeerimisele toodi, aga kuna tuhka ei soovitud (sellisel juhul ei toimu individuaalset tuhastamist), siis ta isegi ei raatsinud seda tuhastada. Nüüdseks on vahva iguaanisell oodanud viis aastat sügavkülmas hetke, et ehk saab temast kunagi topis. „Topisetegu pidi neli-viis sotti maksma,” saan möödaminnes teada.

Jäätmed ehk epiloog

Endine prügila ja praegune jäätmejaam on näinud küllap kõike, mida sellise eesmärgiga koht pakkuda võib. Kui prügila suleti, kardeti Tallinnas rottide invasiooni. Siin on inimesi tapetud ning oma hamstreid ja merisigu viimsele teekonnale saadetud. Ära visatud kärusid, kus oma lapsi äiutatud, ja voodeid, kus neid eostatud. Aga niipea kui miski muutub inimese silmis jäätmeks või prügiks, kipub asjadel kaduma ka sentimentaalne väärtus, peaasi et saaks selle võimalikult kiirelt ja lihtsalt silma alt ära. Las keegi teine tegeleb selle asjaga, mis on kunagi ehk ellu kasu ja rõõmu toonud. Ja kui jäätmejaama operaator tuleb korrale kutsuma, et miks sa oma tugitooli ja terrakotast lillepoti samasse konteinerisse viskad, siis ärritutakse justkui endamisi öeldes: „Laske mul minna, laske mul vabaneda sellest koormast, mis on mind siin elus saatnud.” Küllap kuluks kõigile marjaks ära veeta päev jäätmejaamas, sorteerimiskeskuses või Humana laos (Humana teeb linnaga koostööd riidejääkide ringlusse saatmisel). Ehk aitaks see järgmisel korral ka peatuda, kui tekib impulsiivne tunne, et ellu oleks jälle üht uut asja vaja, kuigi vanagi on veel täie tervise juures või vajab ehk ainult veidi putitamist. Prügihariduses on meil teha suuri samme ja jäätmejaamad saaksid siin olla heaks alguspunktiks.

[1] Pääsküla prügila. – tallinn.ee, 27.01.2023.
[2] Raag, T. 1996. Pääsküla prügimägi on täis laipu. – Eesti Päevaleht, nr 105, 09.05.
[3] Võsa, P. 1995. Prügimäel tapeti seitse inimest. – Eesti Päevaleht, nr 15, 21.06.
[4] Pajula, M. 2000. Prügimäel loendati poolsada inimest. – Eesti Päevaleht, nr 81, 07.04.
[5] Leemet, K. 1997. Pääsküla geoloogid teenivad tuhandeid. – Sõnumileht, nr 280, 22.11.
[6] Raiski, M. 1999. Pääsküla prügimäele rajatakse spordikeskus. – Eesti Päevaleht, nr 254, 03.11.