Statistilisest vaatevinklist vaadatuna võiks kaheksakümnendate teise poole beebibuumi ajal või hiljem sündinud ja tänaseks täiskasvanuikka sirgunud noorte suurem valimisaktiivsus tuua endaga kaasa nii mõnegi märgatava muutuse Eesti ühiskonnas.

Sa loed seda artiklit suure tõenäosusega seepärast, et see jõudis sinuni läbi sotsiaalmeedia. See on lihtsalt nii, et 80ndate lõpus või hiljem sündinud eestlased saavad maailmas toimunud sündmustest teada alatihti just nende kanalite kaudu. Enne kui me reedel välja läheme, uurime Facebookist, millised peod sel õhtul populaarsemad on, ning ühtlasi loeme rohkem just neid uudiseid või arvamuslugusid, mida mõni sõber või tuttav jaganud on. Ma ei väida, et meie generatsioon ei kasuta muid meediume, kuid selge on see, et suur osa meist väljendab oma vaateid ja teemasid, mida oluliseks peame, kõige aktiivsemalt sotsiaalmeedia kaudu.

Just nii toimis ka üks minu poliitikaga üsna hästi kursis olev sõber enne eelmisi kohalike omavalitsuste valimisi, teatades Facebookis, et rikub valimistel sedeli, sest tema arvates ei ole valida kedagi, kes midagi muudaks. Mul ei ole soovi sellele mingeid hinnanguid anda. Pigem võiksime enne Riigikogu valimisi endalt küsida, kas ja kui palju meie, vabas ühiskonnas kasvanud generatsioon, saame mõjutada väikese Eesti suurt poliitikat?

Kui parteisse kuulumine kriteeriumiks võtta, ei meenu mulle paraku ühtegi sõpra, kelle puhul ma teaksin, et ta kuulub mõnda erakonda. See-eest tean kümneid ja kümneid noori, kes üritavad midagi korda saata, kuuludes mõnda MTÜsse või luues ise mõne uue algatuse. Puudutagu see kultuuri edendamist või tervislikemate eluviiside propageerimist, tunnetan, et kahekümnendates eluaastates eestlased võtavad palju julgemalt midagi iseseisvalt ette, selmet püüda muuta oma riiki mõnda erakonda kuuluvuse kaudu. Ei tahaks uskuda, et minu sõbrad ei ole juhtunud veetma piisavalt aega kaubanduskeskustes, kus paljud erakonnad endale uusi toetajaid ja liikmeid värbavad. Pigem võiks järeldada, et meie generatsiooni ei tõmba suhteliselt jäiga hierarhilise struktuuriga üles ehitatud erakonnad, kus väärtusühikuks on pigem lojaalsus kui julgus oma arvamusi ja ka eriarvamusi väljendada.

Kui me erakondlikust poliitikast ise osa ei võta, siis seda enam tunduvad erakondade kampaaniad loosunglikud ja kauged. Valimisnänn tekitab jällegi tunde, nagu oleks sattunud Hulludele Päevadele. Ja pealegi on veel hirmutav, kuidas mõnede valimiste puhul võib leida üsna tugeva korrelatsiooni valimiskampaaniaga seotud kulutuste ja valimistulemuse vahel (nt 2007. aasta Riigikogu valimised, kus vaid Keskerakond natuke üle kulutas). Ja pealegi täitub varsti kümme aastat, mille jooksul on peaminister kuulunud samasse erakonda. Ja veel, eelmistel Riigikogu valimistel käis valimas 575 133 inimest! Mida saakski üks hääl muuta!? Lihtsam on jääda kõrvale millestki, mis tundub nii paljudest külgedest ebaperfektne, ja mitte võtta vastutust selle tagajärgede eest – otsuste eest, mille võimalik valitu Riigikogus või kohalikus omavalitsuses vastu võtab. Palju lihtsam on avada Facebook ja öelda oma sõpradele, et kogu sellel trallil ei ole mõtet. Ja mis päeval üldse internetis valida saab ja selle ID-kaardi lugejaga on ka vist mingi jama hetkel.

Oled tüdinenud minu pessimismist? Hea küll, keerame siis mündi teistpidi ja vaatame, mida võib üks hääl reaalselt muuta. Tegelikult ei olegi realistlik väita, et üks hääl peaks jääma kaalukeeleks üleriiklikel Riigikogu valimistel, aga mis siis, kui selleks jääb näiteks ühe maakonna elanike valimiskäitumine või kaks Tallinna linnaosa, kus otsustatakse kogu riigi valimistulemus?

Võtame ette näiteks eelmise aasta Euroopa Parlamendi valimised. Meedias jäi silma suhtumine, et Keskerakond saab niikuinii uuesti kaks europarlamendi saadikukohta ning muud erakonnad ühe, kuid seekord nii ei läinud. Miks? Vaadates numbritele otsa, jääb mulje, et otsuse tegid suuresti kahe Tallinna linnaosa – Lasnamäe ja Kesklinna – valijad. Kui Lasnamäel käis valimas 4128 inimest vähem kui 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, siis Kesklinnas käis valimas 4003 inimest rohkem. Võime eeldada, et just seetõttu jäi Keskerakonnal Lasnamäelt 3200 häält saamata ning Reformierakond sai kesklinlastelt 2691 häält rohkem. Kui kogu Eestis sai Reformierakond 6427 häält rohkem kui Keskerakond, siis kujutledes, et valimisaktiivsus ja ka mõlema erakonna häältesaak oleks jäänud Kesklinnas ja Lasnamäel 2009. aastaga samaks, võiksime arvata, et häältesaagi vahe kogu Eesti peale oleks vaid 536 häält. Võiksime peaaegu väita, et kahe Tallinna linnaosa valijad otsustasid üleriigilised valimised võitnud erakonna.

Juhul kui kahe linnaosa valijad võivad jätta üleriigilisele valimistulemusele nii suure jälje, võib tulemust mõjutada kahtlemata ka erinevates vanusegruppides valijate käitumine. Paraku väidavad mitmed uuringud, et noorema põlvkonna esindajate valimisaktiivsus on võrreldes vanemate põlvkondadega palju väiksem. Eriti drastiline tundub Eurobaromeetri uuring, mille alusel käis 2007. aasta Riigikogu valimistel valimiskasti juures 28% 18–24-aastastest, aga võrdluseks 55-aastastest ja vanematest 72%(1). Kas teadsid, et 2014. aasta alguse seisuga oli Eesti peale kokku 111 350 18–24-aastast? Kui 18–24-aastastest läheks 1. märtsil valima kõigi vanusegruppide keskmisega võrdne osakaal (eelmistel Riigikogu valimistel 63%), siis oleks vaid 18–24-aastaseid valimiskasti juures rohkem kui 70 000 – see on ligi pool eelmised Riigikogu valimised võitnud erakonna valimistulemusest! Ei saa just öelda, et statistilisest vaatevinklist võiks noorte inimeste suurem valimisaktiivsus Eesti poliitikamaastikul märkamatuks jääda.

Küsimus on ikkagi selles, milleks seda teha? Mis oleks teistmoodi Riigikogus, mida valiksid näiteks ainult alla 30-aastased? Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha vanemaid põlvkondi valimiskasti juurest ära ajada, aga tahan kujutleda, kuidas erineks noorte eestlaste kujundatud Eesti poliitikamaastik sellest Eesti poliitikast, mis meil juba olemas on.

Naised – rohkem kui pooled Eesti valijatest on naised. Millegipärast ei ole meie poliitilised erakonnad neist kuigi palju lugu pidanud. Eelmises valitsuses oli neid üksainus. Riigikogus umbes viiendik. Miks nii vähe? Lühidalt võiks öelda, et kui erakonnad naisi valimistel kandidaatidena üles ei sea, siis ei saa neid ka valida. Sellise järelduse võib teha, võrreldes Eesti ja Rootsi parlamenti. 2008. aasta seisuga oli Riigikogus naiste osakaal 20,8% ja Riksdagis 46,4%; 2008. aastale eelnenud üldvalimistel oli neid kandidaatide seas vastavalt 27,1% ja 43%(2) (siin arvestatakse üldnimekirja, Eesti puhul võis nimekirjade esiots olla nutusem). Ei pea olema matemaatikageenius, et seost näha. Veel eelmistel Riigikogu valimistel seadis üks parlamendierakond oma üleriigilises nimekirjas TOP20 kandidaadi seas üles kaks naist! Olles kasvanud üles mõtteviisiga, et naistel ja meestel, erinevad või mitte, peavad olema samad õigused, ei tuleks mulle mõttessegi, et võiksin valida sellise erakonna, kus naistel praktiliselt ei ole kohta. Lisaks võib naiste puudumisel olla mõju ka erakonna suhtumisele mõningatesse sotsiaalteemadesse. Mõned eelnevalt silmas peetud erakonna meespoliitikud kogusid tähelepanu oma äärmiselt huvitavate seisukohtadega kooseluseaduse teemal. Kuigi erinevus ju rikastab (ka arvamuste puhul), jõuame tõelise võrdõiguslikkuseni alles siis, kui ka Eesti naispoliitikud tohivad endale niivõrd puudulike teadmiste põhjal tehtud sõnavõtte lubada ning nad pärast seda ka Riigikokku tagasi valitakse.

Teine temaatika on poliitikute omavaheline suhtlemisviis, millega osatakse meile tihti üllatusi pakkuda. Eelkõige pean silmas just gängstaräppari stiilis vaidlemist, mille käigus tuleb oma poliitiline vastane äärmiselt suure põhjalikkusega maatasa teha. Eredalt jäävad meelde hetked, mil avalikkuse reaktsiooni peale järgneb vastavate isikute kehakeelt jälgides reageering „tean küll, et see on selline halb harjumus mul, aga oops, I did it again”. Kuigi ka suure suuga poliitikutel on austajaid igast vanusegrupist, siis ma ei usu, et tänases Eesti koolisüsteemis oleksid õpetajad, kes oma õpilastele regulaarselt teatavad, et „sa oled loll, istu, ole vait”, just kõige populaarsemad. Seega võiks arvata, et ka suhtlemisoskust võiksid 20ndates eluaastates eestlased mõnevõrra olulisemaks pidada kui nende vanemad.

Siis jäävad alles veel n-ö ühemehebändid – erakonnad, mis põhinevad ühel karismaatilisel isikul, kellelt oodatakse kõigi maailma probleemide lahendamist. Siin võib ehk taas kord otsida põhjuseid nõukogudeaegsest haridussüsteemist, kus ei eksisteerinud sellist formaati nagu meeskonnatöö – vähemasti sellisel kujul, mida me tänapäeval tunneme. Ehk võiks just selle formaadi puudumisest otsida põhjuseid, miks mõned erakonnad lihtsalt ei suuda muutuda reaalselt toimivaks meeskonnaks, vaid jäävad võimupüramiidiks, mille poliitikuid eristatakse lojaalsusastme, mitte vaadete poolest. Tahaksin uskuda, et mida noorem on eestlane, seda vähem on tal usku sellise juhtimismudeli efektiivsusse.

Jõudsid minu lahmimise sirvimisega ühele poole? Tubli. Logi nüüd Facebookist välja ja tee midagi kasulikku. Mine otsi mõned suurepärased valimiskandidaadid ja ära karda valida ning olla teadlikum ja nõudlikum meie poliitikute suhtes. Eesti poliitikamaastik on kahtlemata ebatäiuslik, kuid see ebatäiuslikkus võimaldab meil, vabal maal üleskasvanutel, seda ka paremaks muuta. Põhiline erinevus meie ning meie vanemate ja vanavanemate maailmavaadete vahel on see, et nad kasvasid üles ühiskonnas, kus vabasid valimisi ei toimunud. Seega ei olnud ka niivõrd vaba mõttevahetust nagu täna sotsiaalmeedias või nagu Müürileht mulle siinkohal võimaldanud on.